Liigu sisu juurde

Alustame kõige lihtsamast, ja vaatame, kas mõni teine on parem. Luuletõlkesse jõuavad kokku probleemid, mis hajutatult ilmnevad romaanide ja novellide, filosoofia ja esseistika tõlkimisel; samuti leiame siit eest küsimused, mis tekivad näiteks ilmateadet või uudiseid tõlkides geograafiline asend, aktuaalne keelepruuk jne.

Lavakas on talle katsete tegemiseks tarninud parima kvaliteediga, lojaalse ja füüsiliselt võimeka inimressursi. Ükski sõna ei asenda enam teist: iga sõna on täpselt omal kohal, mis siis, et temaga liitub hulk teisi sõnu, mis samuti nõuavad Puha polve metafuusika kohta ja tahavad olla asendamatud.

Kui tõlge on sündinud, s. Suhe ajaliselt esimese tekstiga näitab küll tõlke päritolu, aga ainult selle päritolu ühte poolt: teise poole annab tõlkija, kes peab kehastama kogu oma emakeelt, nii nagu jumalus kehastab teatavat jumalikku printsiipi.

Metafüüsilised eeldused Nii võikski tõlkimise idee lühikese vormelina kokku võtta: emakeel puutub kokku isakeelega ja sünnib uus tekst. Kuna tõlget aga loetakse tavaliselt emakeeles, mida peetakse lihtsaks ja loomulikuks, justkui elementaarseks ja enesestmõistetavaks, on tõlkega seotud hulk eelarvamusi, mille hajutamine nõuab vaeva. Neid eelarvamusi võib nimetada metafüüsilisteks eeldusteks.

Metafüüsilised eeldused ei lähtu tegelikust kogemusest, vaid nad projitseeritakse sellele juba enne kui kogemus õieti kuju võtab. Peamine metafüüsiline etteheide tõlkele on see, et tõlge on teisene, ta saabub hiljem ja on seega hilinenud, teisejärguline võrreldes isakeelse tekstiga, mis on esimene ja esmajärguline. Kui see metafüüsiline etteheide ümber pöörata, saamegi originaali mõiste. Originaal on absoluutne ja algupärane, püha ja lõplik, seda ei saa enam muuta ega tohigi, kuigi temast võib lähtuda hulk tõlgendusi.

Tõlge seevastu absoluutne ei ole: tõlget võib alati muuta, aga teda ei saa lõputult tõlgendada. Niisugune eeldus kehtib muidugi ainult siis, kui unustame Haiget liigese polve, et tõlke isakeel oli teksti autori emakeel, mida ta samuti tajus lihtsa ja loomulikuna, aga mis polnud tema jaoks kunagi püha ja lõplik, vaid muutlik ja voolav.

Seega põhineb originaalikultus metafüüsilisel eksitusel. Sellest eksitusest saab alguse rida teisi, mis moodustavadki tõlkega seotud metafüüsiliste eelduste seeria ehk lühidalt öeldes tõlke metafüüsika. Kõik need eeldused tulenevad ühel või teisel moel originaali mõistest, mida kujutletakse ülekaalukalt isakeelsena lisades sellele küll ümberpööratud kujutelma, et originaali mõistavad kõige paremini need, kes loevad seda muutlikus ja voolavas emakeeles.

Selliseid eeldusi võib mõistagi olla väga palju ja kõiki neid ei saa ette aimata, kuid lihtsuse huvides võib nad siin jagada kolme rühma. Tõlge ei saa olla läbipaistev, tõlkija pole kunagi nähtamatu ja tõlkimine pole jäljetu.

Kas ma ise olen Vaimu mõju all, kas olen tõeliselt vaimustunud? Ma võin küll öelda, et mul on teatav Vaimu kogemus, aga miks peaksite mind uskuma? Kuigi sarnane probleem on ka usu endaga — ka sellest kõnelemisel peaks olema kogemus.

Kõnelda Jumalast — jällegi peaks olema inimesel kogemus, ent kuidas otsustada, on see kogemus üldse õige? Olgu siis nelipühal või mõnel muul päeval, ikka tekib küsimus pädevusest, Vaimu, usu ja Jumala kogemuse tõesusest. Seda probleemi on tajutud kiriku algusaegadest alates ning juba antiigis töötati välja kolm kriteeriumi õige vaimu, usu ja jumalatunnetuse eristamiseks valest. Esiteks öeldi, et õige Vaim peab olema apostellik, st tagasi viidav Jeesuse enda Puha polve metafuusika tema õpilasteni.

kriis ja haiget liigeste jala valu liigestes, mida lahkub

Kes kõneleb Vaimust, ei tohi seda teha teisiti kui nemad, vähemalt ei tohi see kuulutus apostlitele vastu rääkida. Teiseks rõhutati juba toona, et õige Vaim vabastab, mitte ei orjasta. Kirikule usaldatud võtmete meelevald seisneb eelkõige pattude andeksannis, mitte ristiinimeste allutamises mingitele välistele seadustele. Kolmandaks sätestati, et õige vaim ja õige õpetus ühendab kirikut, mitte ei lõhesta. Ja isegi kui piirduda voorusteooriaga, ei saa Kantile omistada vaadet, et hea tahe ei huvitu oma tahtmise Reumatoidartriit sormega tagajärgedest.

Mõnede kriitikute meelest seisneb hea tahe Kantil ainult kuulekuses reeglile või printsiibile. Sellises tõlgenduses ei ole hea tahe midagi enamat kui pädev reeglijärgija; teda ei huvita tema tahtmise tagajärjed, tema eesmärk on ainult teha seda, mida praktiline mõistus nõuab; ta tegutseb kohusest kohuse enda pärast. Niisugune tõlgendus on karikatuur. Sellest, et hea tahte headus ei ole seotud tema tahtmise tegelike tagajärgedega, ei järeldu, et hea tahe ei hooli oma tahtmise tegelikest tagajärgedest.

Hea tahe peab silmas teatud eesmärke ning püüab neid ellu viia. Need eesmärgid on seadnud praktiline mõistus. Ei maksa arvata, nagu heal tahtel poleks muud püüdlust kui viia oma tahtmine vastavusse reegliga. Aru on üldiste loodusseaduste allikas. Aru annab kogemuse fundamentaalse formaalse struktuuri. Seda näitab Kant transtsendentaalse deduktsiooni abil, mille järgi eneseteadvuse tingimus on, et aru konstrueerib kogemuse niimoodi.

Seega on eneseteadvus Kanti teoreetilise Puha polve metafuusika kõrgeim printsiip, sest sellel rajaneb kogu aprioorne teadmine looduse struktuuri kohta. Ka Kanti moraalifilosoofia põhineb autonoomia ideel. Kõik konkreetsed moraalsed kohused põhinevad ühelainsal fundamentaalsel moraaliprintsiibil — moraaliseaduselmida ta nimetab kategooriliseks imperatiiviks.

Moraaliseadus on mõistuse saadus. Aru ja mõistus on erinevad tunnetusvõimed. Kategooriad ja loodusseadused sõltuvad inimlikest kaemuse vormidest, mõistus mitte. Moraaliseadus ei sõltu inimlikest omadustest, vaid ainult mõistuse kui niisuguse loomusest, kuigi selle ilmingus meile kategoorilise imperatiivina kohuse seadusena ilmneb asjaolu, et inimese tahet ei määra tingimata puhas mõistusvaid seda mõjutavad ka teised ajed, mis pärinevad inimese vajadustest ja kalduvustest.

Kategoorilisest imperatiivist tulenevad inimese kohused arvestavad Liigeste ja kreemide geelid ja kreemid inimloomust ja inimelule juhuslikult omast.

Ometi me anname moraaliseaduse endale ise, nii nagu ka looduse üldised seadused. Me anname endale paratamatult ühe ja sellesama moraaliseaduse, nii nagu me konstrueerime oma kogemuse ühtede ja nendesamade kategooriate järgi. Selle kõrgeim printsiip on eneseteadvusmillel põhineb looduse fundamentaalsete seaduste teadmine. Meelteandmete põhjal konstrueerib aru nende aprioorsete seaduste järgi kogemuse.

Selle kõrgeim printsiip on moraaliseadusmillest me tuletame kohused, mille järgi me peaksime konkreetsetes olukordades toimima. Refleksioon moraalsetest kohustest ja õnnevajadus viivad mõttele ideaalsest maailmastmida Puha polve metafuusika nimetab ülimaks hüveks. Meie eesmärk on teha maailma paremaks, realiseerides ülimat hüvet. Nii teoreetiline kui ka praktiline filosoofia räägivad maailma autonoomsest konstrueerimisest. Teoreetilises filosoofias konstrueeritakse kategooriate ja kaemuse vormide abil kogemusmaailm ehk loodus.

Praktilises filosoofias konstrueeritakse moraaliseaduse abil moraalne maailm ehk meie käitumist juhtivate eesmärkide vald ning lõppude lõpuks muundatakse loomulik maailm kõrgeimaks hüveks. Transtsendentaalses idealismis saavad teoreetiline ja praktiline filosoofia kokku.

Teoreetiline filosoofia tegeleb nähtumustegamillega meie tunnetus on piiratud; praktiline filosoofia tegeleb asjadega iseeneseskuigi see ei anna nende kohta teadmist, vaid ainult mõistuspärase õigustuse teatud uskumustele nende kohta praktiliseks otstarbeks.

Mõistusega loomuste väärikus[ muuda muuda lähteteksti ] Kategooriline imperatiiv on fundamentaalne seadus või printsiip, mille abil me määrame, mis on ja mis ei ole meilt praktiliselt nõutav, meie kohus.

See käsib, et me austaksime kõikide mõistusega loomuste väärikust. Väärikus on Kanti järgi kõigil mõistusega loomustel. Olendi väärikus ei tule tema ühiskondlikust ega majanduslikust seisundist, usundist, soost ega rassist; tal on väärikus tema praktilise mõistuslikkuse tõttu, tal on praktiline mõistus. Kas õnnelikule inimesele on sõpru vaja? Kui palju peab olema sõpru ja kas neid on vaja rohkem õnne või õnnetuse puhul?

Suhtlemine sõpradega ja seltsisolek. X raamat Nauding ja erinevad vaated sellele: kas naudig on hüve. Kas igasugused naudingud on pahe. Naudingu Puha polve metafuusika ja tegevused, mis naudinguid saadavad.

Naudingute erinevus, head ja kõlvatud naudingud. Õnn kui loomutäiusele vastav toiming, kui pingutus ja mitte meelelahutus.

Mõistuse ja vaimutöö ülimus õnnelikus elus, mõistuse tegevus kui jumalik alge inimeses. Loomuse ja harjumuse osa tubliks inimeseks saamisel. Seadusandluse vajalikkusest ja riigimehe tööst: eetika üleminek poliitikaks. Seda äärmiselt lakoonilist, kokkusurtud ja elliptilist esituslaadi, mis on originaalis, pole täielikult võimalik vahendada ühessegi keelde, ilma et sisu mõistetevus selle all ei kannataks.

Põhjuseks on teose teksti äärmiselt napp märkmestiil, mille juures jääb mõttekäigu jälgimiseks tihti väheks nendest vahenditest, mida tekst pakub.

Samas vajavad Aristotelese mõtteskeemid väga täpset ja süsteemset vahendamist, et edasi anda kogu see loogiline konstruktsioon, millest Aristoteles lähtub eetikaküsimusi vaadeldes.

Püha Vaim: usu ja rahu allikas (Jh 14:23–27)

Sellelaadse teksti tõlkimisel ilmnevad probleemid erinevad näiteks ilukirjandusliku teksti puhul esinevatest, kus eesmärgiks on luua meeleolu ja mõjutada tundeid. Aristoteles, kuulutanud Nikomachose eetika Siit edasi jääb loota, et tema teose lugemisele pühendatud vaimutöö ka lugeja täiuslikumaks muudab.

Aristotelese teoste tõlkimisel on peamisi ülesandeid leida järjekindlad vasted tema poolt kasutatud terminitesüsteemile.

Arthroz ravi parast pahkluu murd Valutab kogu keha uhiste lihaseid

Peamised võtmemõisted peavad olema tõlgitud ühe põhimõtte järgi selliselt, et mitte kaotada loogilise süsteemi järjepidevust. Lugeja peab ka kreeka keelt mõistmata suutma jälgida põhiterminite esinemist nende erinevates seostes.

Nagu tekstist selgub, on ka autoril endal raskusi nimetuste leidmisega neile eri vormidele, milles inimese loomuomadused ja kombed võivad esineda. Nii on Aristotelesel mitmeid mõisteid, sõnu ja tuletisi, mida ta on ise loonud või kasutanud esimesena mingis kindlas tähenduses näit.

Üheks probleemiks on tõlkimisel asesõnade see, tema jne. Neil juhtudel, kui seda tingib sisust arusaamise vajadus, on kreeka asesõnade kohale tõlkes pandud nende aluseks olevad nimisõnad. Omaette probleem on eesti keeles vastava eetikamõistete süsteemi loomine. Ajalooliselt on eetika üks valdkondi, mis seostub tihedalt tavaeluga.

Jutlused ja mõtisklused

Tegeldes küsimustega, mis on tähtsad ka igapäevakogemuses, jääb populaarne arusaam kõlblusmõistetest tähtsale kohale vt. DoverAdkins Üldkeele Puha polve metafuusika muutumine erialamõisteks tähendab aga sõnamahu kitsenemist ja konkretiseerimist.

Ometi jäävad originaalkeeles lugeja jaoks alles ka endised konnotatsioonid ja kõiki neid tabada ning Meditsiin geelid liigestele üle kanda on võimatu.

Aristotelese puhul on selgelt näha tendents kasutada mõisteid süstemaatiliselt. Eetikamõistete süsteemi loomisel on ta tuletanud uusi sõnu ja andnud neile kindla tähenduse. Siit ka põhimõte, et kui autor on teose piires mõistete kasutamises järjekindel, siis peab seda olema ka tõlge. Aristotelese arutlused loomutäiuse üle lähtuvad sellest, et täiuslikud omadused on vahepealsed äärmuste vahel kahes suunas, kas liigsuse või puudulikkuse poole.

Loomuomaduste kirjeldamisel järgib ta skeemi, kus mingi omaduse liialduse iseloomustamisele järgneb vahepealse suhtumis-- või käitumisviisi kirjeldus. Tõlkeprobleemid Aristotelese puhul on põhimõtteliselt erinevad näiteks nendest nõuetest, mida Platoni teoste tõlkimisel peaks arvestama. Platon tõestab oma ideid tihti poeetiliste võrdluste ja metafooridega. Võrreldes sellega tundub Aristoteles kuiva arutlejana, kes kujundliku esitusviisi asemel kasutab teoreetilist tõestusviisi.

See seisneb nähtustevaheliste seoste kõrvutavas analüüsis, loogilis--süllogistlike väidete esitamises ning nende põhjal järelduste tegemises, nähtuste esinemise astme ja intensiivsuse kirjeldamises. Aristoteles arutleb kui kategooriate looja, määratledes nähtuse ulatuse ja piirid. Samuti on tegevuse õigsuse hindamise juures: alati ei sõltu suhtumine sellesse objekti aja ja koha õigsuse arvestmisest: nii pole näiteks liiderlikkuse hindamisel vahet selles, kus, mis ajal ja kellega liiderdatakse.

Tugend, vt. Ka täiuslik mõtlemisvõime e. Seetõttu on ka inglise ja saksa keeles loobutud seostamast seda mõistet ainult kombelisusega ja uuemad vasted, excellence ning Tüchtigkeit, viitavad täiuslikkusele üldises mõttes. Viimane ei tähenda ainult rahulolu, rõõmu, vaid viitab kõigele, mida elus võib soovitavat olla. See tähendab peale subjektiivse rahulolutunde ka selleks vajalikke objektiivseid eeldusi ja liitub heaoluga kõige laiemas mõttes.

Heaolu võikski olla teiseks võimaluseks ja vaikivaks taustaks sellele mõistele. Õnn seostub Aristotelesel mõistusliku tegevusega. Õige arutlemine ja õige põhimõtte järgimine orthos logos on vajalik tingimus õnne jaoks. Sellepärast ei pea ta kohaseks rääkida eudaimoniast näiteks laste ja loomade puhul. Ethos on Puha polve metafuusika või tava. See on ratsionaalne hingeosa, millele vastandub alogon mittearutlev. Sealt edasi tähistab analogon põhimõttelist vastavust.

Välja arvatud üksikjuhud, on Aristotelesel see mõiste seotud kaalutlemisega, reflekteerimisprotsessiga, mis korraldab inimese käitumist.

Maitsetaimed liigeste liigestega kui ravida valu liigestes ja kriisil

Kui need korraldused ja reeglid on õiged orthos logossiis on tegu hea tegutsemisega. Õige arutlemine ja selle tulemusel saadud õiguspõhimõte, orthos logos, kuulub loomutäiuse juurde. Puha polve metafuusika kuulub mõtlemisvõime ja intelligentsi juurde ning vastandub tundele pathos : logost ei saa kasutada nende puhul, kellele on vaja pathost EE 1. Logos tähistab Aristotelesel seega pigem mõistuse omadust või võimet millegi juurde jõuda. Tõlkes on kasutatud täiendsõna loogiline, et eestikeelses tekstis viidata selgemalt logos'e kasutamisele originaalis vt.

Aristoteles kasutab mõistet nous teistes teostes aga ka üldisemas tähenduses kui mõistust üldse, intellekti. Ta on aluseks teadmisele epistêmê. On aluseks kombetäiusele. See tähendab mõjutatust nii inimese tunnete kui ka meeleorganite suhtes, seega mitte tingimata kirge või kannatust. Pathos pole iseenesest hea või halb, vaid on seda loomutäiuse suhtes.

Mõnikord on see aga Aristotelesel ka oskuste tähenduses laiemas mõttes, nii nagu sophos võib tähendada peale filosoofi ka tarka inimest üldse. Hexis on alusmõisteks loomutäiusest rääkimisel, määrates toimimise eesmärgi.

Mare Vint ja Arne Maasik. Geomeetria ja metafüüsika

Seadumus avaldub selles, mis inimeses kutsub esile naudingu või selle vastandi, kannatuse. Seadumus tekib toimimise käigus ja näitab inimese olemust. Aristotelese järgi on inimene selline, nagu ta tegevused on, mingi kindel toimimis-- või reageerimisviis iseloomustab inimest eetika seisukohalt. Seadumus iseloomustab inimest ka kehalisest küljest, näit. Tuleb valida selline käitumisviis, tunnete ja tegutsemise avaldumise vorm, mis pole oma väljenduses ei liialdatud ega puudulik hyperbolê ja selle vastand endeiavaid on vahepealne, mõõdukas, paiknedes seega äärmuste keskel.

Seega tähendab väljend peab ka sedasama, mida nagu on õige. Õige toimimisviisi määratleb Aristoteles nii aja, koha, objekti, viisi, eesmärgi ja põhjuse seisukohalt, näiteks NE 2.

Õige on see, mis on vahepeal meson ning see kuulub aretê juurde. Kui ma ei saa sinna midagi parata, mida ma teen, siis ma ei ole moraalselt laidu- ega kiiduväärne. Põhjuste asukoht ega iseloom pole olulised. Lõplik vastutus kõige eest, mis on olemas, saab lasuda ainult kõigi asjade esmapõhjusel, kui see on, või mitte millelgi, kui seda pole.

See vähemalt tundub determismist vältimatult järelduvat. Determinism ja moraal[ muuda muuda lähteteksti ] Mõned filosoofid on püüdnud säilitada determismi ja muutnud traditsioonilist moraalikäsitust.

Nad räägivad endiselt kiidu- ja laiduväärsusest, kuigi teises tähenduses. Meil pole võimalik teada, millised teooriad on tõesed, saab ainult vaadata, kas üks või teine metafüüsiline teooria on kooskõlas ühe või teise moraaliteooriaga. Et uurida, kas determinism on tõene, pole mõtet kõrvutada seda moraaliteooriatega, vaid võrrelda kindlate andmetega.

Võiks muidugi lihtsalt kinnitada, et ma olen moraalselt vastutav Puha polve metafuusika, kes oleks võinud oma käitumist vältida. Aga see pole kaugeltki ilmne. Aga on kaks asja, milles ma tunnen täielikku kindlust ja mis pole tingimata moraaliga seotud. Esiteks, mõnikord ma kaalutlen, kas teha ühte või teist otsust. Teiseks, mõnikord oleneb minust, mida ma teen. See kõik võib muidugi olla illusioon, aga ka igasugune filosoofiline teooria, nagu näiteks determinism, võib olla väär.

Siiski on mul palju raskem kahelda, et ma mõnikord kaalutlen ja mõnikord oleneb minust, mida ma teen, kui kahelda ükskõik millises filosoofilises teoorias, sealhulgas determinismis. Nii et targemaks pole lootust saada, kui me ei sea teooriaid andmete järgi, püüdmata seada andmeid teooriate järgi. Kaalutlemine[ muuda muuda lähteteksti ] Kaalutlemist ei saa defineerida ega isegi kirjeldada ilma metafoorideta. Me räägime selle või tolle kaalumisest vaimus, püüdest ette näha alternatiivsete tegude tagajärgi jne, aga see ei ütle, mis kaalutlemine on, kui me seda juba ei tea.

Aga kaalutlemise puhul ma eeldan teatud asjade tõesust, milleta kaalutlemine poleks võimalik. Esiteks, ma saan kaalutleda ainult iseenda käitumise üle. Kaalutledes ma püüan midagi otsustada, ja see ei ole spekuleerimine, märkide lugemine ega äraarvamine, nagu teiste inimeste ja mõnikord iseenda tulevikukäitumise puhul. Teise inimese käitumise üle võin kaalutleda, kui ta mulle allub, aga siis ma kaalutlen ikkagi selle üle, kas anda talle teatud ülesannet.

Teiseks, ma saan kaalutleda ainult tuleviku asjade üle. Kolmandaks, ma ei saa kaalutleda selle üle, millest ma juba tean, et ma hakkan seda tegema. Neljandaks, ma saan oma tegude üle kaalutleda ainult juhul, kui ma usun, et see sõltub minust, mida ma teen. Raske öelda, aga seda saab illustreerida. Ma hoian näppu enda ees ja saan seda liigutada vasakule või paremale. Kui ma Piima seente haiged liigesed, et see oleneb minust, kuidas ma näppu liigutab, siis ma pean silmas, et näpu liikumine on minu otsese kontrolli all.

Ma saan liigutada näppu vasakule ja ma saan liigutada näppu paremale. Mitte et ma saaksin seda vasakule ja paremale korraga liigutada. Kas need andmed, uskumus, Puha polve metafuusika ma mõnikord kaalutlen, ja uskumus, et mõnikord oleneb minust, mida ma teen, on kooskõlas filosoofilise teooria determinismiga?

  • Mõisted eetiline ja ebaeetiline kuuluvad peale teaduse ka igapäevakõne valdkonda.
  • Püha Vaim: usu ja rahu allikas (Jh –27) | K&T
  • Top Spin valutab
  • Valutab olade liigese
  • Aristoteles. Nikomachose eetika. Saateks
  • Mare Vint ja Arne Maasik. Geomeetria ja metafüüsika - Apollo

Ei tea veel. Igatahes valmistavad need determinismile raskust. Neid andmeid ei tohi sellepärast veel tagasi lükata. Põhjuslik paratamatus ja loogiline paratamatus[ muuda muuda lähteteksti ] Põhjuslikud seosed ei too kaasa loogilist paratamatust.

Determinismi jaatamine või eitamine ei ütle midagi loogilise paratamatuse kohta. Kui determinism on tõene, siis on loogiliselt võimalikud mitu sündmuste käiku, aga võimalik on ainult üks.

Kui determinism on väär, siis on ühtedes ja samastes tingimustes võimalikud mitte lihtsalt loogiliselt võimalikud mitu sündmuste käiku. Determinism räägib võimalikkusestmis erineb loogilisest võimalikkusest. Seda võiks nimetada põhjuslikuks võimalikkuseks. Vabadus[ muuda muuda lähteteksti ] Kui minust oleneb, mida ma teen, siis ma olen vaba seda tegema. Mis see tähendab?

Navigeerimismenüü

Esiteks tähendab see, et minu tegevust miski ei takista. Teiseks, miski ei sunni seda. Sunnitud tegevus on minust olenematult toimuv tegevus. Kui mõista vaba tegevust lihtsalt takistuste ja sunnita tegevusena, siis vabadus ei ole determinismiga vastuolus, sest takistuste ja sunni puudumine ei välista positiivseid põhjusi.

Tundub, et on tegusid, mis on takistuste ja sunnita vabad ja põhjuslikult determineeritud. Pehme determinism[ muuda muuda lähteteksti ] Sellepärast pooldavad paljud filosoofid " pehmet determinismi ", millega naiivselt arvatakse vabadust ja determinismi lepitatavat.

Selle pooldajad arvavad, et nad lepitavad determinismiga ka moraalse vastutuse. Pehme determinismi kolm väidet on: 1 determinism on tõene, 2 tahtlik käitumine on vaba, kui sel pole välist sundi ega väliseid takistusi, 3 kui sundi ega takistusi pole, siis tahtliku käitumise põhjused on teatud seisundid, sündmused või tingimused tegijas endas, nimelt tema tahteaktidvalikudotsusedsoovid jne.

Nii et ma olen vaba ja oma tegude eest vastutav, kui miski ei takista mul toimimast oma valiku, tahte või soovi kohaselt ega sunni mind teisiti toimima. Mu vastutusel võivad küll olla teised tingimused, näiteks arusaamine oma tegude tõenäolistest tagajärgedest. Selle ümberlükkamine[ muuda muuda lähteteksti ] See ei lahenda probleemi, vaid ainult maskeerib seda. Kust need siseseisundid tulevad, mis determineerivad, mida minu keha teeb?

Kas nad on minu kontrolli all? Kui ma tegin otsuse või valiku ja toimisin selle järgi, kas ma oleksin saanud teisiti valida? Determinist kuulutab selle küsimuse mõttetuks, sest see, et ma oleksin saanud toimida teisiti, tähendab ainult seda, et ma oleksin toiminud teisiti, kui siseseisundid, mis minu teo determineerisid, oleksid olnud teistsugused, st kui ma oleksin teisiti otsustanud või valinud.

Nii et küsimus oleks selles, kas ma oleksin teisiti otsustanud või tahtnud või valinud, kui ma oleksin otsustanud otsustada teisiti või valinud valida teisiti või Puha polve metafuusika tahta teisiti. Ja see on mõttetus. Küll on aga mõtet küsida, kas minu seesmised valikud, otsused ja soovid on ise põhjustatud. Ja muidugi on, kui determinism on tõene. Ja siis me ei saa vältida järeldust, et ma poleks saanud valida, tahta, otsustada ega soovida teisiti. Oleksin saanud ainult juhul, kui nende aktide põhjuste asemel oleks olnud midagi muud, aga see poleks jällegi olnud võimalik, jne.

Näited[ muuda muuda lähteteksti ] Kui minu käitumine on pehme determinismi mainitud tingimustel vaba, siis Puha polve metafuusika see vaba ka juhul, kui füsioloog saab kõiki minu tahtmisi oma suva järgi esile kutsuda. Vaevalt saaks mind sel juhul pidada vabaks ja vastutavaks tegijaks. Oletame, et teatud rohtude manustamine tekitab mul vastupandamatu soovi nende järele, ja ilma minu nõusoleku ja soovita ma langen selle soovi ohvriks ja toimin selle järgi.

Kas ma toimin siis vabalt?

Igal juhul ei saanud ma seda soovi valida. Ja muidugi pole tähtis, kas mind mõjutab Puha polve metafuusika subjekt või täiesti ebaisikulised jõud. Kui determinism on tõene, siis kõik minu siseseisundid, mis põhjustavad minu keha käitumist, on tingitud asjaoludest enne minu sündi. Lihtne indeterminism[ muuda muuda lähteteksti ] Esialgu tundub, et me võime determinismi lihtsalt eitada ning öelda, et minu vabad teod ei ole põhjustatud või et siseseisundid, mis on nende põhjused, ei ole põhjustatud.

Isegi nendel tingimustel, mis olid, oli ikkagi võimalik mõni teine tegu, või siis need siseseisundid oleksid saanud olla teistsugused. Aga see pole usutav. Vaba inimese asemel tuleb välja seosetu fantoom. Minu parem käsi on vaba ja liigub, kuidas juhtub. Keegi ei tea, mida ta järgmisel hetkel teeb. See ei ole minu käitumine, mul ei ole sellega mingit pistmist. Käe käitumine on võõra objekti juhuslik liikumine. Minu käitumine peab olema minu kontrolli all.

Asja ei paranda ka see, kui minu siseseisundid, mis käitumist põhjustavad, on põhjuseta. Tulemus on sama: seosetu, kompulsiivne ja vastutuseta käitumine. Determinism ja lihtne indeterminism kui teooriad[ muuda muuda lähteteksti ] Nii determinismil kui ka lihtsal indeterminismil on raskused. Lihtsa indeterminismi kasuks ei räägi miski Udu poidla kui see, et ta kõrvaldab determinismi kõige suuremad raskused.

Determinism on vähemalt esialgselt usutav. Inimestel tundub olevat loomulik kalduvus seda uskuda, praktiline intellekt peaaegu nõuab seda ja kogemus paistab seda alati kinnitavat. Aga determinismil on inimkäitumisega raskesti aktsepteeritavad järelmid, mida teooria modifitseerimine ei kõrvalda.