No nii, postitused edaspidi parooli all

@cats_in_food

Väike teadaanne neile, kes suudavad mu blogi lugeda ilma, et ärrituks. Nimelt, edaspidi hakkavad kõik isiklikumad kaalujutud ja arvamusavaldused olema parooli all.

On vast aus, sest nii ei jää mu südamele, et mõni õnnetu mu blogisse jälle ära eksib, vastutahtmist loeb ja tänu mulle oma päeva ära rikub. Lausa nii hirmsasti, et tunneb peale seda suurt vajadust minu ähvardamiseks ja sõimamiseks.

Kellel on soov edasi lugeda, siis saate vajadusel parooli küsida SIIT. Ülejäänud saavad lugeda toredaid jutukesi kassidest.

Natukene kaheperselistest inimestest

Umbes selline nägi omal ajal välja Janus. Vana-Rooma üks jumalatest. Kahe näoga Januse üks nägu vaatas minevikku, teine tulevikku.

Janusel vedas, sest tal polnud kukalt, mida igasuguste kummaliste asjade peale hämmeldusest kratsida. Tänases internetimaailmas oleks ta elu olnud selle pärast üpris keeruline, sest kratsimisväärsetest asjadest siin eelmainitud maailmas puudust ei tule. Nii kinnitas tänanegi päev.

Ausõna, ega sellise käitumise peale ei oskagi muud teha, kui hämmeldusest kukalt kratsida.

Lugu üks – inimene kirjutab mulle postkasti pika jutu, kuidas ta on minu postitusega nõus, milline nõme käitumine teise inimese poolt, kas ma seda lugu olen kuulnud bla bla bla. Kümme minutit hiljem näen vastupidist juttu selle isiku kommentaarides, kelle pihta just natukene aega tagasi mulle korraliku klatšipäeviku ümber jutustas.

Lugu kaks – täpselt sama. Kõigest paar minutit suurema ajavahega.

Ühesõnaga kahenäoliseid leidub tänapäevalgi. Kahju vaid, et tegemist on Januse asemel kõigest lihtlabaste kahepalgeliste inimestega.

Muide, minu näited ei ole mingisugused üksikud näited, vaid neid näeb igapäevaselt palju avalikumaltki. Aga, mis ma siin ikka seletan, peaasi, et iga inimene enda käitumisega ise rahul on.

Paksukese ebatervislikud toidusoovitused

Kui ma peaksin lähiajal enda algkaalus tagasi olema, siis tõenäoliselt võib selles süüdistada minu eelmise nädala suurt viga, mil ma ostsin uuesti koju võileivagrilli.

Viimati oli mul kodus võileivagrill mõned aastad tagasi. Kasutasin seda heal juhul korra aastas ja nii ta lõpuks üksi riiulil kurbuse kätte ära surigi. Nüüd aga tuli järsku isu ja meie teed kohtusid uue võileivagrilliga.

Tema on mul nüüd igal juhul täiskohaga tööl ja ei pea kartma, et sarnaselt eelmisele üksinduse kätte ära kooleb. Vähemalt veel mitte.

Mul ei ole ilmselt pikemalt mõtet seletada, kui hea võib üks soe võiku olla. Tahtsingi hoopis jagada mõtteid, mida soovitan klassikalise singi-juustu asemel katsetada, kui peaks ühe mõnusa sooja grillsaia isu tekkima. Ja ootan suurima heameelega uusi maitsvaid ideid!

Tomat🍅 + mozzarella + basiilik

Rukkipalaga avokaado🥑 + soolalõhe + tomat + sibul

Krevetid🍤 + chilli + juust

Sinihallitusjuust + praetud šampinjonid + tšilli🌶️

Ah jaa, kellele meeldivad rosinad, siis soovitan proovida koos saia vahel juustu ja rosinaid. Keegi kunagi soovitas ja tuleb tunnistada, et selline algselt vastumeelsena tundunud kooslus oli üllatavalt maitsev.

Arvutasin igaks juhuks välja, et olenevalt sisust jääb ühe portsu kilokalorite arv umbes 400-450 ringi, mis on ühe toidukorra kohta üsna mõistlik. Nii, et võin vist hetkel südamerahus oma võikusid edasi süüa.

Kuidas me Markkusega peaaegu abiellusime

Freud’i sõnul ei ole unenägudes midagi juhuslikku. Unenäo tekitajaks on alati teatud kindel soov ja kogu unenägu tuleb seletada lähtudes kõigepealt sellest soovist.

Otseselt väljenduvad soovid aga unenägudes ainult harva, tavaliselt vaid laste unenägudes. Täiskasvanul on unenäo tekitajaks harilikult mingi alateadvuses peituv varjatud soov.

Tihtilugu just sellised soovid, mis ei vasta moraalseile ja sotsiaalse ümbruskonna nõudeile ja seetõttu võivad olla teadvusest välja tõrjutud teadvusetusse. Meie teadvuses peituvate soovide iseloomu tõttu ei luba meie “sisemine tsensuur” neil aga otse meie unenägudes väljenduda.

Mulle meeldib muidugi rohkem mõte, et unenäod on lihtsalt suvalised mõtted, aga antud juhtumi puhul ma ei hakka vastu vaidlema, sest tegemist võis tõesti olla minu alateadliku sooviga.

Ühesõnaga, me olime Markkusega minu unenäos õnnelikud ja minust oli just saamas proua Paks Pulk, mil reaalsus mulle sõna otseses mõttes end kohale lajatas. Elukaaslane pööras külge nii nagu mind ei olekski olemas, käsi mulle näkku, mille peale ma muidugi suurest ehmatusest üles ärkasin ja vaese Markkuse altari ette ootama jätsin.

Kell on nüüd 7 varahommikul ja ma olen tõsise dilemma ees – kas tegemist oli ainult minu alateadliku sooviga või oli see mingisugune imeline ilmutus ja tegelikult olen ma hoopis Nubluga kokku loodud?

Sai on saatanast ehk kuidas mu tee saiavihkajatega ristus

Postitasin sarnase hommikusöögi pildi ühte gruppi, kus inimesed üksteise järel selle peale minestama hakkasid. Sai on saatanast, kuidas ma küll enda arust tervislikult toitun kui saia söön, saiasöömisega alla ei võta, miks ma midagi nii ebatervislikku propageerin üldse jne.

Ma ei tea, mulle maitseb sai ja ma ei saa sinna midagi parata. Muidugi oleks lihtsam ilma saiata kaalu langetada, aga kokkuvõttes võin siis jälle teistpidi ebatervislik olla, kui jätan kõik toidud välja ja näksin ainult kapsalehti.

Eks ma olen aegade jooksul igasuguseid ebatervislikke asju läbi teinud ja üritangi sel korral kaalu langetades siiski inimese moodi edasi elada. Ja selle elamise juurde kuulub vahel ka natukene saia. Kohutav, eks. Mõne inimese jaoks lausa kuritegu.

Kui ma selle käesoleva kaalulangetusega algust tegin, siis jäeti mulle üks asjalik kommentaar, mis seletas ilusasti lahti, et kui 7000 kcal endale sisse süüa, mida ära ei kuluta, siis oled jälle 1 kg võrra rikkam.

Sama on kaalulangetusega, et kui oled suutnud 7000 kcalit vähem süüa, siis oled jällegi vastupidi 1 kg võrra vaesem.

Näiteks selle kalkulaatori järgi on mu päevane energiavajadus 1510 kcal ehk kui ma nii palju söön, siis püsin elus. Tegelikult peaksin sööma kuskil 2080 kcal ja mu kaal säiliks. Langetamiseks soovitatakse seal mulle keskmiselt 1800 kcal päevas süüa. See teeb siis kuskil 280 kcal vähem kui võiks.

Enam-vähem sellest ma nüüd lähtungi. Söön päevas vähem kilokaloreid sisse. Ja kui mul on parasjagu isu rohkem süüa, siis ka liigun päeva jooksul rohkem, et need kilokalorid ikkagi enam-vähem tasa teha.

Jutu kokkuvõte on see, et kui ma need kilokalorid ära suudan kulutada, siis ju pole hullu midagi? Ärge vihake vaest saia!

Postitus neile, kellele meeldivad prostituudid ja James Franco

Kui asi puudutab James Francot, Tom Hardyt, Cole Sprouse’i, Bill Skarsgårdi või Cillian Murphyt, siis ma võin vabalt mõnda entsüklopeediat asendada. Ometigi jääb arusaamatuks, kuidas ma suutsin maha magada nii tähtsa fakti, et James Francol tuli 2017. aastal välja üks parimaid sarju, mida ma üldse näinud olen? Vot, ei tea, aga maha magada ma selle suutsin.

Muidugi, ega ma pead ei anna, et see nüüd maailma parim sari on, aga kui sarjas on James Franco, siis minu jaoks see teeb igal juhul enam-vähem sama välja küll. Sama teiste eelpool mainitud näitlejatega.

Minu jaoks ütleb juba IMDB 8.1 reiting kõik, aga laske ma natukene ikkagi räägin, miks see sari mulle nii väga meeldib.

Esiteks muidugi James Franco pärast. Teiseks, sest ta mängib seal kahes rollis. Kolmandaks, sest see sari on lihtsalt nii andekalt üles ehitatud, ajalooliselt informatiivne, naljakas, põnev, huvitav, ei veni nagu nii mõnegi teise sarja puhul kipub olema ja nii edasi. Ja nii edasi, sest kui ma peaksin pikemalt kirjeldama, siis ma jääksingi siia kirjeldama. Oma silm on kuningas.

Sarjas on nii palju tolleaegset reaalsust, et kohati võib see mõnele, kes selle ajajärguga kursis pole, uskumatuna näida. Ja kui süveneda, siis võib seal mitmeid paralleele isegi tänapäevagagi tõmmata. Vähemalt need, kes neid paralleele tunnevad ja otsida oskavad.

Jube tüütud olete, kes te mu nime teadasaamisega pead olete vaevanud


Ma natukene pahandasin praegu, sest ma ausõna ei mõista, mida mu pärisnimi kellelegi andma peaks. Uudishimu saab rahuldatud ja edasi? Midagi!

Ülla-ülla jah, polegi tegelikult ju seda väga keeruline välja uurida, aga kui mu soov on olnud blogida nii anonüümselt kui võimalik, siis selline emotsionaalne vägistamine tundub ausalt öeldes juba natukene nõme.

Iga natukese aja tagant kirjutab mulle keegi, kes enamasti on veendunud, et minu asemel on tegemist mõne tema tuttavaga, sest üks või teine asi, mis ma olen kirjutanud, meenutab talle kedagi. Vahel satub ka õigesti äraarvajaid, mis seal siis ikka.

Pahandasin täna aga kahe nõmeduse peale, kes järjekordselt jätsid mulle anonüümselt blogisse kommentaarid käsikäes mingisuguse haiglase uhkusega, et öhööhöö sitaks lihtne oli teada saada, näe vaadake teised ka, mis siis, et inimene seda ise ei soovi. Tegelikult ma liialdan, üks neist oli selline. Teine õnneks oli normaalne, aga point siiski sama, milleks mu nimi välja tuua, kui ma seda ise otseselt avaldada ei soovi? No, ei mõista, milleks?

Iseenesestmõistetav, et ma ei lase ei enda pärisnime ega ka teiste nimedega kommentaare üles. Nii, et pole mõtet vaeva näha. Pärast süüdistatakse veel kedagi kuskil asjatult paksuks olemises. Aga igal juhul aplaus, kiitus, pai või misiganes selle äraarvamise eest ootate..