Liigu sisu juurde

Minu domeenis on autokummist tehtud kiik, pesapall, tibatilluke ja räpase veega täidetud plastvann ning isegi vana telekas. Ta lonkab kõndides ja kui ta liiga kaua ühes kohas seisab, lööb mõnikord jalga põletik. Loobivad neid kui banaanikoori ja jätavad mädanema.

Sestap tunduski Nagu tublide inimeste puhul tavaks, pole see sugugi ainus valdkond, mis ellu mahub. Viive õpib veel keeli, Ainus poletik ainus Turba raamatukogu nõukokku ja korraldab seal üritusi. Ta oskab teda huvitavatest asjadest innukalt rääkida, on konkreetne ning teda on huvitav kuulata. Suurem osa töid on sellised, mis vajavad terveid käsi ja selga, mida minul enam ei ole ja seega pole ka mõtet endale sellist töökohta otsida, kus neid vaja läheks.

Ainus õige võimalus tundus õppimine. Algus oli veidi kõhe, viimati istusin koolipingis 30 aastat tagasi, aga need kaks viimast aastat on olnud nii tohutult põnevad! Armastan väga reisida ja otsustasin, et uus eriala võiks olla seotud turismiga. Meil olid imelised õpetajad, lausa elavad entsüklopeediad. Ühtäkki tundsin, et nagu mingi kardin oleks eest tõmmatud, nii palju asju oli minust märkamatult mööda läinud.

Silt on kuhtunud, värvid ähmastunud, kuid ma tean, mis seal öeldakse. Juttude lugemine oleks kena viis mu tühje tunde täita. Kiirteereklaamile on joonistatud klouniriietes Mack ja Stella tagajalgadel. See loom peaks olema mina, aga kunstnik eksis.

  1. Белая вязкая субстанция сочилась из раны.
  2. Шекспир, "Юлий Цезарь"] Все трое расхохотались.
  3. Ощутив боль в правом бедре, она оглядела комнату и вспомнила, что Патрика и Наи больше .
  4. KATHERINE APPLEGATE - Üks ja ainus Ivan - katkend by Pikoprint - Issuu
  5. И после этого не отходил от Марии, в которой явно не чаял души.
  6. Gel pipraga liigestega
  7. ainus neer | Uroloogia | Arsti nõuanded | Küsi nõu Eesti tipparstidelt! - paksuke.ee

Mina pole ealeski vihane. Hõbeselg kasutab viha selleks, et korda hoida ja oma salka ohust teavitada. Kui mu isa vastu oma rinda tagus, ütles see: Ettevaatust, kuulake, mina olen siin juht. Olen vihane, et teid kaitsta, sest selleks ma sündisin.

Siin, oma domeenis, pole kedagi kaitsta. Nad on üks haritud kamp, suuremate saavutustega kui mina. Üks mu naabritest mängib pesapalli, kuigi ta on kana. Teine juhib tuletõrjeautot, ehkki on vaid küülik. Mul oli kord naaber, sale ja mõtlik hüljes, kes suutis hoida palli oma ninal koidikust hämarikuni. Tema hääl oli kui külmal ööl õue aheldatud koera kähe haugatus.

Lapsed esitasid soove ja loopisid münte tema plastbasseini.

Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www. Olen gorilla. See pole nii kerge, kui paistab. Ahv väljasõidul nr 8.

Need hiilgasid põhjas nagu lamedad vasest kivid. Hüljes tundis ühel päeval suurt nälga või vahest igavles, niisiis sõi ta ära sada münti. Mack ütles, et elab üle. Iga päev kell kaks, neli ja seitse. Inimesed lehvitavad tuult, joovad karastusjooke, aplodeerivad. Imikud üürgavad. Klouniks riietatud Mack väntab tibatillukese rattaga. Koer nimega Snickers sõidab Stella turjal. Stella istub taburetile.

See on väga tugev taburet. Mina trikke ei tee. Mack ütleb, et minu puhul piisab iseendaks olemisest. Stella rääkis mulle, et mõned tsirkused kolivad linnast linna. Neil on inimesed, kes kõlguvad telkide lae alla põimitud köitel. Neil on kiiskavate kihvadega, torisevad lõvid ja siuglev elevandijoru, kus igaüks hoiab kinni tema ees olevast lõdvalt rippuvast sabast. Elevandid vaatavad kaugustesse, et ei näeks inimesi, kes tahavad neid näha.

Meie tsirkus ei rända. Meie istume, kus oleme. Nagu vana loom, kes on edasi rühkimiseks liiga väsinud. Pood on see, kust inimesed ostavad ellujäämiseks vajalikke asju. Tsirkusekaubamajas müüvad mõned poed uusi asju, nagu näiteks õhupalle, särke ja mütse, et katta inimeste kiiskavaid päid. Mõned poed müüvad vanu asju. Asju, mis lõhnavad tolmu, niiskuse ja kauaaegse unustuse järele. Vaatan iga päev, kuidas inimesed poest poodi sibavad.

Nad ulatavad oma rohelisi pabereid, mis on kuivad kui vanad puulehed ja haisevad tuhandete käte Ainus poletik ainus. Edasi ja tagasi ja jälle edasi. Nad jahivad paaniliselt, kütivad, tõuklevad, torisevad. Siis nad lahkuvad, klammerdudes kottide külge, mis on täis asju — erksaid asju, pehmeid asju, suuri asju —, kuid hoolimata sellest, kui täis kotid olid, tulevad nad alati uute järele.

Inimesed on tõesti nutikad.

Viive Karutoom: Ainus õige võimalus tundus õppimine

Nad koovad söödavaid roosasid pilvi. Nad ehitavad lamedate koskedega domeene. Aga nad on närused kütid. Minu elu on täidetud välkuvate tulede ja osutavate näppude ning kutsumata külalistega. Sentimeetrite kaugusel suruvad inimesed oma väikesed käed meid eristava klaasseina vastu. Klaas ütleb, et sina oled see ja meie oleme too — nii jääb see alatiseks.

Inimesed jätavad maha oma sõrmejälgi. Need on magusast kleepuvad, higist märjad. Igal ööl tuleb üks väsinud mees neid maha pühkima. Mõnikord surun ma oma nina vastu klaasi. Minu nina jälg, nagu sinu sõrmejälg, on esimene ja viimane ja ainus.

Valu lihaste liigeste pohjused

Mees pühib klaasi puhtaks ja ma olen kadunud. Ühel hetkel saab kõrini inimeste loopimisest mina-pallidega. Mina-palli tehakse nii, et rullid väikese õuna suuruse sõnnikutüki kokku ja lased sel ära kuivada. Mul on alati mõned varuks. Mingil põhjusel pole mu külastajatel kunagi ühtegi kaasas. Minu domeenis on autokummist tehtud kiik, pesapall, tibatilluke ja räpase veega täidetud plastvann ning isegi vana telekas.

Mul on ka mängugorilla. Julia, selle igal ööl kaubamaja puhastava väsinud mehe tütar, kinkis selle mulle. Gorillal on tühjad silmad ja lõdvad jäsemed, aga see magab igal ööl mu kaisus.

Liideste vahetamine artriidi

Ma kutsun seda 15 Mitte-Kulliks. Kull oli mu kaksikõe nimi. Julia on kümneaastane. Tema juuksed on nagu must klaas ja tal on lai, poolkuu moodi naeratus. Meil on palju ühist.

Se alle blogposter Harjumaa aasta õppija Viive Karutoom 52 ütleb, et läks õppima olude sunnil, kui olles üle 30 aasta juuksurina töötanud hakkasid kimbutama kutsehaigused. Juuksuritöö kõrval on tema suur hobi ja kirg, looduses reisimine-matkamine, viinud paljudesse põnevatesse paikadesse Eestis ja väljaspool. Sestap tunduski

Me mõlemad oleme suured ahvid ja kunstnikud. Just Julia andis mulle mu esimese värvikriidi, sellise töntsaka sinise.

Ta libistas selle koos kokkuvolditud paberitükiga sisse katkisest nurgast mu klaasseinas. Ma teadsin küll, mis sellega peale hakata. Olin vaadanud, kuidas Julia joonistab. Kui ma kriiti mööda paberit lohistasin, jäi sellest järele joon, nagu siuglev sinine madu. Julia joonistused on värvidest ja liikumisest metsikud.

Ta joonistab asju, mida pole päriselt: naeratavaid pilvi ja ujuvaid autosid. Ta joonistab seni, kuni kriidid murduvad ja paber katki läheb.

Tema joonistused on nagu unenägude killud. Ma ei mäleta iial oma unenägusid, ehkki ärkan vahel rusikasse surutud kämmalde ja rinnus taguva südamega. Minu joonistused paistavad Julia kõrval kahvatute ja häbelikena. Tema joonistab mõtteid oma peast.

Mina joonistan asju oma puuris, lihtsaid asju, mis Ainus poletik ainus mu päevi: õunasüdant, banaanikoort, kommipaberit. Ma sageli söön neid enne, kui üles joonistan.

Ent kuigi ma joonistan kogu aeg samu asju, ei tüdine ma iial oma kunstist. Kui ma joonistan, siis ainult sellest mõtlengi. Ma ei mõtle, kus olen. Ma ei mõtle eilsest ega homsest. Lihtsalt liigutan värvikriite üle paberi. Inimesed ei paista iga kord ära tundvat, mida ma joonistasin. Nad kissitavad silmi, ajavad pea viltu, pomisevad. Ega ma nende pärast joonista. Joonistan enda pärast. Isegi kui nad ei tea, mida see kujutab.

Stop liigeste haigused

Nüüd joonistan iga päev. Minu teosed maksavad mu domeeni lähedal olevas kinkepoes kakskümmend dollarit tükist raamiga koos kakskümmend viis. Kui ma ära väsin ja pausi vajan, järan oma rasvakriite. Isegi imikuna, emme külge klammerdudes, oli mul kunstniku silm. Nägin pilvedes kujusid ja jõe põhja varisenud kivides skulptuure.

Kahmasin värvide järele — napilt siruulatusest välja jäävat veripunast lille, mööda tuhisenud eebenmusta lindu. Ma ei mäleta oma varasest elust palju, aga seda küll: iga kord, kui mul avanes võimalus, torkasin sõrmed jahedasse mutta ja kasutasin ema selga lõuendina. Ta oli kannatlik hing, see minu ema. Kujutada ette maailmu, mida pole olemas.

Nii haruldane, et haigla ainus patsient

Ma tean, mida enamik inimesi mõtleb. Nende arust pole gorilladel kujutlusvõimet. Nemad arvavad, et me ei mäleta oma minevikku ega mõtiskle tuleviku üle. Mõnes mõttes on neil õigus.

Enamiku ajast mõtlen sellele, mis on, mitte sellele, mis võiks olla. Olen õppinud lootusi mitte liiga kõrgeks ajama. Nad triivisid mu domeenist mööda nagu palgid laisal jõel.

Long valus liigese kuunarnuki

Viimasel ajal võib päev mööduda ilma ühegi külastajata. Mack ütleb, et muretseb. Ta ütleb, et ma pole enam nunnu. Varem oli sul lööki. Nad jõllitasid varem läbi klaasi, laksutasid keelt, kortsutasid kulmu, kui oma telekat vaatasin.

Mitte kuigi ammu seisis üks pisipoiss mu klaasseina taga, pisarad mööda siledaid punaseid põski voolamas. Nendel hetkedel soovin, et inimesed mõistaks mind nii, nagu mina neid mõistan. See polegi nii hull, tahtsin ma väikesele poisile öelda. Piisava aja jooksul harjud peaaegu kõigega. Nende arust on see veider, et üks gorilla põrnitseb tibatillukesi inimesi kastis. Mõnikord imestan ma aga: kas nende arust pole sama imelik, kuidas nemad mind põrnitsevad, kui ma oma tibatillukeses kastis istun?

Mu telekas on vana. See ei tööta alati ja mõnikord Ainus poletik ainus päevi, enne kui kellelegi meenub see sisse lülitada.

Ma vaataks kõike, kuid eriti meeldivad mulle multikad oma erksate vihmametsavärvidega. Iseäranis naudin seda, kui keegi banaanikoorel libiseb. Bob, mu koerast sõber, armastab telekat peaaegu sama palju kui mina. Tema eelistab vaadata professionaalset keeglit ja Ainus poletik ainus. Nendes on ohtralt kallistamist ja mõnikord näo lakkumist. Ma pole näinud veel ühtegi, kus mängiks peaosa gorilla.

Meile meeldivad ka vanad vesternid. Bob ütleb, et vesternid pole üldse nagu päris elu. Kord, kui olin noor ja loll, pidasin end maailma viimaseks gorillaks. Üritasin sellele mitte mõelda. Samas on raske hoida tuju üleval, kui usud, et sinusuguseid rohkem pole. Ja siis ühel õhtul, kui vaatasin ära filmi meestest mustade kaabudega, kellel olid relvad ja nõdrameelsed hobused, hakkas hoopis teine saade. See polnud multikas, armastusfilm ega vestern. Nägin lopsakat metsa. Kuulsin lindude üminat.

Rohi liikus. Puud kohisesid. Ta oli veidi kondine ning kiitsakas ja, olgem ausad, mitte nii kena välimusega kui mina. Aga ta oli kohe kindlasti gorillapoiss. Gorilla kadus sama ootamatult, kui ilmus ja tema asemele astus kahune valge loom, kelle kohta öeldi mulle hiljem, et see on jääkaru. Ja siis ilmus üks pontsakas veeloom nimega lamantiin ja siis järgmine loom ja siis järgmine. Istusin kogu öö ja mõtisklesin gorilla üle, keda korraks silmasin.

Kus ta elas? Kas ta tuleb mulle kunagi külla? Kui kusagil on meessoost gorilla, kas siis elab kusagil ka naissoost gorilla? Või olime ainult meie kahekesi kogu maailma peale, mõlemad lõksus eraldi kastis?

Mina usun teda, sest ta on isegi vanem kui mina ja tal on silmad nagu mustad tähed. Tema teab rohkem, kui mina suudaks eales teada. Stella on mägi. Tema kõrval olen mina kaljurahn ja Bob liivatera. Igal ööl, kui kauplused suletakse ja kuu maailma piimjasse valgusesse uputab, hakkame Stellaga vestlema.

Mõnikord räägib Stella lugusid oma lapsepõlvest, lehistest võradest, mida kattis udu ja voogava vee usin lauluke. Erinevalt minust mäletab ta iga detaili oma minevikust.

Stella armastab kuud tema häirimatu naeratuse pärast. Mulle meeldib päikese pai mu vatsal. Elevandid sarnaselt gorilladega sõnu ei raiska.