Mõned uued toredad asjad

Mõni aeg tagasi sattusin juhuslikult Merili Pappeli Instagrami kontole, kus ma päris tõsiselt suutsin ülepeakaela tema piltidesse ära armuda. Kassid, maod, no öelge vaid, et see siin ei olnud mingisugune saatuse poolt määratud juhus. Ühesõnaga, asi viis selleni, et mul on nüüd täitsa oma nägu logo. Nii äge, eks? Aga sellest ma kirjutan lähipäevil vast ka pikemalt!

Teine tore ja uus asi on see, et ma leidsin endale uue vahva lemmikblogi – http://toidukatsed.blogspot.com/

Mul pole õrna aimu ka, kuidas ma selle blogi juurde varem teed ei ole leidnud, aga tore, et vähemalt nüüdki leidsin.

Kolmas sama tore ja uus asi on see,  et mul ei ole mitte ühte uut lemmikut, vaid kaks – http://suletudring.ee/

Selles blogis olen varem käinud küll, aga polnud senini millegi pärast nii põhjalikult süvenenud. Nüüd siis lõpuks tegin seda, lugesin peaaegu täiesti läbi ja võin selle täitsa kindlalt enda üheks lemmikuks tituleerida.

Neljas uus asi mu elus on grillpann. Alati kui kuskil neid ilusasalt triibuliseks grillitud toite nägin, siis ohkasin ja unistasin sellest, et mul võiks kodus grillpann olla. Ometigi jalutasin poes muudkui mööda ja siis kodus ahastasin uuesti, kuidas mul ikkagi võiks üks grillpann olla.

Minu õnneks saatis Delimano mulle mõned päevad tagasi kingituseks grillpanni, kus oma triibulised on saanud juba nii erinevad juurviljad kui ka isegi üks omlett. Aga toidujutte leiate Instagramist ja ma üritan nüüd hoopis enda umbes 52 pooleli olevat postitust ära lõpetada, et teil vahelduseks siin midagi põnevamat ka lugeda oleks!

Miks just koledad asjad peavad head meelde tuletama

ETV pealt tuli mõni päev tagasi miskisugune saade, mille peale ma ei ole varem kunagi sattunud, aga vot just sel korral sattusin. Kõrvu jäi kummitama saatest see, kuidas Maarja Kaplinski rääkis, et soovis astuda laulukooli, kuid millegi pärast ei võetud teda vastu. Hiljem selgus, et temasugust quasimodo‘t ei olevat üks inimene sinna soovinud..

Mind jäi kummitama, kuidas on võimalik, et üks täiskasvanud inimene ei suuda mõista, et seljaajusonga ja vesipeaga sündimine ei ole midagi, mille inimene ise valinud on? Ja seda, et see ei ole asi, mille kallal sellisel kujul sõna võtta?

Inimesed valivad ise omale laiskuse, igasuguse ebameeldiva käitumise, oma halvad iseloomujooned, oma nõmeduse, aga mitte seda, millisena nad nad siia ilma sünnivad.

Kui on vajadus, siis saadki inimesele ette heita tema laiskust, ebameeldivat käitumist, mõnda halba iseloomujoont, nõmedust ja kui ise nõme oled, siis ehk kellegi koledat soengut või kleitigi, aga kuidas sa heidad kellelegi ette seda, kuidas ta siia ilma sündinud on? Midagi, mille osas ta ei saa ise midagi muuta?

Igal juhul, sealt edasi jäin mõtlema, kui vähe ma oskan tegelikult hinnata seda, et olen siia ilma tervena sündinud ja siiani terve püsinud. Olen muudkui virisenud ja virisenud, igasuguste imeasjade üle, aga tegelikult peaksin ma lihtsalt õnnelik olema.

Ja oh ei, ma ei tulnud selle peale esimest korda. Olen varemgi sellele mõelnud, aga millegi pärast suudan selle tähtsa mõtte muudkui uuesti ja uuesti ära unustada..

Mul on vedanud, et ma ei ole pidanud elama läbi näiteks Lauren Wasseri saatust, kes kaotas tampooni kasutamise pärast oma jalad (siin videos ühe, hiljem mõlemad) –

Mul on vedanud, et mõned lisakilod ei ole mind voodisse aheldanud. Ma suudan ise liikuda, ma suudan inimväärselt elada –

Ma ei ole sündinud mõne nii omapärase haigusega, aga ometigi olen ma osadel hetkedel suutnud viriseda, et olen kole, mõttetu, paks, loll, saamatu ja nii edasi.. –

Neid lugusid on tuhandeid ja kuigi ma heameelega jagaks neid veel, sest kummalisel moel suudavad need olla motiveerivad (vähemalt minu jaoks), siis teisest küljest tekib mul jällegi väike südamevalu, et end teiste inimeste arvelt kuidagi paremini tunda ei ole just ka see kõige toredam mõte.

Küll aga, tahtsingi lihtsalt meelde tuletada, et ükskõik, mis elus ei juhtu, siis ALATI võiks olukord hullem olla. Alati võiksid olla vaesem, koledam, paksem, lollim, ühesõnaga, mis iganes, mille pärast meil kombeks tihtilugu viriseda on.

Õnn on osata olla õnnelik, lihtsate asjade üle rõõmu tunda. Õnn peitubki ju õnnelikkuses. Ja tegelikult ei ole selleks üldse palju vaja.

Ja sa rulli rulli rulli rulli rulli juusturulle

Ma ei tea, kas ühes kokandusblogis peaksid asjad nii lihtsalt käima, aga ega siin midagi erilist parata ka pole, sest kes see mind ikka minu enda blogis takistada saab?

Ühesõnaga, tahtsin lihtsalt ühte lollikindlat retsepti jagada, millega ma kogemata hakkama sain ja mida ma kindlasti veel ja veel teen.

Lehttaigen õhukeseks, peale tomatipasta🍅 või ketšup, sinna peale omakorda mozzarella, mille maitsestad näiteks vahemere ürdisegu või pitsamaitseainega ja asi ahju!

Ah jaa, kõigepealt muidugi tuleb asi rulli keerata ja see rull umbes sentimeetri laiusteks ribadeks lõigata, alles siis paned asjad ahju! Nii umbes 200° juurde ja umbes 5 minutiks või kuni sulle tundub, et söödavad on.

Tean, et hästi loll nali, aga kogu see 5 minutit, mil ma seda postitust kirjutasin, kumises mul peas pealkiri, et ei lähegi juudid ahju. Aitäh, Eesti ajakirjandus..

Igal juhul, andke mulle see südametu nõmedus andeks ja vaadake parem mu nunnusid juusturulle!

Instagrami jälgijad vist teavad juba, aga ma kaaperdasin mõneks ajaks Delimano Instagrami konto, kust suure tõenäosusega leiab lähipäevil veel selliseid laiskvorstile sobivaid retsepte, kel huvi!

Mis imelik masin see olla võiks? Jajaa!

Hakkasin kuumaõhtu fritüürist kirjutama ja nüüd mind kummitab jälle SEE lugu! Mis imelik masin see olla võiks, mis niisugust lärmi teha võiks, jajaa jajaaa..

Võib-olla see painab mind, sest ma ei suuda meenutada, mis reklaamis see lugu alles hiljuti jooksis? Äkki keegi oskab mind sellest päästa?

Igal juhul, sain Delimanolt kingituseks kuumaõhu fritüüri ja nii mul endal, kui ka mitmel jälgijal tekkis küsimus, kas see pole mitte oma olemuselt sama, mis tavaline ahi? Põhimõtteliselt nagu vist on, aga samas vist ei ole ka?

Pead ei anna, aga sain selle imemasina millalgi jaanuarikuu keskel? See teeb siis keskeltläbi kaks kuud kasutamist. Ja selle aja jooksul olen seal teinud peaaegu kõike. Isegi neid asju, mida seal teoorias või õpetuste järgi teha ei saa?! Kõike saab, kui väga tahta! Kõike, ma ütlen!

Selle eest, et see on mugav, võin küll väikese sõrme panti anda, sest seda see tõesti on. Viskad asjad sisse, eelsoojendama ei pea (kuigi soovitatakse vist 5 minutit) ja ongi üsna kohe valmis.

Kõik toidud saab tervislikumalt valmistada, sest õli ei ole vaja. Uskumatul kombel saabki vaid kuuma õhuga kõik asjad nii mõnusalt krõbedaks!

Ühesõnaga, vastuseks paljude küsimusele, siis minu arust on tegemist täitsa mugava asjandusega. Mulle meeldivad paljud asjad tekstuurilt rohkem kui ahjus tehtuna ja pealekauba saab sellega tervislikumalt hakkama.

Kellel huvi, siis soovitan ka Youtubes vaadata videosid, kus ahjus ja kuumaõhtu fritüüris tehtud toite võrreldakse. Sealt saab palju paremini aimu, kui minu üsna lühikesest ja sisutühjast kirjeldusest, ups.

Kas ka sel aastal tuleb EBA’l karta õhtujuhti, kellel taskud õelaid nalju täis?

Küsisin Mari-Leenult EBA’ga seoses mõned küsimused, mille vastuseid oli mul huvitav lugeda ning loodetavasti on teilgi!

Ma tean jah, et ma olen ise postituste osas viimasel ajal olnud laisem kui kartulikott, aga ma üritan end kokku võtta ja õhtul enda lubatud mõtted seoses osalemisega lõpuks kirja panna.

Kuidas saab sel aastal olema lahendatud õhtujuhtimine, et üritus oleks meelelahutuslik, aga ei paneks kedagi end kehvasti tundma (võttes arvesse, et eelnevatel aastatel on osalejate sõnul trooninud pigem torkavad ja negatiivse alatooniga naljad blogijate suunas)?

Mulle ei ole kunagi meeldinud avalikustada enne üritust mingeid suuri plaane, sest viimase sekundini võib alati midagi muutuda.

Näiteks on mul juhtunud õhtujuhi ja koha vahetus vaid loetud päevad enne üritust. Eelmisel aastal oleks Õhtulehe otseülekanne peaaegu ära jäänud… Seega, ma ei taha välja reklaamida, kuidas kõik olema saab, aga saan öelda, et sel aastal kedagi „piinapinki“ ei panda. Õhtujuhti otseselt auhindade jagamisel ei olegi. Suurem osa tekstist tuleb kõlaritest nagu ka eelmisel aastal.

Need blogijad, kes soovivad oma lugejaid tänada, mõne sõna kohapeal öelda, selleks on loomulikult võimalus. Lisaks muidugi Meet & Greet, mis annab positiivses ja turvalises keskkonnas lobisemise võimaluse.

Mille poolest usud, et tänavune EBA saab olema eelnevatest parem?

Tänavusel EBAl olen kuulda võtnud kriitikuid, tänu millele on 2019. blogiauhindade jagamisse muuhulgas kaasatud oma ala spetsialistidest koosnev žürii. Oleme markeerinud, et üritusel osalevad vaid blogid – kirjutatud ajaveebid. Paneme seega varasemast suurema rõhu blogimaailma sisulisele poolele – tunnustame neid, kes tõesti hästi kirjutavad. Kutsume blogipidajaid (soovi korral) osalema Meet & Greet paneelis, kus publik neile küsimusi esitada ja blogijaid paremini tundma õppida saab.

EBA kui ürituse korraldamine on väga töömahukas – olen seda viis aastat oma vabast ajast tasuta korraldanud, et Eesti blogijatel oleks võimalus ühe katuse all kohtuda, kõigi individuaalseid ja ühiseid edusamme tähistada ning väärilist tunnustust saada. Ma ei varjagi, et sel aastal on motivatsioon olnud üsna all, sest blogijad on eelmistel aastatel olnud üsna vaenulikult meelestatud, aga ma usun, et tänavu saab EBA uue hingamise. Sellel on ainult üks põhjus: mul on Mirjam.

Ausalt, ma olin eelmisel suvel, kui ta õla alla lubas panna, jumala kindel, et ta trollib mind, aga tegelikult on ta terve aja taustal tiksunud ja mul on tänu temale kindlam tunne EBAt teha. Lisaks nõustus ta juhtima Meet & Greet paneeli, mis minu meelest mitte kellelegi teisele ei sobikski juhtida. Seda peab tegema keegi, kes teab blogimisest kõike, kes tunneb blogijaid, kes on blogijate meelest samuti äge.

Kas Sulle tundub, et Meelise sõnavõtud saboteerivad kohati tööd, mille oled EBA osas ära teinud?

Ma ei ole kunagi Meelist hurjutanud, et issand, mis sa nüüd ütlesid. Seega – minu jaoks ei ole. Olen tal palunud pigem mitte isiklikult võtta. Ta haavub väga kui keegi minu suunas kriitikanooli pillub ja võtab seda isikliku rünnakuna. Ta ei ole nagu mina, et hingab sisse ja välja ja unustatud.

Meelis ei ole kunagi EBA korraldustiimis olnud ega mingisuguseid erilisi sõnavõtte teinud – peale selle ühe äpardunud blogipostituse ilublogijate kohta. Mõte postituse taga oli süütu lõõpimine massimoe-stiilivalikute kallal, aga püüdes seda musta huumoriga vürtsitada, keeras Meelis vindi üle ja mõjus hoopis taktitundetult ja solvavalt. Meelise eesmärk ei ole olnud tervet punti blogimaastiku tegijamaid naisi solvata – meie jaoks on see ilmselge. Aga see ei tähenda, et meil täna kahju poleks, et see postitus üleüldse ilmus. Kõik ilublogijad on auhindade jagamisele enam kui teretulnud. On alati olnud.

Miks ei ole žürii avalik, kuigi mõnele blogijale on see nimekiri väidetavalt saadetud? Kas selle asemel, et tekitada nõme olukord, kus nii mõnigi blogija tunneb, et selline asi on eebaaus, ei olekski võinud nimekirja lihtsalt avalikuks teha?

“Mõnele blogijale” ei ole nimekirja saadetud – korraldajad omavahel on seda küsimust arutanud ja selle võimalikuks saamist organiseerinud. Žürii avalikustame me siis kui selleks on õige aeg. Ehk siis kui hakkab reaalne hääletamine, žüriikoosseis on 101% kindel jne.

Mis arvad, millest tuleneb see, et paljud ei pea EBA’t tõsiseltvõetavaks ürituseks? Mis selle mainekahju on teinud? Kas blogijad või on tegu ka korraldusliku poole vigadega?

Korraldusliku poole pealt on mul igati põhjust enda üle uhke olla – iga aastaga on paremaks läinud, ma olen katsetanud erinevaid kohti, õhtujuhte, ülesehitusi, erinevaid töötubasid, sel aastal Meet & Greet. Kui ei proovi, ei saagi teada, mis inimestele tegelikult meeldib jne.

Samas (tegelikult ju arusaadavalt) olen väga paljusid üritusega seotud asju liiga isiklikult võtnud ja see on inimestele jätnud mulje, et ma ei ole ettepanekutele avatud, vaid ajan ainult oma rida iseenda pärast. Mis ei ole muidugi tõsi. Ma võiksin siis teha marimelli pidu, marimelli auhindu vms, aga ma ei tee. Sel aastal on üritus kolinud ümber domeenile www.blogiauhinnad.ee.

Esimest korda ei ole ma sel aastal EBAt kajastanud oma blogis, et ürituse kajastamisel sammuke tagasi astuda, ja kui aus olla, annab see tunda. Registreerujaid on kordades vähem. Võimalik, et blogijad on harjunud saama infot mu blogist, mitte EBA ametlikest kanalitest. Pole parata – sel aastal siis nii. Aga ma ei ole kunagi tahtnud, et marimell=EBA, sest EBA on EBA, blogijatele mõeldud üritus. Mina ja minu blogi on minu isiklik teema.

Mille põhjal tekib valik, mis firma sponsoriseerib mis kategooriat? 

Esimesel aastal kahmasime Mallukaga kokku kõik oma koostööpartnerid ja palusime nad endale appi. Teisel aastal hakkasin valima, et kategooria sponsor oleks nö seotud, et kokandusblogi ei saaks tosse ja spordiblogija ei saaks kreemikooke, et kodublogija saaks ikkagi koduga seonduvat, mitte ilutooteid jne. Paljud sponsorid on jäänud aastast aastasse, sest neile meeldib EBA, aga igal aastal tuleb neid ka juurde. Pöördun ise, kui mõnel kategoorial on puudu, pöörduvad nemad kui soovivad osaleda.

Hetkel puudu olevad kategooriad: aasta uustulnukas (tahaks, et sponsor oleks ka uus, noor, alles alustav), kultuuriblogid (siin oleks loogiline valik kino, muusika, teater), loomeblogid (siia sobivad kõik loominguga tegelevad ettevõtted), rahva lemmikblogi (siin võiks olla midagi suurt, midagi lahedat, sest tegemist on ju rahva suurima lemmikuga!), samuti on puudu mõned žüriikategooriad, aga.. aega on veel kolm kuud ja kunagi pole keegi auhinnata jäänud 🙂

Mis on EBA põhiline missioon? Tunnustada blogijaid? Arendada blogijate kogukonda? Viia kokku blogijaid ja turundusinimesi? Kas EBA jääb alatiseks blogijate pärusmaaks või on plaanis, et kasvaks üleüldiseks sotsiaalmeedia sisuloojate autasustamiseks ning kaasaks ka Instagrami ja Youtube’i sisuloojad?

Esimesest aastast peale, oleme kasutanud sloganit “tunnustame parimaid”. Kuna algne idee oli tunnustada kirjutavaid blogijaid, siis vahepeal katsetasime ka YouTuberite, Instagrammerite ja muudel platvormidel blogivate sisu lisada, aga tegelikult olid nad vähemuses. Siis tekkis Playnupp ja otsustasin, et las neile jääb kogu sotsiaalmeedia ja EBAle kirjutavad blogijad. Sellepärast ka žürii sel aastal kaasatud sai.

Suures plaanis võiks ju EBA olla ikkagi blogijate kogukond, ühtehoidev ja mõnus punt, kes käiks korra aastas pidutsemas ja auhindu jagamas. Miks mitte paar korda aastas väiksemate ürituste raames koolitustel, workshoppidel jne. See oli plaanis juba ammu, aga tegelikult on kuidagi soiku jäänud. Teha näiteks talvepäevad, mis oleksid ühel päeval sisustatud koolituste ja töötubadega, mis lõppeks ühispeoga.

Kas eelmiste aastatega võrreldes olete sel korral teinud midagi lisaks, mis aitaks EBA muuta ürituseks, mis pakuks huvi suuremale inimgrupile kui kindlate blogide pidajad ja nende lugejaskond? Registreerimine on juba ammu avatud, kuid hetkel on üritusel väga vähe kajastust nii blogimaailmas kui ka meedias üldiselt?

Sel aastal on uue osana Meet & Greet, mis eeldatavasti toob kohale rohkem blogide jälgijaid, kes oma lemmikutega kohtuda tahaks, neilt ehk midagi küsida sooviks. Üldiselt on EBA olnud igal aastal tasuta üritus ja sisse on pääsenud kõik huvilised ja iga aastaga on ka publiku arv kasvanud. Eelmisel aastal ei mahtunud äragi 🙂

Minu meelest pole ükski aasta meedias enne EBA toimumist suurt midagi toimunud. Pressiteated on välja saadetud, need on avaldatud. Suurem huvi tekib ka ajakirjandusel alati siis kui kandideerimine on lõppenud ja hakkab hääletus (nt eelmise aasta Õhtulehe ankeedid), sel aastal on samuti plaanis Õhtulehega koostöös blogijaid rahvale tutvustada.

Ma arvan, et tunne, et EBA oli igal pool, oli suuresti tänu sellele, et ma sellest iganädalaselt blogisin ja vahekokkuvõtteid tegin. Siis jälle läks tuul keerlema ja tunduski, et muust ei räägitagi kui EBAst. Sel aastal olen madalat profiili lihtsalt hoidnud. Aga EBA ise saab olema suurem, ägedam ja vingem kui varem!

Kui Miiu aitab üritust korraldada, kas tema osalemine korraldajana on hea mõte? Kuuldavasti oli ka esimesel aastal olnud paljudel sellega probleem, et korraldajad ise osalesid?
Miiu on taustajõud, kellega ma lihtsalt arutan teatud küsimusi läbi, ta kobiseb ja kraaksub ja möliseb, aga ei otsusta midagi. Ma lihtsalt tunnen, et pean kelleltki nõu küsima ja Miiu on selleks ideaalne. Ta ei tea nö siseelu, kes täpselt kus mida.. Ta ongi sõna otsesesmõttes taustajõud, kellelt ma saan küsida, kui kahtlen, kas nii või naa jne.