Jälle ei don’t understandi olukorda ehk miks ma end 103-aastasena tunnen

f6a2b8b8c426fffabf5e72b91dd66839.png

Igavus võib viia paljude asjadeni. Näiteks, minu tänaõhtune igavus viis mind selleni, et ma tunnen hetkel, et võiksin vabalt Egiptusesse püramiidide kõrvale minna ja oleksin seal vaata, et suuremgi vaatamisväärsus. Vanuse osas vähemalt.

Lugu sai alguse sellest, et mingil kummalisel põhjusel soovitas YouTube mulle SEDA KANALIT. Mis ma ikka vastu vaidlema hakkan, igati adekvaatne soovitus ju. Ju tasub vaadata.

Mind on vist õnnistatud, aga õnneks ei ole ma selliste 12-aastaste? 13-aastaste? 14-aastastega pidanud kokku puutuma? Mõtlen siin, et kui mõni vanematest inglise keelt ei räägi, siis kuidas nad üldse aru saavad oma lapsest? Või veel hullem, kuidas vaesed vanaemad ja -isad aru saavad? Sõnaraamatu abil?

Kui keegi arvab, et ma räägin siin ühest õnnetust näitest, siis oh ei! Inetust uudishimust vaatasin ka teisi video all soovitatuid ja tuleb välja, et see ongi lihtsalt uus reaalsus.

Igal juhul, this oli fun kirjutada.  Näeme nextil taimil uuesti.

Miks mõned paksud nii laisad on

0240f77c6256725eb10f6bb06b6a02e6

Täna potsatas mu postkasti üks kiri. Järjekordselt koos ühe juba väga ära kulunud küsimusega. Küsimuseks muidugi, et miks mu postitused nii lühikesed on?

Kui ma ausalt vastama peaks, siis ma ütleks, et ma olen lihtsalt laisk. Muidugi ma võib-olla valetaks, sest tegelikult ma ju äkki ikkagi pole laisk. Aga, kuna ma tahan hoopis moodsalt poliitkorrektne olla, siis ma ütlen, et mul ei ole aega. Mul on kogu aeg kiire. Kohutavalt kiire. Millekski ei ole aega.

Okei, okei. Enda õnnetuseks on mul aega, aga ma olen ikkagi vist natukene laisk.

Tavaliselt kulub mul umbes 10 – 15 minutit, et ühe postitusega lõpuni jõuda.

Pool minutit kulutan sellele, et kirjavead üle vaadata. Kirjavigu ma muidugi ilmselgelt ei tee. Ajaraiskamine. Aga, parem karta kui kahetseda.

Maksimaalselt 1 minut kulub sellele, et Facebookis enda postitust jagada ja ongi kogu lugu.

Lihtne, kuid samas piisavalt keeruline arvutuskäik ütleb ajakuluks ~11,5 – 16,5 minutit.

Kõik viitab sellele, et ma oleksin justkui ikkagi päris laisk? Ei ole! Ma oskan hoopis enda aega jubedalt hästi planeerida!

Pikema postituse korral ajakulu suureneks. Heal juhul kaks korda, võib-olla aga hoopis seitse korda. Muidugi ma ei hakka riskima, sest 16,5 minutit on tervelt veerand keskmisest Netflixi sarjast. Ja korrutage see nüüd seitsmega. Nii, et noh. Prioriteedid.

Peenis suuremaks kõigest 10 päevaga

Mõtlesin, et panen igavusest kirja mõned kummalised asjad, mis mu elu sel nädalal talla alt kõditanud on. Muidugi on mul selle asemel tapvalt palju muid asju enne homset vaja ära teha, aga noh. Istume siin koos igavusega. Kumbki ei viitsi.

Mis siis selles nädalas kummalisemat kui teistes oli? Esiteks tekkis mu ühele kassile ootamatult häälemurre. Iga hommik on ta mind äratanud mingisuguse kummalise uue varese häälega. Vanemad on tal teadmata. Leidlaps. Musta värvi. Nii, et kahtlane.

6e45ca6b1cc362bfb0146c96fdf42b0b

Teiseks tuleb välja, et ma olen enda arvutisse lasknud mingisuguse pahavara, viiruse või lihtsalt ühe ütlemata aktiivse reklaamiinimese, kes mulle järjepidavalt peenise suurendamist pakub. No ei anna alla.

hehhehehee.png

Kolmanda asjana olen ma terve nädal sattunud mingisugustele kosmilistele vihjetele, et kehakaalu mõjutavad ikkagi kõige rohkem hormoonid. Ja siis ma mõtlen endale, et ma olen oma keha ära rikkunud beebipillide, veini ja muidugi vale toiduga. Aga, kas ma viitsin selles osas midagi oluliselt muuta? Peaks, võiks, aga ei viitsi. Siiski peaks. Kuidas küll? Veini ja toidu osas olen ju natukene juba muutnud ka, aga pillid? Jätta pillid ja seksida kondoomiga, sest ma ei taha mingisuguseid plaastreid, süste või muid imeasju? Last ka veel ei taha, et kolmekesi koos õnnega riskida.

Neljas asi on juba natukene imelikum. Mitmeid päevi olen mõelnud sellele, kuidas mõni inimene ennast ülevääristab. Mul isegi ei ole mõtet millelegi konkreetsele vihjata, sest terve Internet on sellist asja täis.

Aga miks ometi võtab üks inimene pähe mõtte, et ta on kõigist üle? Kõigist parem? Kõigist kõige toredam? Kõigist kõige rikkam? Kõigist kõige ilusam? Teate miks see on naeruväärne? Sest, ALATI on keegi palju parem, toredam, rikkam, ilusam jne.

Kõik siin elus on suhteline. Ühest oled ilusam, aga kellegi teise kõrval oled kole kui öö. Ühe kõrval oled rikas, aga kellegi teise kõrval oled vaesem kui kirikurott. Ühe jaoks oled naljakas, teiste jaoks naeruväärne. Ärge alavääristage teisi, et ennast ülevääristada. Võib juhtuda, et sünnite järgmises elus kõige hädisema sitakärpsena. Karma tarkussõnad.

Ei, ma ei ole see paks! Ma olen üks teine paks!

Peale minu eelmise blogi kustutamist on mulle tulnud paarteist küsimust selle kohta miks ma blogi kustutasin ja kas ma jätkan SELLE vana blogiga.

paksublo

Tuleb välja, et ma olen kellegi teise blogi nime kaaperdanud, aga kuni sinna uusi postitusi ei ilmu, siis ma loen selle mahajäetud blogiks ja väga enda südant ei vaeva. Uut nime nagunii ei oskaks valida. Samas, kui ma nüüd veel alla võtan, siis on see nimi justkui lugeja petmine? Mingi paksukese blogi. Kuigi ise olen tegelikult peenike nagu sõnnikuveovankri sittlett.

Igal juhul, lugesin terve blogi läbi! Vaid viis postitust oligi. Jäi kummitavalt huvitama küll, et mis selles teisest paksust sai. Kas jõudis sellest 150-st kilogrammist kuhugi allapoole või mitte?

Natukene kurb oli tegelikult lugeda, sest meie teekonnad on totaalselt erinevad. Teda olevat juba pisikesest peale pontsakaks hüütud, pubekana hakkas väga suure hooga paisuma ja teda noriti koolis. Nii palju kui välja lugesin, siis seda peenikeseks olemise rõõmu kunagi tundnud ei olegi.

Kas teate, kui õudne on, kui sul on 12-aastaselt nii suured rinnad nagu mõnel 40-aastasel?

Tänasel päeval tundub mulle, et enamus 12- aastaseid oleks tasuta tisside üle ainult õnnelikud! Instagram on täis noorte tüdrukute pilte, millelt esmapilgul tundub, et tegemist on kuskil vähemalt 25-aastase neiuga, kuid kui profiilile lähed, siis tabab korralik üllatus – infos kirjas heal juhul uhked 14 aastat. Seda tänu jumestusele, riietusele, korralikule push-up’ile ja muidugi poosile.

Beibendussektor ehk miks osad naised on nii sisutühjad

42fcbae2a61893ebcfe56cb62015f131.png

Paar päeva tagasi lugesin arvamust teemal, miks osad naised on nii sisutühjad, mis tuletas mulle meelde, et ma ei ole juba vist mitu aastat enda ühte lemmikteemasse piilunud.

Paljud kindlasti teavad sellest teemast, aga kes ei tea, siis ega ei oskagi ilmselt aimata, et LHV foorumist võib leida sellise pärli nagu seda on ”Beibendussektor Eestis”.

Mõned lemmikkommentaarid, mis silma hetkel jäid, tõin välja, aga uskuge mind, neid pärleid on seal hulgi. Head huumoritki on seal hulgi.

Objektiivne reaalsus on see, et ühiskond hindab:
1) mehi ühiskondliku positsiooni järgi. NB! kõrge ühiskondlik positsioon ei pea tähendama rikkust, küll aga tähendab VALDAVAL osal juhtudest endaga toime tulemist ja milleski üsna hea olemist.
2) naisi välimuse järgi.

See ei ole hea, aga nii see on. Kõik ülejäänud faktorid on teisejärgulised. Sugude peamine hindamiskriteerium piigib:
1) meeste puhul üldjuhul vanuses 40-50
2) naiste puhul 20-25

See seletab väga hästi ära, miks 30+ haritudintelligentselendaga toime tulev naisel on keeruline leida endale väärilist (30+, haritudintelligentsetendaga toime tulevat) meest. Sellel mehel on veel 15 aastat turuväärtuse kasvu ees, samas kui sel naisel on aeglast, aga kindlat turuväärtuse pöördumatut langust selja taga. Science here:

Edit: erandeid ei ole vaja välja tooma hakata, kõik need 540 inimest globaalselt ei muuda seda, et ülejäänud 7 000 000 000 puhul see kehtib.

&

Beibendus on ikka rohkem sellest, kus teatud sorti nais(tänapäeval ka mees) olevused üritavad pakendi võltsimise abil luua tootest võltsväärtust ning siis see võimalikult kallilt maha parseldada.

&

1) Peale seksuaalakti tahaks omaette olla, sest sellisega ei ole mitte midagi rääkida, ainult kädistab kõrval.
2) Kui dushi all ära käib, siis pole enam mingit ilmet, ega näojooni. See kipub üldse blondide häda olema, et ilma meigita on kõik ühte nägu. Selle vastu on nüüd kasutusel neil näriliste karvadest tehtud ripsmepikendused, aga see mõjub nagu oleks autol keretöid tehtud makroflexiga.

& kasvõi see

If Pompeii happened now.

Kuidas ma blogiauhindadel auhinda vastu võtmas käisin..

df2ca79a5405253dd76eeda632ec817f

Viimastel nädalatel olen ma näinud unes igasugu erinevaid komöödiafilme, õudukaid, armastuslugusid ja päris korralikke action-filme. Mõni aeg tagasi ma isegi ei mäletanud ärgates, kas ma üldse mingisugust und nägin. Viimasel ajal aga on üks reaalsem kui teine.

Näiteks üks päev ma nägin unes, kuidas ma mehega tülli läksin. See tundus nii kohutavalt reaalne, et ma ärkasin pahas tujus ja esimesed minutid olin täiesti veendunud, et see kõik oli päriselt toimunud. Õnneks hakkas vaikselt koitma, et see oli kõigest üks ütlemata nõme unenägu.

Komöödiafilmid on aga seevastu olnud nii naljakad, et ma olevat lausa unes paar päeva tagasi naernud. Eelmine nädal jällegi olin mingisuguses arusaamatus keeles soninud. Kusjuures ma ei ole viimasel ajal isegi väga kaua magada saanud, aga hoolimata sellest olen lühikese aja jooksul jõudnud vabalt miski 3-4 erinevat unenägu ära vaadata.

Sellega mul meenub, et kui ma mõnikord täpselt enne magamaminekut vett joon ja põiekat ära oodata ei suuda, siis ma hakkan unes nägema alati merd. Ja tavaliselt on merel torm. Mina seal muidugi mingil moel hädas. Selle peale muidugi ehmatan üles, loivan vetsu ja tulen uut unenägu vaatama.

Ja sellega mul meenub omakorda, et ühed kõige rõvedamad asjad, mida ma olen unes näinud on hammaste väljakukkumine ja selline olukord, kus ma olen hädas, aga millegi pärast ei tule appi hüüdmisel häält välja. Ma isegi ei hakka parem kuskilt unenägude seletajast uurimagi, mis sellised asjad tähendada võivad. Piisavalt hirmsad niisamagi.

Ilmselgelt tänu oma viimastele teemadele nägin ma igal juhul täna unes järgmist..

Pidin minema kuskile, kus jagati blogijatele auhindasid vms. Olin just uksest sisse astumas, aga ühtäkki ma ei mahtunudki uksest sisse, sest ma olin lihtsalt järsku maailma kõige paksem inimene. Samal ajal aga olin juba jõudnud kuidagi ennast natukene ikkagi ukse vahele ära pressida ja nüüd pidid inimesed mind aitama hakkama, sest ma olin suutnud sinna kinni jääda. Ja saate aru, siis ma järsku peeretasin. Maailma kõige paksemale inimesele vääriliselt. Võite vaid ette kujutada, milline häbi mul läbi une oli. Auhind jäi ka saamata.

Ja nüüd palvetame koos, et ükski mu töökaaslane mind ära ei tunneks, sest ma peaksin tegelikult praegu ühte väga tähtsat asja tegema. Mitte siin jälle peeretamisest kirjutama.

Peeretamisest ja puuksutamisest

92c86b4b0811e5498e1131b438492113.png

Paar päeva tagasi oli aktuaalseks teemaks peeretamine. Üks ütlemata vahva teema. Peeretamises pole ju midagi naljakat ja selle haisu sees olemises ka mitte. Ma loodan, et me saame kõik aru, et peeretamine ei ole “seltskondlik” tegevus ja teeme seda omaette. Nii omaette, et sellest ei saa osa teised inimesed. Miks peaks üldse keegi tahtma kaasinimest nii kohutaval kombel piinata?

Ja-ja, ma tean, peeretamine on normaalne. Peeretamine on igati tervislik funktsioon. Kes ei peereta, see on imelik. Peeretav naine on veel eriti ohtlik. Kui ei julge mehe ees peeretada, siis kes teab, mis tal veel varjata on.

Ma ei hakka sel teemal nii pikalt enda käitumist lahkama. Ega polegi siin midagi nii väga lahata. Naljakas on see, et kodus ikka vennad peeretasid, kuidas juhtus, aga hoolimata sellisest vabast õhkkonnast olen mina ikkagi arvamusel, et peeretamine peaks olema isiklik tegevus.

Miks ma sellest üldse kirjutan? Sest ma jäin mõtlema, kas ma olen imelik? Olen peaaegu viis aastat suhtes olnud, kuid ei ole kordagi mehe ees peeretanud. Ega puuksutanud. Vähemalt mitte meelega.

Kujutage ette seda kerget südamerabandust, kui ma ühel korral sügavast unest enda peeretamise peale üles ärkasin. Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga see juhtus. Ehmatusega ärkasin hääle peale üles ja palvetasin, et mees oleks sügavas unes. Tuli muidugi välja, et ei olnud. Nii ta saigi peale mitut aastat teada, et ma ikkagi peeretan. Jube.

Mõtlema jäin ka sellele, et kas ma olen ainuke, kes pelgab häältega vetsus käimist? Olen endale korralikud süsteemid välja töötanud. Esimese hädaga üritan toimetada nii, et see ei tuleks eriti valju sorinana. Ei lase otse ootavasse vette. Teise hädaga toimetan eriti ettevaatlikult. Panen natukene paberit vältimaks seda nõmedat mulksumise häält ja seda, et keegi saaks mu junnide peale teisest toast arvet pidada.

Tahaks, et keegi ütleks mulle, et ma ei ole ainuke, sest juba rohkem kui 20 aastat ei ole keegi suutnud mind veenda, et muudviisi oleks okei. Ja palun, et keegi ei võtaks seda teemat jälle nüüd nii nagu see oleks mu elu suurim mure. Ei ole. Vajadusel elan ka selle häbi või valehäbi üle, mis vahel ikka tekkida võib.

Ebausust ja sellest, mis tunne on üle 105 kg kaaluda + niisama vingun igasuguste nõmedate asjade pärast nagu ikka

Uued lugejad siit erilist infot mu kaalu kohta senini ei ole leidnud ja üleüldse peavad leppima selle uue pooliku blogiga. Vanemad lugejad teavad vast enam-vähem sellest kaalujamast, aga igaks juhuks võtan uuesti asja kokku.

91, 2 kg juures avastasin ootamatult, et oih küll ma olen ennast paksuks söönud. Täitsa jama, sest paks ei ole kerge olla. Viimased kaaluteemalised teated olid vist blogis sellest ajast, mil ma olin suutnud peaaegu kümme kilo alla võtta ja kaalusin juba 83 – 84 kg.

Arvasin, et mul on hästi hea plaan. Kirjutan kaalust tagantjärgi. Segan osavalt jälgi, et kes mind päriselus teavad ei hakkaks kahtlustama, et mina mingisugust paksu blogi pean.

Kirjutasingi siis siin vahelduseks teistel teemadel, aga selgus, et kui on kaaluteemaline blogi, siis teistest teemadest on patt kirjutada. Kohutav patt. Kaalust ei julge ju enam kirjutada, järelikult ei saanud hakkama. Milline nõme paks.

Lähme tagasi selle andeka plaani juurde. Mu armas loogika arvas, et kui ma võtan 10 kilogrammi alla või juurde, lisan sellest kohe pildi, siis võib mõnelgi tuttaval, kes blogi lugema satub, peas mingi tuleke süttida. Kui ma aga postitan hiljem, siis enam asjad ei klapi. Paks võttis nüüd alla või juurde, mina päriselus võtsin ju juba mõni aeg tagasi. Ei saa olla. Loogiline. Ja kes selle peale tulnud oleks, et mul nii kaval plaan oli? Ma tahaks loota, et mitte keegi.

Aga, mis tunne on siis olla 105 kg kaaluv naine? Ma räägiks, aga ma ei tea! Kõik, kes siin õelalt on kahtlustanud, et ma olen kindlasti algkaalus koos umbes kümne lisakiloga tagasi, siis ma pean teid kurvastama. Kaal on hetkel 72,5 kg ja täitsa aktiivselt tegutsen selle eesmärgi nimel, et natukene kaalu veel maha jätta. Kokku siis praegu uhke 18,7 kg kaalukaotust. Olen juba täitsa inimese moodi, aga mitte veel kahjuks päris pesumodelli mõõtudes.

Ja kuna ma olen paljude poolt tänu sellele vinguvaks paksuks tituleeritud, siis ma vingun nüüd ka. Hästi negatiivselt, sest see on hästi negatiivne teema. Ah jaa, lugema sunnin ka kõiki. Eriti neid, kellele mu blogi ei meeldi. Lugege ja piinelge!

b3b028d5a707d6a3e40bf4828c3493be

Täna on terve päev mu vasak käsi sügelenud. Teadagi tähendab see raha! Seda muidugi ainult ju siis, kui sa kratsid kätt nii, et enda poole. Muidu hirmutad raha ära oma teistpidi nõmeda kratsimisega. Ja uskuge või mitte, aga ALATI, mil mu vasak käsi niimoodi sügeleb, siis ma olengi kuskilt raha saanud.

Ootasin siis terve päev, kaalusin loteriipileti ostmist, uurisin millal Bingot mängida saab, käisin isegi silmad maas, sest alles hiljuti ma leidsin tänu sellele maast viis eurot. Või tegelikult tänu sellele, et mul oli parasjagu telefoni aku tühjaks saanud.

Päev mööduski muudkui kätt kratsides ja lotovõidust unistades. Õhtul hakkasin juba kergelt asjas pettuma. Äkki on hoopis sügelised või mõni allergiline reaktsioon. Kahtlane värk. Alati on asi töötanud.

Lõin käega ja mõtlesin, et ma ei peaks üldse sellistesse asjadesse uskuma. Ongi natukene totter, et ma pahandan iga kord, kui ma ei jõua silla alt läbi selle peal sõitva rongiga samal ajal ja ei saa soovida. Või kui ma vaatan kella täpselt 22:23 ja ma ei soovida. Või 11:12 ja ma ei saa jälle soovida.

Tuleb välja, et käega löömine aitab. Kohe tuli Swedbankist telefoni teavitus. Minu kontole oli raha laekunud! Tervelt 11 eurot, sest vanaema oli internetipangas üritanud mingisugust makset teha, aga kuna ma olin määratud maksetes, siis arvake ise, kuidas mul vedas. Peaaegu jackpot!

Igav turundus ehk saadame kauba lihtsalt blogijatele laiali

080cb3a68ee0cab6e84e48d95a2a304d

Sattusin täna üsna samal ajal nii Jane kui ka Marimelli postituse peale ja jäin mõtlema. Ja kui keegi mulle jälle nähvata tahab, kas mul midagi targemat teha ei ole, siis tuleb tõdeda kurba fakti, et jah, ega ei olnudki sel hetkel midagi targemat teha.

Jäin tegelikult mitmele asjale mõtlema. Esiti sellele, et kui ma oleksin näinud vaid ühte postitust, siis ma oleksin võib-olla ka natukene rohkem süvenenud. Kahte nähes lõi aga ajju errori, et tegemist on puhtpalja reklaamiga. Ei huvita.

Ja see error tekkis ainult kahe postituse pärast. Võin väikese sõrme anda, et neid tuleb aga paar tükki kindlasti veel juurde. Nagu ikka. Mulle jätab see kuidagi kehva mulje, et midagi üritatakse nii meeleheitlikult reklaamida.

Ühesõnaga mu point on see, et kui näiteks Marimelli blogis ilmuks lugu, kui hea on neil madratsitel magada, siis ma mõtleks, et võib-olla ongi hea. Kui aga sama lugu ilmub veel kümnes blogis, siis jääbki mulje, et see on kõigest reklaam. Ükskõik kui ausalt ja toredalt ka blogija ei kirjuta.

Teise asjana jäin mõtlema sellele, et ma ei ole juba tükk aega sattunud peale millelegi personaalsele. Noh, selles mõttes, et näe Jane, see on just Sulle sobiv toode, võib-olla juures isegi veel mingi isikupärane asi või põhjendus, miks nad just Janele selle saatsid. Ja see ju omakorda kõnetaks ka lugejaid palju rohkem, ei?

Igal juhul meenus mulle üks loll pilt, mida Facebookis vahepeal usinasti jagati. Ma olen kahjuks hetkel laisk ja ma ei viitsinud teksti muuta, aga no sarnane ettekujutus tekib.

On turundusega seoses koosolek, tahavad midagi promoda. Kuidas promoda? Blogijate abil! Kelle täpsemalt? KÕIGI! Kas mõtleme läbi asja? EI!

d508355c073c9cb24f-72062787

Ja see viimane asi ei olnud üldse Napsie kohta. Nende loogikast, kellele saata, saan ma isegi aru. Küll aga mitte paljudest teistest, kes suvaliselt kõigile enda tooteid saadavad.

Vürtsikast toidust ja pisaratest

49326faeacb1867a68ca8cdbc4d12c63

Ma ei tahaks üldse niimoodi kirjutada, aga kurat küll, kust kohast saab Tallinnas vürtsikat toitu? Olen kõik potentsiaalsed kohad läbi maitsnud ja tundub, et mitte kuskilt!

Kujutage nüüd ette mu tänast pahameelt. Pahameelt, millel vähemalt seitse tärni.

Valisin välja supi, millel teravuseks kolm tulist tärni. Ekstra palusin, et tehku võimalikult vürtsikas. Teenindaja hoiatus, et võib liiga vürtsikas saada, oli vaid muusika minu kõrvadele. Lausa muusikal.

Koju sõites unistasin terve tee, kuidas ma mõnusalt vürtsikat suppi süües pisaraid valan ja õnnelik olen. Ootused olid hoiatusega kõrgeks aetud. Pisaraid sain kahjuks valada aga ainult selle pärast, et supp oli sama vürtsikas kui kõige tavalisem kapsasupp.

Ja nüüd kujutage ette mu pahameelt vähemalt kahekümne tärniga, sest ma ei suuda meenutada, kust mul ükskord õnnestus tellida toit, mis oma kurja käitumisega mulle kohe pisarad silma tõi. Isegi ei meenu, millise toiduga oli tegemist. Meenub vaid üks kohutav piin. Küllap ma olen mingisugune kergemat sorti masohhist, aga ma tõesti igatsen hetkel seda mõnusalt tulist piina.

Kui keegi mind aidata ei oska, siis tuleb kasutusele võtta plaan B. See on selline tore plaan, et mul ei jää üle muud, kui hakata kaasa vedama mingisugust vürtsiga potsikut. Hädaabiks või nii.