Natukene andekatest inimestest

Mõni aeg tagasi kirjutasin põgusalt, kuidas ma Merili piltidesse armusin ja endale uue logo sain. Lubasin suure suuga siin isegi sellest pikemalt kirjutada, aga te ju teate mind küll, muudkui luban, luban ja luban, aga kirjutamiseni lõpuks ei jõuagi.

Peaaegu samamoodi oleks ka sel korral juhtunud, kuid õnneks ei olnud ma ainuke, kes tema joonistamisstiili armus ja niiviisi potsatas hoolimata pisikesest mainimisest mu postkasti muudkui küsimusi, et kes mulle selle logo tegi ja palju ta selle eest raha küsib?

Teate, häbiväärselt vähe minu arust, mispärast ma ei hakka hinda siin välja tooma, aga kellel huvi see saab ise uurida!

Hinna asemel kujutage ette hoopis mu rõõmu, kui sai kokku lepitud, et ta üritab nädala jooksul logo valmis saada. Olin juba järgmisel minutil ootusärevusse peaaegu suremas, kuid suutsin end lõpuks siiski maha rahustada, et küll need mõned päevad lähevad kiiresti. Hinges ma muidugi teadsin, et kui midagi oodata, siis aeg venib nagu litsimaja lift tigu ja sinna pole mitte vähimatki parata..

Aga juba järgmisel päeval saatis Merili mulle mõned variandid ja kuigi ma väga tahaks, siis ma ei oska kuidagi seda õnnetunnet, mis mind tol õhtul valdas, kuidagi siia sõnadesse panna. Ma muudkui ohhetasin ja korrutasin vaesele elukaaslasele vähemalt 736 korda, et too vaataks ikka veel ja veel, kui ägeda logo ma sain.

Igal juhul, kuna ma nagunii pikemalt tahtsin kirjutada, siis mõtlesin, et küsin autorilt endalt ka mõned küsimused, võib-olla on teil huvitav natukene lähemalt lugeda, kes see nii andekas on.

Kuidas sinu loominguline teekond alguse sai? Ja millega hetkel täpsemalt tegeled? Kõik sai alguse juba lasteaias kui ma avastasin kire kunsti vastu, alates sealt olen käinud mitmetes kunstiringides ning lõpetanud kaks kunstikooli. Hetkel vaatan töökohti, mille kõrvalt saaks ennast edasi arendada ning tellimustöid teha.

Kui peaksid enda loomingut kirjeldama ühe sõnaga, siis mis see sõna oleks? Kontrastne

Kust leiad inspiratsiooni? Inspiratsiooni leian igalt poolt kuhu silm ulatub.
Mida pead enda seniseks suurimaks saavutuseks? Ma arvan, et Tartu Kunstikooli lõpetamine.

Millised on sinu plaanid, eesmärgid ja unistused seoses oma loominguga? Unistusi on palju, aga hetkel olen seadnud eesmärgiks luua rohkem illustratsioone oma esimese näituse tarbeks.

Mida soovitad inimestele unistuste täitumiseks? Unistada suurelt, püstitada eesmärke, tohutult tööd ja kirge ning mitte alla anda.

Lemmiktöö, mis sulle endale kõige hingelähedasem? Minu lemmiktöö valmis 06.2018. Peale selle, kui väga ma selle joonistamise protsessi nautisin, on see töö mu kunstilist käekirja seni enim mõjutanud. See oli hetk kui ma leidisin enda jaoks harmoonia graafilisuse ning realismi vahel.

Kuidas teile Merili looming meeldib? Minu arust on ta pildid imelised!

Läbi raskuste tähtede poole ehk kuidas ma keset esmaspäeva oma unistusi täide viisin

Ärgates ei lasknud ma ennast esmaspäeva hallusest häirida ja hoopis mõtisklesin omaette: ”Küll tuleb täna üks ütlemata tore päev, mil ma liigun jälle sammu võrra oma uuele unistusele lähemale (ei, see ei ole see lauljakarjäär, milles mind üsna alatult blogispostituste grupis süüdistati)!”

Korraks muidugi meenus, et maailm on täis neid inimesi, kelle unistused ei täitu, sest noh, unistused ju ei täitu, kui midagi ette ei võeta, aga see teeb nad nii pahuraks ja siis nad on lõpuks sinu peale pahurad, et sinu omad täituvad, sest sa viitsisid midagi teha ja nemad mitte ja siis sa kahtled, kas peaksid teisi niimoodi pahuraks ajama, aga.. ”Mis minul sellest!”

Ja siis nad leiavad omasugused pahurad ja moodustavad pahurate käsilaste grupi ja teevad muudkui pahuraid asju, mis teistele on naljakad, aga neile surmtõsised ja siis nad on uuesti pahurad, aga jällegi.. ”Mis minul sellest, lauljakarjäär ootab!”

Ei, tegelikult, minu unistuseni jõudmine kulmineerus täna sellega, et paberimajanduse ja mitme kõne asemel riivisin ma hoopis endal kogemata peaaegu pool sõrme maha ja nüüd ma olen täpselt sama pahur nagu mõni teine pahur, kelle uudishimu on nii suur. Kurb, kurb..

Njomm, njommm ehk kuidas maitsemeele järgi vanust mõõta

Lugesin eile, et njomm-njomm on üks ütlemata nõme väljend, aga mis siis, sest mulle sõna njomm jällegi meeldib. Vähemalt kirjapildis, sest tõsi ta on, ma ei kujutaks end ette rääkimas, kui njomm-njomm miski on, ainult kirjutamas.

Igal juhul, kui ma täna järjekordselt oliive nosisin, siis jäin mõtlema, kui väga ma neid alles umbes aasta tagasi jälestasin. Ütleme nii, et mulle ei tundunud, et maailmas võiks üldse mõnda rõvedamat asja, kui oliivid, olemas ollagi..

Ja siin ma nüüd olen, täna hommikul ostetud purk mõne õnnetu oliiviga, kes kõhtu ei mahtunud, külmkapis ja uus purk juba mõtetes poenimekirja lisatud.

Sama lugu on sinihallitusjuustuga. Siin ei ole tõesti hetkel muud öelda, kui lihtsalt njommmmmmmmmmmmmm. Tõsiselt. Ja siinkohal ma olen tõesti kurb, et kõik need aastad, mil ma seda vaid üheks mõttetuks ja rõvedalt haisvaks hallitusehunnikuks pidasin, on raisku läinud. Ma oleks kõik need aastad võinud kulutada erinevate sinihallitusjuustude degusteerimisele, aga ei, oli vaja viriseda ja nina krimpsutada.

Kõige kahetsusväärsem lugu on muidugi veiniga. Oi, kuidas ma esimest korda veini maitstes lausa vandusin, et mina seda jõledust küll kunagi jooma ei hakka. Küll ma ikka olen selle koha pealt pikka aega loll olnud, ei miskit muud.

Või hoopis vanaks jäänud? Keegi kuskil ütles, et armastus oliivide vastu tekib vanusega.. ja natukene tundub, et sinihallitusjuustu ja veiniga on sama jama, ei?