Kuidas me kassile õhuniisutaja ostsime

Kõik sai alguse sellest, et millalgi ennemuiste avaldas kassi perenaine tema peremehele soovi, et teine võiks talle ühe hommikumantli osta. Armastuse tõestamiseks või nii. Kõigile naistele ostavad mehed asju, kui nad neid armastavad, teine tahtis ju ka!

Sellest läks terve igavik mööda, aga lõpuks andis peremees märku, et on nüüd mitu nädalat hiljem Kristiine Keskuses ja kust ta selle ihaldatud hommikumantli siis täpsemalt leida võiks?

Oh, milline õnn see perenaise jaoks oli! Tahabki osta, ju siis ikka armastab! Aga, ärgu ikka ostku. Selle raha võiks millegi targema alla panna, näiteks õigekeelsussõnaraamatu?

Ei-ei, ostku parem õhuniisuti! Perenaisel 100 häda kogu aeg selle nõmeda nohuga ja igal pool ju kirjutab, milline õnnistus see õhuniisuti ühele õnnetule nohusele olla võib. Lisaks muidugi veel 89 teist kasulikku iseärasust.

Igal juhul, õhuniisuti sai õhunuusutajale ostetud ja koju tassitud. Tahaks öelda, et nii nagu õpetus käskis ka üles seatud, aga nii ilusasti asi ei läinud. Perenaine arvas, et paneb lihtsalt vee sinna kuhu see kõige loogilisem tundub, mispeale jooksis vesi lihtsalt põrandale. Igaühe loogika kahjuks ei klapi juhendi omaga.

Kui lõpuks kaua oodatud auru hakkas tulema, siis loivas kohale kass. Ümises enda lemmikut viisjuppi ja mõtiskles, mis imelik masin see nüüd jälle olla võib.

Tuli välja, et see imelik masin ei olnud mitte midagi muud kui kassi isiklik uus dušširuum. Ülimugav – pistad käpa auru sisse, lakkuma enam ei peagi ekstra, lihtsalt limpsad käpa seal niiskuse käes puhtaks!

Hea ost, kass kiidab heaks..

57+

Jõusaalid on mõttetud, porgandid on..

Kes sind ikka kiidab, kui sa ise äi kiida ehk olin eile tubli ja käisin trennis.

Kuigi põhimõtteliselt oli see nagu langevarjuhüpe ilma langevarjuta. Muidugi langevarjust oli mul tähtsamaidki asju puudu. Näiteks seksikad riided, Kylie Jenneri keha, õhtumeik ja peene smoothie pudel.

Põhimõtteliselt jalutasingi seal jooksulindil nagu Siberi kaljukits, valmis jooksma pistma kõige selle eest, mida mul ju parasjagu pole. Aga ma ei saanud joosta, peale esimest kümmet minutit jõusaalis oleks see lihtsalt kummaline olnud (mitte, et keegi tähele oleks pannud, aga siiski põhimõtteliselt).

Nii ma siis jalutasingi seal jooksulindil oma rasvaste juuste ja t-särgiga vaguralt edasi, omamata mingisugustki aupaistet.

Ja teate, see, et paljudele inimestele ei meeldi lollus, on muutunud juba ammu omamoodi klišeeks, aga ma lihtsalt ei talu seda. Eriti kui see on minu enda isiklik lollus. Mis sa ikka muretsed, mis teised sinust mõtlevad, eks? Mõttetu lollus ju! Peaasi, et need 500 kilokalorit ära põletad, siis võib veinipudeli osta!

Igal juhul, eesmärk oligi silme ees! Tarkade masinate sõnul saingi enam-vähem need 500 kilokalorit kuhugi ära kaotatud ja süda oli igati rahul. Preemiaks oli muidugi asjaolu, et trenni ja tagasi koju sumpasin läbi paksu lume, mis tulemuse suure tõenäosusega kahekordistas.

Suure trenni tagajärg oli ilmselgelt suur nälg, aga tark mees taskus arvas, et igasugused suvalised isud on nõmedad ja oleme parem tervislikud – riivime ise näiteks porgandisalati. Isutas ju ka natukene.

Tundus tore mõte, aga tegelikult ei olnud nii tore. Riivisin nii kuis jaksasin, aga hing oli porgandil kõva. Ei tahtnud kuidagi riivimisele alla anda.

Kokkuvõtteks, jõusaalid on mõttetud, riivige parem porgandit! Porgandid on palju tõhusamad! Käed olid peale seda palju valusamad kui nad ilmselt 10 aastat järjest iga päev trenni tehes oleksid olnud..

39+