Akna peal suitsetavatest jobudest

8cf6ef88369bb73455d06f8f0cc3a5e1

Võin enda väikese sõrme peale kihla vedada, et ma ei ole ainuke inimene, keda need mina ja maailm suhtumisega inimesed oksele ajavad. Mind ajab siin üks sõna otseses mõttes oksele. Oma rõveda haisuga, mis lausa vägisi muudkui mulle tuppa trügib.

Jah, ma tean, kortermajas on see vältimatu ja aeg-ajalt ikka tunned, kuidas naaber kala või hapukapsast teeb. Vahel tunned liftis, kui rõvedalt võib üks märg koer lõhnata või kui hästi ei vea, siis midagi veel jubedamat. Paratamatus, aga asi pole mitte lõhna meeldimises, vaid selles et suitsuhais on otseselt tervist kahjustav. Vähe sellest, et väljas peab igasugust jama endale sisse hingama, siis nüüd ei saa koduski ilma selleta olla.

Sest täpselt kaks korrust allpool on otsustanud üks vanamees naabreid oma suitsuhaisuga tapma hakata ja see ei tohiks olla paratamatus. Seda enam, et korteriühistu on otsustanud, et meie majas on akendel suitsetamine keelatud! Muidugi ega mina ja maailm jobudel ei ole ju vahet, kas tohib. Tema tohib kõike.

Muidu ma ei teeks välja, aga kuna see suitsetamine on viimastel nädalatel liiga tihedaks läinud, sest oletan, et õues läks liiga külmaks? Siis jah, korra või mõned korrad päevas veel elaks üle, aga kui see rõve hais tungib sulle iga natukese aja tagant ninna, siis see muutub vaikselt ärritavaks. Nii ma end siis alla õiendama vedasingi.

Kui meil neid tobedaid vahetrepikodasid ei oleks, siis ma oleks otse ukse taha läinud, aga noh. Kõigepealt nuputasin korterinumbri välja ja lasin siis alt kella. Onuke õnneks vastas.

”Tere, kas saaksite palun akna peal suitsetamise lõpetada, kõik tuleb mulle tuppa?”

Piip-piip.. ja onuke tegi mulle ukse lahti ja pani telefoni ära. Uus katse.

”Jälle mina, kas see suitsetamine lõpeb või ma pean korteriühistu poole pöörduma?”

Piip-piip ja onuke avas mulle jälle ukse. No kurat küll.

Unustasin, et ma ju räägin võõrkeeles. Riigikeeles vaja rääkida.

”Не курите в окне!!!! NO пожалуйста!” ja kae imet! Onuke vastas koos suure mühatusega lõpuks mulle ”Ладно, ладно”. Loodame siis nüüd parimat. 

Kas see alkoinfo.ee robot on mingisugune nali või?

22.png

Palun öelge, et selle nalja alla ei pandud jälle mitusada tuhat eurot maksumaksja raha?

Kõigepealt ma vaatasin seda telefonis, kus see ei tahtnud hästi oma tööd teha. Häält ka ei teinud. Arvutis aga sain kerge šoki hääle pärast.

Miks küll on ühele robotile antud selline nutune hääl? Selline masendav hääl, kes nagu ise tahaks kohe jooma suurest kurbusest hakata? No päriselt? Ei oskagi midagi muud rohkem öelda kui – oeh.

Ja tänan muidugi seda, kes selle toreda tegelase mu kommentaaridesse jättis! http://alkoinfo.ee/abot/

Teate, väikestest jobudest sirguvad suured värdjad

4dd109f0b4dea68ede25a4ec81f65eea

Kui keegi tunneb juba eos, et võib mulle jätta kommentaari stiilis ”Lapsed on lapsed!” või ”Kuidas sa laste kohta jobu ütled?!”, siis ma soovitan edasi mitte lugeda ja oma ajaga midagi targemat teha.

Tänahommikusel poeskäigul sain ma järjekordselt imestada, kust tulevad kasvatamatud lapsed. Jah, ma rumaluke, olin vahepeal juba suutnud ära unustada, et sellised üldse eksisteerivad. Ja tegelikult ma ju tean küll kust kohast nad tulevad. Nad tulevad ilmselgelt sealt, kus lapsi ei kasvatata.

Minu arust on rohkem kui normaalne, et kasvatamine ei tähenda karistamist, aga kui sealjuures puudub igasugune kasvatamine, siis tulemus on täpselt neljatäheline. Kasvatada saab ju ka lihtsalt sõnadega. Kasvatada, suunata, juhendada, selgitada.

Normaalne lapsevanem suudabki sõnade ja emotsioonidega lapsele meeldejääva õppetunni anda, millest laps aru saab ja omad järeldused teeb. Ah, ühesõnaga sellel teemal võikski heietama jääda. Võib-olla isegi kurva eluloo poisile selja taha mõelda, mis teda nii käituma sunnib, aga fakt on see, et sellised kasvatamatud jobud ilmuvad ikka ja jälle kuskilt välja. Ja mõned ongi lihtsalt kasvatamatud.

Lugu on tegelikult üsna lühike. Seisin mina järjekorras ja mõtlesin, et ega ma midagi ei unustanud. Vahtisin natukene meelde tuletamiseks ringi ja mida ma näen. Kahte poissi, kellest vähemalt üks oli kindlapeale jobu. See jobu lihtsalt sülitas poe põrandale korraliku klimbi, irvitas ja sülitas teise uuesti. Jah, ma tean, lapsed teevad mõtlematusi ja bla bla bla. Isegi teinud. Aga no kurat, selline asi on lihtsalt puhas kasvatamatus.

Okei, elu on selline. Kurb, mis teha, pole minu asi, aga siis satub mu teele juba natukene vanem jobu. Sättisin enda kotte just pagasnikusse, kui näen, et ülejärgmise auto pagasnikust loobib üks vanamees prahti lihtsalt maha. Mis siis, et prügikast oli paari meetri kaugusel. Ütlesin talle, et näete, teil kukkus midagi. Tüüp muutus korraks tähelepanelikuks, aga kui sai aru, et ma ta prügile viitan, siis pööritas silmi ja istus autosse. No järjekordselt, mis muu see on kui mitte kasvatamatus?

Kolmas jobu oli veel, kes täpselt mu akna all suitsetab ja mu toa igapäevaselt mõnusa suitsuhaisuga sisustab, aga ma sain just aru, et nendest jobudest kirjutamine ei vii kuhugi. Jobutõrjet vaja.

Eesti oma seebiooper ”Blogijad”

102028ee22171f5c54cb44a9df99d8a9

Uus kodumaine tõsielusari ”Blogijad” on ekraanide ette naelutanud juba mitmeid tuhandeid inimesi. Tunneteküllases suheteloos astuvad tavalisest märksa värvikamate tegelastena üles paljud tuntud blogijad. Kõrvalosades näeb mitmeid lihtsaid Eesti oma inimesi. ”Blogijad” põhineb osaliselt ajaloolistel faktidel, kuid nagu iga mõtlev inimene isegi aru saab, siis päris kõike ei tasu alati tõepähe võtta.

 

Kes oleks võinud arvata, et kahe blogija teed peale kõiki neid pikki nädalaid uuesti nii ootamatult ristuda võivad ning milliseid intriige see kõik endaga kaasa toob!

Jane teeb halba aimamata tragöödilise otsuse – ta kergitab pildi peal kulmu. Mitte keegi ei oska alguses ettegi kujutada, et noore naise mõtlematu käik võib igaveseks muuta kogu tema saatust ning et ees on ootamas pikk ja pisaraterohke teekond läbi intriigide ja draama.

Tema pöörane käitumine aga tõmbab ligi Marianni, kelle edasised tegemised saavad Janele saatuslikuks. Ja asi ei piirdu nüüd enam kulmudega! Pinnale tõusevad uued palju traagilisemad intriigid, mis toovad endaga kaasa palju segaseid tundeid. Kõigis. Kõik on segaduses, mis toimub. Eriti lugejad.

Asi muutub üha katastroofilisemaks, kuid kuhu see suhtekeeris meid lõpuks viib? Kes on rohkem Mallukas, kas Jane või Mariann? Kas rahvas julgeb edaspidi pildi peal kulmu tõsta? Või on see komme igaveseks Eesti pinnalt pühitud? Kas blogijad lepivad ära või kestab vihavaen ühele seebiooperile kohaselt veel mitu põlvkonda edasi? Vaata ja saa teada!

Las ma räägin, millise kurva terrori all ma kodus elama pean

Õnneks härrad seda blogi ei loe, seega võin ennast siin koduvägivalda kartmata välja elada. Ärge saage valesti aru, ma armastan oma kasse nende olemusest hoolimata väga, aga vahel on lihtsalt elu nende pärast raske ja ega mul muud üle ei jää ka tegelikult. Oma armsusega teevad kõik vead jälle heaks.

Igal juhul, kui keegi arvab ekslikult, et kassid on imearmsad nurruvad diivanikaunistused, siis te eksite! Nad on saatanast! Puhas kurjus! Kallite eluviisidega, tujukad ja parajalt ülbed veel pealekauba. Inimene on nende jaoks kõigest koristaja, toidukuller, pehme padi, massöör ja meelelahutaja.

90% oma elust nad õnneks magavad. See-eest aga see ülejäänu 10% jaguneb neil väga kavalalt. 5% süüakse ja 3% leitakse muudkui uusi mooduseid, kuidas sulle närvidele käia. Ülejäänud 2% jaguneb üsna võrdselt ära asjade lõhkumise ja inimpiinade tekitamise vahel.

45717014_2137197816325349_103869570690842624_n.jpg

Ma võikski neist lurjustest siia kirjutama jääda, aga võib-olla teine kord. Täna kirjutan ma ainult tänasest magamata ööst.

Kui inimene otsustab magama minna, siis on õige aeg alustada traditsioonilise hilisöise jooksuga. Kassisõber muidugi teab, et jooks ei ole kunagi viisakas sörkjooks, vaid ikka korralik maraton. Nii, et kõik asjad lendaksid ja alumised naabrid imestaksid, mis üleval toimub.

Kui inimene hakkab peale seda maratoni vaikselt uinuma, siis tuleb leida midagi muud, mis teda närvi ajaks. Õige aeg ju. Ei jää sa midagi magama. Hea mõte – hakkame vannituba lammutama. Näiteks üles tõmbama dušikabiini äravooolu resti. Hea, et metallist, siis teeb eriti kohutavat kolinat.

No ja kui nõme inimene dušikabiini uksed kinni paneb, siis tuleb ette võtta väheke äärmuslikumad meetmed. Hakata enesetaputerroristiks ja muudkui visata end vastu dušikabiini ust lootuses, et see äkki lahti läheb. Nii sada korda järjest, kuni perenaine lõpuks uuesti end voodist välja veab, sest ta kardab, et naabrid kutsuvad politsei.

Pidu läbi? Kus sa sellega! Perenaine hakkab jälle uinuma, mis me teeme? Lööme talle ilma mingi põhjuseta küüned niimoodi jalga, et ikka verd oleks. Mis ta hoiab neid jalgu siis teki alt samamoodi ilma mingi põhjuseta väljas, eks.

Kurjam ei ärritunudki väga, ju on harjunud. Aga näe vaata, ta unustas veeklaasi öökapile. Iga kassiomanik teab, mis edasi juhtus. Ja, kes ei tea, siis on kaks varianti, kas kass üritab enda pead sinna sisse pigistada või lükkab selle kohe julmalt maha. Tagajärg on tegelikult nagunii alati sama. Ühe puhul võtab lihtsalt kauem aega.

Kes minu pärast juhuslikult muretses, siis jah, ma sain paar tundi magada. Varahommikul olid ju juba kõhud tühjad ja mida see inimene, siis magab nii alatult, kui teised samal ajal nälga lausa suremas on.

45636070_252818708736833_1732030546629885952_n

Miks te kõik nii kadedad iga asja peale olete ehk lühilugu kadeduseussidest

8ecaccad707ab606c778a27a571f0bdf

Olen mõned kuud blogi pidanud ja samal ajal hakanud ka ise erinevaid blogisid rohkem jälgima. Selle aja jooksul olen saanud selgeks tõe, et teistsugusst arvamust ei eksisteeri. Eksisteerib vaid kadedus.

Ennem arvasin, et on olemas mitut sorti kadedust. Üks on selline nii-öelda heatahtlik kadedus ja teine ilmselgelt vastupidi pahatahtlik. Muidugi võiks veel kõiksugu alamliike leiutada, aga lihtsuse mõttes piirdume täna nende kahega.

Arvasin, et iga inimese isiklik arvamus võib kadedusest täiesti eraldi seista. Tuleb aga välja, et mitte. Sellele sain täna tõestust lausa kolme erineva teema alt. Ja teate, tunnistan ausalt, selline kadedusega lahmimine iga asja peale on lihtsalt juba TOBE.

Ostsin täna endale eriti koledad püksid, aga pole vist Sinu maitse? Järelikult KADE!

Teised söövad austreid, mulle need ei maitse. Järeldus? Olen ilmselgelt lihtsalt KADE!

Katkestan siin kahe näite juures, sest saate aru, ma lihtsalt isegi ei oska nii totraid näiteid tuua ja neid totraid päriselu näiteid viisakalt siia sõnadesse panna. Iga teema peale ilmub alati välja keegi, kes hakkab kadedusest jahuma.

Ja see tegi mind nii pahuraks praegu, sest saage juba aru. Inimesel võib olla OMA arvamus. Arvamus, mis ei pruugi Sinu omaga ühtida. Ometigi on Sul ka oma arvamus, mis teise omaga ei ühti. Kes siis lõpuks see kade on?

Kuidas viisakusega inimestele närvidele käia

eae2f8aed05ecae2ab50f0bb416824ae

Minu tänahommikune ärkamine oli nii idülliline, et ise ka ei usu. Väike armas päikesekiir hiilis ruloo vahelt tuppa, paitas õrnalt mu põske ja sosistas, et aeg on ärgata. Üle pika aja olin ma end välja maganud. Milline õnn! Ärkasin nii heas tujus kui üldse ärgata sai.

Hommikutoimetused tehtud, vedasin end lifti, et minna poodi. Enne esimesele korrusele jõudmist tegi lift peatuse ja korjas teiselt korruselt naabri peale. Nagu juba natukese aja pärast selgus, siis üsna pahura naabri. Koos hea tujuga teretasime teda viisakalt, aga vastu saime lihtsalt ühe kummalise pilgu. Mis seal ikka, sest kohe tekkis uus võimalus kedagi viisakusega häirida.

Postkastide juures toimetas järgmine naaber, kellele samuti tere ütlesin. Sain küll moka otsast vastuse, kuid oli näha, et ta tundis nagu oleks oma elust need paar sekundit mõttetult nüüd mingi suvalise naabri peale ära raisanud. Kõik mingi nõmeda viisakuse pärast.

Poodi jõudes sama lugu. Ütlesin müüjale ilusasti tere, aga ei mingisugust vastust. Hoopis üks hiiglama kuri pilk. No tõesti, vabandust, et ma tere ütlesin. Tšeki saamise peale julgesin veel aitäh ka öelda. Milline jultumus.

Kolm on kohtuseadus ja ma olin juba üsna muserdatud. Ole veel viisakas, eks. Mõttetu. Käid nagu loll viisakalt ringi ja lihtsalt tüütad inimesi.

Õnneks kui ma uuesti koju jõudsin, oli trepikojas postiljon, kes mulle rõõmsalt „Tervitused” kisas. Jah, kisas. Ma isegi ehmatasin natukene esimese hooga. Aga ju see oli karma, et ma teisi enda teredega ehmatanud olin.