Liigu sisu juurde

Kühmvöödik C. Seega kasutades tüütutest manulistest lahtisaamiseks kärbseseeneleotist, leiavad kärbsed lõpu mitte mürgi, vaid uppumise läbi. Eesti seenestik.

Tegusale inimesele, kes ei ole harjunud konkreetse eesmärgita midagi ette võtma, on seenelkäik hea ettekääne loodusesse minekuks.

Must pässik turgutab tervist ja pärsib magusaisu

Lapsemeelsele on see hasarti ja avastamisrõõmu pakkuv lõbu. Enamasti on seenele mineku põhjuseks siiski kulinaarsed ambitsioonid.

Norgad lihased valus liigesed

Kuna patta kõlbavad panna vaid söödavad seened, peab sikkude eraldamine lammastest — söögikõlblike ja -kõlbmatute seeneliikide eristamine — käpas olema. Paraku üldisi tunnuseid mürgiste ja söödavate seente eristamiseks ei ole ning enne seenelkäiku tuleb jõukohane hulk söögiseeneliike ükshaaval selgeks õppida.

Väga tähtis on ära tunda surmavalt mürgised seened, et nende sattumine korvi oleks igal juhul välistatud. Algaja seeneline võiks korilasekarjääri alustada kergesti äratuntavate, vähe varieeruvate tunnustega liikidest.

Kogemuste kasvades võib sinasõprade nimekirja lisada juba eristamiseks nõudlikumat silma vajavaid seeneliike. Tasub arvestada, et sama liigi noored ja vanad, kuivad ja märjad, ebasoodsates tingimustes kidunud ja superoludes sirgunud seened näevad erinevad välja.

Eesti metsades kasvavast umbes silmaga nähtavast seeneliigist kõlbab söögiks ligikaudumürgiseid on ringis. Seene lõhn, maitse või ussitamine söödavuse kohta vihjeid ei anna. Surmavalt mürgised liigid ei teavita ohust vastiku Seene ja liigesevalu või kibeda maitsega ning inimesele mürgine seen on tigudele ja seeneussidele see on mitme putukaliigi seentes arenevate vastsete rahvapärane nimi toiduks sobiv.

Kroonilise väsimuse sündroom

Tagatipuks ei ole küsimusele, kas see seeneliik on söödav või mitte, alati ühest vastust. Söödavad seened muutuvad üle kasvades mürgiseks, mõned värskelt mürgised liigid kupatades söödavaks. Mõned seened on ühele inimesele söödavad, teisele mitte. Siin ei muuda asja ka kupatamine, see oleneb organismi tundlikkusest.

Niisuguseid seeni nimetatakse tinglikult söödavateks. Paljud seened on mittesöödavad lihtsalt vastiku maitse, vintskuse või vähese lihakuse tõttu, ilma et nad oleksid mürgised. Sageli on mittesöödavuse taga ka hinnangu puudumine — neid liike ei ole sellest aspektist veel uuritud. Ja nagu segadust veel vähe oleks: aeg-ajalt tunnistatakse mõni senine söögiseen mürgiseks. Lisaks seeneteadlaste uutele biokeemilistele uurimistulemustele on selle põhjuseks ka inimese elukeskonna saastumise tagajärjel nõrgenenud immuunsüsteem.

Söetablette tuleb võtta kamaluga Seenemürgistuse tõsidus ja avaldumise aeg sõltub söödud liigis sisalduvatest mükotoksiinidest. Mõned põhjustavad vaid tühiseid ebameeldivusi, teiste puhul võib isegi väga väikese koguse piisab poolest kübarast!

Mõne liigi puhul avalduvad mürgistusnähud peaaegu vahetult pärast söömist, teiste puhul kulub mitu päeva või kogunevad mürkained lausa aastaid, enne kui kahjustused ilmnevad. Mürgistusnähtude palett on rikkalik: probleemid seede- närvi- ja immuunsüsteemi talitlusega, maksa- ja neerutalitluse puudulikkus, südametöö- ja hingamishäired jne.

Saada lugu

Kui kuni paari tunni jooksul pärast seente söömist tekib iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus, on tõenäoliselt tegemist kergema mürgistusega. Väga tõsisele mürgistusele viitavad järgmisel päeval või veelgi hiljem avalduvad mürgistustunnused, kus kõhuhädadele lisanduvad nägemishäired, lihaskrambid jm. Mürgistussümptomite ilmnemisel tuleks nõu pidada perearstiga või kutsuda kiirabi. Kui hädalise seisund lubab kodust turgutamist, on soovitatav anda rohkesti juua ja kutsuda esile oksendamine.

Üldjuhul on abi söetablettidest, eriti kui neid õnnestub manustada kuni pool tundi pärast mürkseente söömist. Söetablettide toimimiseks tuleb neid võtta kamaluga — 1 g sütt iga kehakaalu kilogrammi kohta 1 g sütt on 4 tabletti. Näiteks 70 kg kaaluvale inimesele on vaja anda tabletti.

Mürkseente sümboliks on kujunenud stoppmärgi värvides punane kärbseseen, kuigi ta ei ole kaugeltki meie metsade mürgiseim kübarakandja. Võiks ju arvata, et punase kärbseseene äratundmisega probleeme ei teki, ometi õnnestub ka neil mõnikord seenelistele vingerpussi mängida.

Punase asemel eksponeerivad nad oranže või kollaseid kübaraid, vanematelt seentelt on vihm täpid maha pesnud ja rõngastki ei pruugi jalal enam alles olla. Nii sattuvad kärbseseened näiteks pilvikute pähe korvi. Sel juhul avalduvad pool kuni kolm tundi peale seente söömist mürgistusnähud: elevus, eufooria, meelepetted, aga ka vererõhu tõus, südamerütmihäired ja Seene ja liigesevalu.

Punase kärbseseene hallutsinogeenset toimet on teadlikult kasutatud teispoolsusega lävimiseks. Kuna mürkainete sisaldus sõltub nii seene kasvukohast ja vanusest kui ka aastaajast, on manustamise tagajärjed prognoosimatud ning punane kärbseseen ekstaasivahendina ohtlik.

Punast kärbseseent on kasutatud kärbeste hävitamiseks majapidamistes aastasadu.

  1. Jalaseen - kuidas ennetada ja leevendada? - Südameapteek
  2. LOODUSE VÄGI | Must pässik – parasiidist võimas abiline seeneriigist - Maakodu
  3. Seenesügise dilemma – söödav või mitte — Sirp
  4. Kui liigend on sormega haiget teinud
  5. Kroonilise väsimuse sündroom - Lamberts Eesti

Sellest tuleneb ka kärbseseene nimi. Seene söömine kärbseid ei tapa, vaid muudab nad mõneks ajaks liikumatuks. Seega kasutades tüütutest manulistest lahtisaamiseks kärbseseeneleotist, leiavad kärbsed lõpu mitte mürgi, vaid uppumise läbi.

Mazi geelid haigete haigetega

Tapvalt mürgised teisikud Kõige sagedamini tekitavad tervisekahju jäävalt mürgised liigid nende mürkained ei lagune seeni ühelgi viisil töödeldesmis on pealiskaudsel vaatamisel äravahetamiseni sarnased mõne söödava seenega. Heast söögiseenest ja selle tapvalt mürgisest teisikust petupaare on Eesti metsades mitmeid. Valge kärbseseen ja metsšampinjon Surmavalt mürgise valge kärbseseene kübar on nii pealt kui ka alt valge. Heal söögiseenel — metsšampinjonil — on kübara alumine pool noorest peast õrnalt hallikas, keskealisena hallikasroosa ja vanana must.

Kärbseseenel on jalg otsapidi avaras kotjas tupes. Kuna see asub maa sees, jääb tupp seenelisel tavaliselt märkamata. Šampinjoni jalg on alusel Seene ja liigesevalu jämenenud, tuppe ei ole. Metsšampinjon muutub vigastus- ja lõikekohtades ajapikku kollakaks, kärbseseen jääb valgeks.

Kasvukoha järgi neid seeneliike eristada ei saa, mõlemad kasvavad okas- ja segametsades kuuskede läheduses. Paari päeva pärast aga hakkavad avalduma maksakahjustusest ja neerupuudulikkusest tulenevad uued ja hullemad nähud.

LOODUSE VÄGI | Must pässik – parasiidist võimas abiline seeneriigist

Selleks ajaks on organismile pöördumatu kahju tegelikult juba tekitatud ja alles nüüd raviga alustajatel on paranemislootust väga vähe.

Õigeaegse sekkumiseta kulub seene sissesöömisest surmani nädal kuni kaks.

Metsaküla Kalju Mustpässik.

Mürgistuse põhjustavad valges kärbseseenes sisalduvad amatoksiinid. Roheline kärbseseen ja kasepilvik Surmavalt mürgist rohelist kärbseseent on põgusal vaatamisel lihtne segi ajada kasepilvikuga, kuna kübara värv on nendel liikidel sarnane.

Õnneks on jalg erinev: kärbseseenel krae ja alusel avara kotja tupega, pilvikul ilma lisadeta. Roheline kärbseseen kasvab metsades, kus on tamme või pärna.

Uhine salvi abihind

Kasepilvik, nagu nimi vihjab, kasvab kaskedega koos. Kuna leidub metsi, kus üksikult kohtab kõiki nimetatud puuliike, ei ole selle järgi seente üle võimalik otsustada. Rohelise kärbseseene mürgistuse kulg ja seda põhjustavad toimeained on samad, mis valge kärbseseene puhul.

Jahutanuk ja harilik kännumampel Nii ohtlikult mürgine jahutanuk kui ka hea söögiseen kännumampel kasvavad puidul kobaratena. Nende liikide mitmed eristamistunnused nõuavad vilunud silma ja nina: jahutanuk on vähem lihakas ning Seene ja liigesevalu on väiksemad kui kännumamplil; jahutanuk kasvab okaspuukändudel, mampel laguneval lehtpuupuidul aga harva ka okaspuudel ; jahutanukal on Seene ja liigesevalu.

Kõige selgem erinevus asub seenejala kraest allapoole jääval osal: jahutanuka jalg on sealt valkjas pikikiuline; kännumamplil turris-pruunisoomuseline.

Jahutanuk kasvab nii okas- kui segametsades, kännumamplit võib lisaks metsadele kohata ka puisniitudel, raiesmikel, võsastikes. Ka jahutanuka mürgistuse kulg ja seda põhjustavad toimeained on samad, mis valge kärbseseene puhul.

Puhverdatud otsigutulemused

Hobuheinik ja Meinhardi vöödik Liivastes männikutes kohatava hobuheiniku kollane kübar on keskosas sageli pruunika varjundiga, jalg ja eriti kübara alumine pool on aga alati kärtskollane. Väga heaks söögiseeneks peetud hobuheinik on viimastel aastatel seeneteadlaste ja küllap ka —praktikute hulgas segadust külvanud. Nimelt on registreeritud Euroopas mõned juhtumid, kus mitmel järjestikusel päeval suurtes kogustes hobuheinikute söömine põhjustas inimestel lihasrakkude lagunemist.