Ettevõtlikud inimesed on ägedad

Ettevõtlikud inimesed on ägedad, eks?  Ja mu teele on viimasel ajal sattunud nii palju vahvaid ettevõtmisi, et lihtsalt patt oleks jätta nendest rääkimata!

Alustan kõige magusamast asjast, Maitsete Majaka soolakaramellikastmetest. Ma ei ole mingisugune eriline maiasmokk,  kord aastas vist tuleb suurem magusaisu, aga nende kastmetega oli küll raske piiri pidada (jah, võib lugeda, et ma lihtsalt pistsin kõik need kuus purki, mille nad mulle kingituseks saatsid, paari päevaga nahka).

Nad saatsid mulle nii vegan kui ka klassikalise variandi. Ning nii nagu nad mulle mainisid, et tänu erinevatele koostisosadele ja tootmisviisile on neil täiesti erinev tekstuur, nii ka oli. Klassikaline oli tahkem, tibake ehk rammusam ja taimne kaste hoopiski vedelam ning ka maitse poolest magususe osas veidike tagasihoidlikum.

Teate, kuidas nad idee kastmete tootmiseks said? Austraalias seigeldes olla saanud üks majakavahtidest proovida churrosid soolakaramellikastmega, mis tal heas mõttes hinge kripeldama jäid.

Ja kuna kokaharidus oli tal omandatud, proovis ta Eestisse naastes taastada kaugel maal kogetud elamust. Ühel pühapäevasel hommikupoolikul külalisi võõrustades asetaski ta pannkookide kõrvale esimese karamellikastme prototüübi. Külalised said samuti hea elamuse ning soojast vastuvõtust innustatuna tuligi mõte pakkuda sama maitseelamust ka teistele soovijatele. Edasiseks haaras ta endaga pardale endise kokakooli kursusekaaslase ja majakavahid olidki sündinud.

Mina soovitan magusasõpradel kindlasti proovida! Vööümbermõõdult saate ehk veidike seepärast noomida, aga see maitseelamus on kohe kindlasti seda väärt! Kes tahab veidike soodsamalt proovida, siis märksõnaga “Paksuke” on kõik tooted -10% ning ostes 4 või enam toodet, saadavad nad paki postikuluta.

Aga põikame nüüd hoopiski riiete juurde. Julgete riiete juurde. Ma sattusin nendeni üsna juhuslikult. Nimelt, jälgin ühte tütarlast, kes sealt soetatud kostüümi enda Instagrami story’s kandis (vist oli kostüüm, aga võib-olla oli ka kleit) ja ilmselgelt, kui ma nägin nii paljusid kassidega asju, siis olin ma koheselt müüdud!

Ma riietest nii pikalt ei hakkagi rääkima, sest oma silm on kuningas ja ma vist peaksin kõik tooted siia üles riputama, et oma lemmikuid näidata, aga ettevõttest endast tahan küll rääkida.

Niisiis, ei ole minust erilist e-poodlejat, mispärast käisin kohapeal asju proovimas. Päris raske oli otsuseni jõuda, kui valid põhimõtteliselt kõikide toodete vahel ja tahaks kõiki, aga samal ajal ei taha pankrotini jõuda. Aega muidugi see valimine võttis, aga asja sai ja kleiti, mille ma endale koju tassisin, näitan ma teile juba varsti (täpsemalt 17. augusti paiku, sest siis on mul paari teise blogijaga üks eriti tore üritus tulemas)!

Asju ongi võimalus kohapeal proovida, aga kes e-poodlemist armastavad, siis teadke, et Eesti piires on kohaletoimetamine alati täitsa tasuta.

Üks põhjustest, miks mulle see ettevõte nii väga lisaks riiete valikule meeldib, on klienditeenindus. Ilma liialdamata olin ma sellest kohe esimese suhtluse raames vaimustuses. Peale kohapeal käimist veelgi enam, sest lihtsalt jäi hinge kohe selline hästi soe ja mõnus tunne.

Ah jaa, see on ka ülilahe, et see valik on väga-väga piiratud koguses ja sa ei pea absoluutselt kartma, et naabrinaine sulle samasugusega vastu tuleb. Ühesõnaga, nii äge võimalus endale midagi ainulaadset selga leida!

Ja nüüd jälle toidujutud ja kimchiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii🌶️ Ma lihtsalt armastan kimchit ja ma võiksin seda lõputult süüa! Ja kui sa äkki ei ole kimchist midagi kuulnud, siis soovitan googeldada, sest kasulikumat toitu ei ole vist olemas! Lühidalt, kimchi rikastab soolestiku mikrofloorat kasulike bakteritega, seeläbi toetab immuunsüsteemi tööd ja sisaldab rohkelt vitamiine, mineraale ja kiudaineid.

Rääkida tahan aga täpsemalt Krimchi kimchist. Sest sellega oli selline lugu, et mingi aeg sain nende kimchit proovida, aga ei olnud nagu päris see.

Mõni aeg peale seda otsisin veganite grupist infot, kust Tallinnas kimchit osta saaks ja paljud soovitasid uuesti Krimchi oma proovida. Nende soovituste peale kommenteerisin, et mulle nende oma kahjuks ei istunud, mille peale kirjutas mulle omakorda üks tegijatest.

Nad tahtsid mulle uut purki kimchit saata, millest ma esialgu küll keeldusin, aga veidikese aja pärast muutsin siiski meelt. Ja tore oli, et muutsin, sest kimchiga panid nad kaasa ka kimchi kastme ja vot see oli üks ütlemata hea asi! Kindlasti proovige, sest sellest annab lugematul arvul häid asju teha. Ja kimchist muide ka, kuigi seda on ka niisama paljalt hea süüa.

Kuna kolm on kohtu seadus, siis ma hetkel siinkohal lõpetan, aga ma üritan õhtul uues postituses jätkata, sest mul on vähemalt kolm asja veel, mida ma tahaksin teiega jagada.

Nõmedatest nähvitsatest

Mõni aeg tagasi ringles Facebookis allolev infopilt, mille peale mul hinges koledasti kihvatas, et ehk peaksin samuti kollase lindi külge siduma? Endale tavapäraselt mõtlesin, kuidas ma natukese aja pärast blogisse tulen, end kõikide maailma väikeste nähvitsate peal välja elan ja elu on kohe ilusam, aga veel tavapärasemalt, sinna see asi jäigi.

Eile aga sattusin kogemata Marieli storyle ja mul kihvatas uuesti hinges. Ei tahaks üldse inetusti öelda, aga teistega mittearvestavad inimesed on vastikud idioodid. No tegelikult see meeletult inetu ei olegi, pigem selline kurb fakt. Kahju ainult, et selliseid idioote nii palju on.

idioot ‹-oodi 21› ‹s› 1. van med raskeima astme nõrgamõistuslik, kelle vaimne tase ei tõuse kõrgemale mõneaastase lapse omast

Teeks nii, et ei lase võõrast inimest hammustada ja talle hirmu tekitada? Aga, lugupeetud sellised koeraomanikud, teeks äkki alustuseks nii, et peaks seadustest kinni? See punkt on küll Tallinna eeskirjast, aga minu teada ei ole lahtiselt koeraga jalutamine lubatud ka üheski teises piirkonnas. Vähemalt suuremates linnades küll mitte. Ja isegi kui oleks, siis võiks ju ikkagi teiste inimestega arvestada, ei?

”10. Koera tohib viia avalikku kohta jalutusrihma otsas, tagades kaaskodanike ja loomade ohutuse.”

Olin siin korraks kirjutamisristmikul ja ei suutnud otsustada, kas kirjutada edasi enda toredatest kogemustest lahtiste koertega (lõhutud sukkpükstest, määritud riietest, hammustusest, sõimata saamistest) või sellest teemast mõne teise külje alt, aga lõpuks otsustasin, et ma ei viitsigi rohkem sel teemal kirjutada.

Lihtsalt, fakt on see, et keegi ei tea kunagi, mis looma inimese juures häirida võib ja olgu ta siis nii nunnu ja armas kui tahes, ta on loom. Ja fakt on ka see, et koer peab olema avalikus kohas rihma otsas. Loom on loom, aga inimene, kes teistega ei arvesta, on idioot. Päris tõsiselt kohe.

Tibu tule palun siia, tahan sind ekstaasi viia

Jäime eile sõbrannaga kogemata lapsepõlve meenutama. See oh-aga-kas-sa-seda-mäletad oli nii tore, et enda kehva mälu teades, on mul targem mõned asjad siia igaks juhuks kirja panna. Teinekord jälle hea meenutada.

”7 vaprat” on minuvanustel vist selline klassikaline lapsepõlvemälestus. Muide, kuni tänase päevani elasin ma täielikus vales, sest arvasin alati, et Tiiu laulis ”Elton nukuke nii pikuke sul”, aga tuleb välja, et need laulusõnad olid hoopis ”Et on nukuke nii pikuke sul” ja ta ei laulnudki mingisugusest Eltonist. Aga see selleks, sest nendest vahvatest lemmiklugudest ma võiksingi muidu rääkima jääda..

Tamagotchid lähevad vist samuti klassika alla. Mäletan nii hästi, kuidas ma endale tamagotchit tahtsin. Väga tahtsin. Ja kui see päev lõpuks kätte jõudis, mil ema mulle mu esimese tamagotchi ostis, siis olin ma ühtäkki jubedalt pettunud. See oli tol hetkel mu elu üks suurimaid pettumusi. Kogu mu maailm varises selle peale kokku.

Kõikidel olid ägedad draakonid, ilusad liblikad, nunnud kassid, igasugused muud toredad imeloomad ja siis olin õnnetu mina, kelle ema ostis talle tibu.

No ei olnud tibus tol hetkel minu jaoks midagi ägedat, nunnut ega toredat. Mingil põhjusel oli hoopis ”margine”. Ja oh ei, ega sellega siis mu õnnetuste jada ei lõppenud. See oli selline tore tibu, kes lihtsalt ei koorunud ja ma ei saanudki temaga kunagi mängida. Ei aidanud ei hiinakeelne õpetus, ei minu tark pea, ega ka mitte kellegi teise tark pea.

Furbyga vedas mul samamoodi. Nii ootasin ja ootasin ja lõpuks sain ühe kummalise eluka, kes oskas terve elu vaid kahte sõna ja nendestki ei saanud aru, mis ta täpsemalt ütles. Vahepeal jooksis kokku, krigises ja krägises ja ei tahtnud kunagi magama jääda.

Veel on mul eredalt meeles puhutavad viltpliaatsid. Need olid nii vahvad, aga kurjamid said alati nii kiiresti tühjaks.

Ma ei mäleta, kuidas neid kutsuti, aga nende osas olid mul esialgu üsna kahetised tunded. Tundus selline ”venelaste” värk, aga kui ma ükskord selle sädeluse võlu avastasin, siis ei hoidnud mind enam miski tagasi. Ja, kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis sellisest potsikust võiks mulle aastateks piisata, aga ometigi sai neid kümneid, kui mitte sadu, ostetud, sest need sai üsna kiirelt alati otsa.

Sellest mul vist pole isegi mõtet hakata rääkima, et mul olid kõik Spice Girls’i lood peas, sest kellel ei oleks olnud. Lisaks oli mul ka kolm kingakarbitäit ajakirjadest välja lõigatud pilte, mida ma hoidsin nagu kullatükke.

Kommidest käevõrud olid samuti ühed mu lemmikutest asjadest! Pole praegu neid kuskil peale sekspoe müügil näinud, aga täitsa hea meelega sööks neid praegugi!

Mingi hetk müüdi ka mingisuguseid kummalisi mullijooke. Oi, kuidas need mulle meeldisid! Praegu mõtlen, et jumal tänatud, et ma ei tea, mis seal koostises täpselt oli..

Igal juhul, siinkohal ma lõpetan, sest muidu ma jäängi siia meenutama. Pluss, see kahe rea kirjutamine väsitas mind natukene ära ja me ei saa sellega riskida, et ma täitsa ära väsin, sest muidu tuleb uus postitus alles järgmisel aastal.

Kas ma blogin maksumaksja raha eest või?

Lugesin just Kristi postitust, kus ta räägib, kuidas ta ei ole viimasel ajal tahtnud blogida, sest on endale seadnud nii kõrged ootused, et analüüsib asju üleliia ja lõpuks jätab alustamata, sest tunneb, et tema kirjutatu ei oleks piisavalt huvitav, kaasahaarav ja ta ei taha kirjutada lihtsalt oma elust postitusi stiilis ”käisin eile siin ja siis oli sõpradega piknik”, sest selle jaoks on Instagram.

Võib-olla ma kujutan seda ette, sest ma lihtsalt ise loen viimasel ajal vähem blogisid, aga mulle on jäänud mulje, et kirjutamissoolikad on vist üleüldiselt kõik koos kollektiivpuhkusele läinud?

Minu kirjutamissoolikas on vist lihtsalt kinni pitsunud. Ja ma tean väga hästi ka põhjust, täpsemini põhjuseid, miks.

Jättes kõrvale igasugused blogidraamad ja õõnestamised, siis suurimaks põhjuseks on mingisugune kummaline inimgrupp, kes kipuvad täiesti alusetult arvama, et neil on õigus dikteerida, millest ma oma blogis kirjutama peaksin, mida ma süüa tohin, kellele paroole peaksin jagama ja nii edasi ja nii edasi.

Näiteks, paar päeva tagasi küsiti mult parooli, et kinniseid postitusi lugeda, mille peale ma seletasin ilusasti ära, kuidas ma kunagi lahkelt parooli jagasin, kuid lõpuks oli asi nii, et neljale andsin, aga nelisada luges ning nüüd on kinnised postitused ainult mu headele sõpradele lugemiseks. Jah, ma ei tea, mis illusioonis ma järjekordselt elasin, arvates, et inimesed on nii toredad ja head, kui nad lubavad parooli mitte edasi jagada. Igal juhul, selle peale sain ma üsna pika ja üsna ärritunud loengu, et miks ma siis üldse blogi pean ja üleüldse ma olen üsna nõme ja talle mu blogi ei meeldigi.

Järgmised huvitavad tegelased on need, kes ilmuvad kuskilt välja ja kukuvad minuga kurjustama, et kas mul mitte kaalublogi ei pidanud olema ja miks ma siis pastadest pilte panen ja issand, appi, jumal küll, vau kui nõme üks selline kaalublogi ikka on. Nendest järgmised on need, kes reaalselt tulevadki õiendama, et miks mul ei ole retsepte kirjas, sest jällegi olen ma vist endale teadmata kuskil kuulutanud, et mul on retseptiblogi?

Mina näen asja nii, et nii see blogi kui ka Instagram on minu hobi. Mulle meeldib kirjutada, mulle meeldib süüa teha, mulle meeldib söögiideid jagada ja kui keegi on küsinud, siis olen ka lahkelt seletanud, kuidas midagi valmistasin. Igal juhul, mina ju ei lähe suvalise inimese kontole, kellele meeldib näiteks kududa ja ei kuku seal õiendama, et aga miks ta sinise asemel roosat värvi salli ei võiks kududa ja üleüldse, kus õpetus on? Ometigi on aga mõned inimesed, täiesti suvalised inimesed, veendunud, et kuna ma pean blogi, siis on mul nende ees justkui mingisugune kohustus.

Ja kuigi see ebameeldivate inimeste % on nii pisike, siis see inimloomus on ikka üks naljakas sell, sest kuigi ma niimoodi analüüsides saan aru, et ma ei peaks selliseid asju üldse hinge võtma, ega neile tähelepanu pööramagi, siis endale märkamatult lasen neil ikkagi kuhugi ajusoppi pugeda ja seal siis muudkui mu blogimistuju rikkuda..