Anonüümse blogimise pühapäevasest paranoiast ja järjekordselt kirjaoskamatutest inimestest

e970da65b0c1cdaf68d5bd94a45a82aa.png

99% ajast elan ma oma imelises fantaasiamaailmas, kus ma olen tänaseni suutnud blogides 100% anonüümseks jääda. Aeg-ajalt tuletab see üks nõme reaalsuse protsent aga end mulle jälle meelde. Ikka ootamatult, et saaksid koos paranoiaga hea kõhutäie irvitada, kuidas lootus on jätkuvalt lollide lohutus.

Niisamuti täna, mil üks tüdruk mulle Facebookis kirjutas ja küsis, kas ma tean mida minu kohta kirjutatakse? Mul muidugi käis kohe nii umbes 1658 mõtet sekundiga peast läbi, kuidas ma olen end jälle kogemata kuskil reeta suutnud ja nüüd keegi kuskil midagi eriti paljastavat paljastab.

Neelasin kergest ärevusest tekkinud klombi alla, ütlesin iseendale „Paks, võta end kokku!” ja küsisin, mida minust siis kirjutatakse. Vastuseks sain Facebooki viiruselt lingi, kust endale see sama tore viirus saada. Milline armas kergendus!

Olles ise just sellise katastroofi läbi elanud, mõtlesin, et miks mitte aidata teisi inimesi. Näiteks kirjaoskamatuid inimesi. Kaua te ikka kirjutate kassgi ja tassgi. Õpime parem koos, kuidas -ki liidet kasutada! Asi on tegelikult kergem kui see tundub.

Liide -ki liitub AINULT helitutele häälikutele! Helitud häälikud on:

g b d
k p t
s h f
š z ž

Ei, ärge nüüd valesti arvake, ma ei tööta emakeele õpetajana. Teen isegi vigu kirjutades, aga no, see teadmine on siiski üpris elementaarne, ei? Kõigest 12 tähte vaja meelde jätta ja asi ants!

Ülekäigurajad on mõttetud ehk ärge tallake vaeste sebrade peal, jeerum küll

tee.jpg

Kõigepealt ma tahan vabandada nende ees, kes ootavad postitust sellest, mismoodi ma need 20 kg kuhugi ära kaotasin ja fototõestust, kas ma näen nüüd juba inimese moodi välja. See postitus on mul peaaegu valmis, aga nagu kiuste tuleb pidevalt midagi ette ja seni saate end teiste toredate ja üldse mitte pahurate postitustega lõbustada. Näiteks selle sama postitusega enesetaputerroristidest.

Enesetaputerroristidest, kes meil siin iga päev salakavalalt ringi hiilivad. Patt on kohe alguses jätta tänamata seda hoolivust, et selline kohusetundlikkus antakase juba varajases eas edasi ka enda järeltulijatele. Õige ka, ühte õiget enesetaputerroristi peabki juba maast madalast õigele teele juhtima. Toonitan, et just õigele teele, mitte mingisugusele mõttetule ülekäigurajale.

Kurb küll tunnistada, ma oleks neile hea meelega abiks tegelikult, aga siiamaani olen ennast tagasi hoidnud põhjusel, et ma ei raatsi ise enda raha eest hiljem autot parandama hakata. Jah ma tean, südametu. Inimesi ju peab aitama. Eriti, et sel nädalal on mul selle jaoks lausa kaks uhket võimalust olnud.

Esimene oli alles täna hommikul, mil poodi sõitsin. Naisterahval oli kahjuks koer kaasas ja ma ei olnud kindel, kas koeraga on need enesetapu plaanid ikka läbi räägitud. Samas, ülekäigurada oli paar meetrit eemal, seega tundus justkui kindel plaan olevat, aga vot, koer tekitas siiski pisikese kahtluse. Ah, ju ikka olid koeraga asjad läbi räägitud. Kuidas siis muidu. Elasin neile küll signaaliga kaasa, et noh toetan sellist ettevõtlikkust, aga nad tundusid tiba pettunud olevat. Järgmine kord proovin mitte kahelda ja pettumust valmistada.

Sama lugu oli nädala alguses ühe naisterahva ja väikese nii 4-5 aastase poisiklutiga. Ülekäigurada oli jällegi vaid paar meetrit kaugemal + nad ei hakanud auto kaugusega ka riskima, järelikult kindel plaan, aga mina lõin kõhklema. Muidugi elasin jälle pisikese signaaliga kaasa, aga järjekordselt sain suurt pettumust tunda. Oh mind küll, ei või siis inimesi aidata, eks.

Ah jaa, ma juba peaaegu unustasin. Talve saabudes saabuvad veel teist sorti enesetaputerroristid lisaks, kellega on mul samuti olnud au paar korda peaaegu kokku puutuda. Peaaegu, sest nood on eriti salakavalad. Käivad musta värvi riietes kõige pimedamates kohtades ja hüppavad eriti ootamatult teele. Kahju vist, et mul nii hea silmanägemine on. Kõik nende plaanid ehmatusest luhta ajanud.

Eesti Blogiauhinnad 2019 ehk millises kategoorias ma peaksin osalema

Ärge isegi küsige! Ma ei tea, miks ma olen kell 2 öösel üleval ja jälle siin austatud magamise asemel blogisse kirjutan. Une-Mati pani peale eilset vist enda ameti maha..

Viimasel ajal olen seoses blogiga paljude erinevate inimestega suhelnud ja minult on palju uuritud, kas kavatsen 2019. aasta Blogiauhindadel osaleda. Ütlen ausalt, et ei tea. Ei ole sellele niimoodi mõelnud.

Küll aga vaatasin huvi pärast Blogiauhindade koduleheküljele ja pean tunnistama, et ma ei mõista, miks blogija end ise üles peab andma. Minu jaoks oleks palju ägedam, kui kuuleksin, et kellelegi meeldib mu blogi nii väga, et nimetas selle mingisuguses kategoorias nominendiks ja veel ägedam, kui keegi vaevub ka hääletama. Pisikese googeldamise peale sain aru, et asi näeb pigem välja nii, et paljud blogijad paluvad lugejaid, et nood siis hääletaks. Kes läbi lillede, kes otse. Ei?

Aga huvi pärast ikkagi, sobivat kategooriat ma ei leidnud (võib-olla sain valesti aru, aga valida saab ainult ühe?), aga see-eest dresscode sobib hästi. Sest ma peaksin ilmselt sinna Lady Gaga stiilis ilmuma. Tõenäoliselt milleski taolises, millega ta 2009. aastal MTV auhinnale järgi läks..

Eminem+Lady+Gaga+2009+MTV+Video+Music+Awards+RbhWkXZteFml.jpg

PS! Tänavune dresscode on „shine bright like a diamond“

Seega kõigest võib-olla lihtsalt natukene sädelevamalt, aga igal juhul riietus on pool aastat varem juba igaks juhuks valmis mõeldud, kui peaks juhtuma, et on minek.

Nõmedad ülekaaluliste laste vanemad

12a9bbc89d811bd0902a5eb2682f53ec

Teate, kui mulle, kelle blogi loeb heal juhul paar inimest, kirjutas täna hommikul nii umbes kümnes väike inimene seoses kaaluga, siis päris statistika peab ikka küll päris nutune olema. Mis toimub?

Oodake, ma ju tean küll, mis toimub. Olen selliseid näiteid McDonald’sis päris palju näinud. Laps on ülekaalulisem kui ma isegi ei tea kes, rasvaprotsent silma järgi nii umbes 60%, aga ometigi on ta koos oma armastavate vanematega McDonald’sis.

Ma olen ehe näide, et täiskasvanud inimene ei pruugi oma tervisest ja väljanägemisest hoolida ennem kui hilja, aga mis kurat toimub inimese peas, kes laseb südamerahus oma lapse tervise käest?

Ja ma tean, loll on see, kes vabandust ei leia. Tervislik toit on kallis. Trennid on kallid. On olemas erinevaid haigusi, mis ülekaalu kaasa toovad. Ehk on isegi neid dieedil väikelapsi, kes kord aasta McDonald’sisse patupäevale tuuakse, aga reaalsuses kaldub asi ikka ju alati jälle sinna vanemate tegemata töö poole.

Ma ei hakka siin neid kõiki võimalusi lahti seletama, kuidas on võimalik lapsega koos tasuta trenni teha. Kuidas on võimalik odavalt tervislikult toituda. Ja eriti mitte seda, miks peab oma lapse tervise peale mõtlema, aga seda ma ütlen küll, et see on nõme. Ütlemata nõme hoolimatus.

Ma isegi ei hakka seda postitust pikemaks venitama, sest ma tean, et ega sel pole mingisugust mõtet. Lihtsalt kurb on kõrvalt vaadata ja kuulata.

Avalik kiri Matile ja üks hullult tähtis teadaanne

5b8851792ee13

Lugupeetud hr Une-Mati

Olen juba mitmel korral juhtinud tähelepanu sellele, et peaksite tööd korralikumalt tegema. Ilmselt ei ole minu sõnum Teile kohale jõudnud või vastupidi, ehk jõudis liigagi hästi ja tegemist on mingit sorti kättemaksuga, sest 4h und on lihtsalt alatu inimese piinamine.

Loodan kogu südamest, et süüdistan Teid asjatult. Võib-olla on asi uneliiva kehvas kvaliteedis? Võib-olla on teil kotis auk? Võib-olla on asi milleski muus, aga ma palun kogu südamest – võtke midagi ette ja tehke oma tööd korralikumalt!

 

Lugupidamisega

Kell 04:19 ärganud õnnetu Paks

Hullult tähtis teadaanne on see, et tuumakatastroofini, mida ma kohutavalt kartsin, asi minu vannitoas ei jõudnudki ning olen edukalt uuesti blond. Kõigest võib-olla nüüd kahe asemel ühe kopsu ja natukene vähemate juustega. Aga lähme algusesse.

Nagu igal sügisel ikka, tekib mõte, et juuksed vajaksid värvi osas vaheldust. Tavaliselt on asi lihtne – heledast tumedaks või tumedast heledaks. Sel sügisel aga oli asi teisiti, sest mu juuksevärv oli täiesti umbmääraselt mingisugune oranžikas-punakas-kollakas-pruun. Ei olnud ei päris hele ega ka päris tume mitte.

Nii ma siis olingi kahevahel, kas värvida juuksed tumedaks või heledaks. Lõpuks otsustasin, et blond on ikka see kõige südamelähedasem. Mõeldud ja peaaegu tehtud.

Käisin ostsin kaks juuksevärvi, aga kodus värvi kokku segades avastasin, et sellest kogusest mu juustele küll ei jagu. Õnneks leidsin mingisuguse vana varutud värvi ja ei pidanudki uuesti poodi minema.

Korraks kahtlesin, kas erinevaid värve on mõistlik kokku segada, aga kuna ma ühtegi põhjapanevat vastuargumenti ei leidnud, siis mis seal ikka. Julge hundi rind on rasvane.

Juuksevärvid võtsid potsikus imeilusa helesinise tooni, aga ühtäkki tahtsid mind lämmatama hakata. Pisarad voolasid, hingata oli raske, aga ei, ma ei andnud alla. Ilus vaja ju olla.

Järgmine kord enam kahjuks sellist riski kodus võtta ei saa ja pean end juuksurisse vedama, sest mul on kuri kahtlus, et üks kopsudest andis selle lõhna peale sisse lahkumisavalduse. Ja allesjäänuga ei hakka riskima.

Lugu õelast tampoonist

Tänud ühele tähelepanelikule lugejale, kes puhverdatud versiooni Googlest üles leidis. Head mälestused vanast blogist. 8. August, 2018

Hommikul astusin kaalule ja see näitas 63,4 kg. Ei suutnud oma silmi uskuda ja loogilise mõtlemise osakond peas arvas samuti, et see ei saa võimalik olla. Päevaga üle 20 kilogrammi kadunud? Ainuke loogiline seletus oleks olnud, et gravitatsioon on nõrgemaks jäänud, aga selle teooria tõenäosus oli umbes 0,00000171%.

Astusin teist korda kaalule, ikka sama. Nüüd hakkas juba tunduma, et kas see on uni või mingi ettekuulutus. Võib-olla tahtis mõni püha vaim mulle lihtsalt tulevikku näidata? Ja kusjuures, väga sihikindlalt, sest ka kaalu natukese togimise ja peale kolmandat korda peale astumise, näitas kaal ikka sama.

Vahepeal juba hakkasin pelgama, et juhtunud on midagi kummalist, lausa võib-olla ime, aga loogika osakonnas tõsteti jälle häält ja mõtlesin vaadata, milline patarei mu kaalus käib, sest tühja patarei tõenäosus oli küll olemas.

Ja seal ta oli. Õelust täis tampoon, kel nalja nabani. Ma ei tea, kuidas ta kaalu alla sai, võib-olla kukutasin kui koristasin, võib-olla aga sündis puhtast kurjusest.

d7cb9cd338870f37687de97b8a4b8061.png

Enda kurvastuseks tuli nentida fakti, et gravitatsioon nõrgemaks jäänud ei ole ja ühtegi ime ka juhtunud ei ole, sest vana tuttav kaalunumber oli tagasi. Jätkuvalt paks.

Kummitavad kilogrammid ehk müstilised lood paksu kehast

Vector pop art pin up girl shocked

Kuidas keset pühapäeva 12 km maha jalutada? Lihtne! Võta 2 kg juurde! Ja suurest hirmust jalutadki lõpuks kokku tervelt 12 kilomeetrit. Aga lähme kõigepealt selle müstilise loo alguse ehk tänase hommiku juurde.

Ärkasin, veidike venisin voodis ja vedasin end natukese aja pärast hambaid pesema. Pesin hambaid ja samal ajal vaatasin peeglist, et täitsa kena näoga ärkasin täna. Juuksed olid nii armsalt lokki magatud, padi oli ühte põske põsepunaga õnnistatud ja eilne ripsmetušš, mida ma maha ei raatsinud võtta, oli peaaegu sama värske. Ainult, et ripsmete asemel nüüd silmade all.

Ajaviiteks astusn kaalule ja mida mu silmad näevad? Eikuskilt on kaalule ilmunud kaks kohutavat lisakilogrammi. Mõtlesin, et ju asi on hambaharjas. Raske ju ometigi teine. Panin käest ära, aga kurjam, ikka sama seis. Ei saa olla! No, ei saa olla! Olen ju tervislik olnud. Trennis käinud. Niisama tore olnud. Miks küll?

Suures paanikas ei osanud jalutama mineku asemel midagi muud teha. Tagantjärgi muidugi mõtlen, et küll ma olen tainapea, sest selle külma ilmaga oleks ju ometigi võinud ennast sooja trennisaali vedada, aga ehe näide, et šokis inimesed ei mõtle just kõige mõistlikumalt.

Nii ma siis jalutasin ja muudkui juurdlesin, kust need kaks lurjust tulid. Ega külmunud aju väga mõelda ei lubanud, aga kas süüdi sai tõesti olla see üks pisike šokolaaditükk, mille ma eile ilma igasuguse süümepiinata suhu pistsin? Halb tähtede seis? Needus? Ometigi ei saanud ma ju ise selles kuidagi süüdi olla?

Kui ma lõpuks vastusteta koju tagasi jõudsin, siis olin kokku kõndinud 12 kilomeetrit ja 700 mõttetut meetrit, millest kilomeetrit ei saanud. Läksin uuesti kaalule asja kontrollima. Ja mida ma nüüd näen? Tundub, et mu kehas kummitab. Ei ühtegi märki nendest kahest. Raputasin need 2 kilogrammi lihtsalt ehk tee peal maha? Või on siiski tegemist ühe kummaliselt müstilise looga? Ise kaldun teise variandi poole.