Eesti blogijate Instagramist

www.instagram.com/eestiblogijad

Ma ei ole viimasel ajal bloginud, sest alati, kui ma kirjutama hakkan, jookseb mu mõte kass teab kuhu..

Aga ühte kohta ma tean, kuhu ta jookseb – see on Eesti blogijate Instagram, sest seda on mulle päris mitmel korral nina alla hõõrutud ja kuigi ma ei tahaks seda tunnistada, siis tegelikult see meangirlilik hõõrumine kurvastab mind.

Mind kurvastab, et põhimõtteliselt on tegemist täiesti isetoimiva kontoga, kus on selle lühikese aja jooksul jõudnud toimetada nii palju erinevaid ja avastamist väärt blogijaid, aga ikka ja jälle on kuskil mõni õeluskott, kellel on vaja midagi sitasti öelda.

Ma ei taha otseselt kellegi närviotstele astuda, aga need hõõrdepunktid on mu jaoks nii totrad, et mulle tundub lihtsalt kergem see kõik siia kirja panna ja loota, et nii saavad konstruktiivse kriitika jaoks piisavalt infot ka need igasugused uudishimulikud, kes on piisavalt arad, et küsida ei julge, aga on hoolimata sellest igati agarad oma teooriaid välja mõtlema..

Miks veab kontot miskisugune anonüümne Paksuke?

Instagram on varsti toimetanud juba 10 aastat, seal on täiesti vaba maa teha, mida tahetakse, keegi pole kellelgi keelanud ju sama asja teha? Või on?

Ma tõesti ei tea, mida ma peaks sellistele üldse vastama? Sorry, et sellele mõttele tulin? Sorry, et keegi teine seda teha ei viitsinud?

Südamerahuks võin öelda, et ega ma seda ju otseselt ei veagi, see konto toimetab põhimõtteliselt ise!

Reeglid..

Küll on häda, kui need on ja küll on häda, kui neid ei ole..

Kui see mõte blogijate ette arutlusele läks, siis hakati ette heitma, et küll on inetu mingisuguseid reegleid teistele ette seada. Okei. Jäi kokkulepe, et iga blogija teeb 3 postitust (nii jääb Instagrami feedis igale blogijale nö oma rida) ja muus osas vabad käed. Ei mingisuguseid erilisi reegleid, aga nüüd on jälle mõnel häda, et võiks ikka olla ju! Mida siis teha?

Aegade broneerimine

Hetkel on jäänud lihtne variant, et kirjutatakse otse Eesti blogijate Instagrami kontole või mulle, mõni kirjutab e-mailile, aga kindlasti võiks ju olla mugavam variant?

Milline? Google Docs’is võiks teha tabeli ja kõik võiks ise aja kinni panna? Aga, kui see on avalik info (nii, et igaüks saab ise muuta), siis kuidas kindlustada, et keegi seda ei kuritarvita? Saata kutse? Sellisel juhul on ju juba lihtsam mult aega küsida, mitte oma e-maili kõigepealt kutse jaoks jagada ja siis oodata, et saaks ise aega valida, ei?

Mõni tasuline variant, aga kes selle eest siis tasub?

Ühe variandina on veel pakutud, et kirjutaksin vabad päevad iga kuu alguses välja, aga kuhu?

Ühesõnaga, kellel on häid mõtteid või kes tahab ise käe külge lüüa, siis palun! Ma tõesti usun, et tegelikult oleks sel kontol palju potentsiaali palju paremaks ja kasulikumaks kõigi jaoks muutuda, aga selle jaoks võikski ju mõned pead korraks kokku panna?

Natukene andekatest inimestest

Mõni aeg tagasi kirjutasin põgusalt, kuidas ma Merili piltidesse armusin ja endale uue logo sain. Lubasin suure suuga siin isegi sellest pikemalt kirjutada, aga te ju teate mind küll, muudkui luban, luban ja luban, aga kirjutamiseni lõpuks ei jõuagi.

Peaaegu samamoodi oleks ka sel korral juhtunud, kuid õnneks ei olnud ma ainuke, kes tema joonistamisstiili armus ja niiviisi potsatas hoolimata pisikesest mainimisest mu postkasti muudkui küsimusi, et kes mulle selle logo tegi ja palju ta selle eest raha küsib?

Teate, häbiväärselt vähe minu arust, mispärast ma ei hakka hinda siin välja tooma, aga kellel huvi see saab ise uurida!

Hinna asemel kujutage ette hoopis mu rõõmu, kui sai kokku lepitud, et ta üritab nädala jooksul logo valmis saada. Olin juba järgmisel minutil ootusärevusse peaaegu suremas, kuid suutsin end lõpuks siiski maha rahustada, et küll need mõned päevad lähevad kiiresti. Hinges ma muidugi teadsin, et kui midagi oodata, siis aeg venib nagu litsimaja lift tigu ja sinna pole mitte vähimatki parata..

Aga juba järgmisel päeval saatis Merili mulle mõned variandid ja kuigi ma väga tahaks, siis ma ei oska kuidagi seda õnnetunnet, mis mind tol õhtul valdas, kuidagi siia sõnadesse panna. Ma muudkui ohhetasin ja korrutasin vaesele elukaaslasele vähemalt 736 korda, et too vaataks ikka veel ja veel, kui ägeda logo ma sain.

Igal juhul, kuna ma nagunii pikemalt tahtsin kirjutada, siis mõtlesin, et küsin autorilt endalt ka mõned küsimused, võib-olla on teil huvitav natukene lähemalt lugeda, kes see nii andekas on.

Kuidas sinu loominguline teekond alguse sai? Ja millega hetkel täpsemalt tegeled? Kõik sai alguse juba lasteaias kui ma avastasin kire kunsti vastu, alates sealt olen käinud mitmetes kunstiringides ning lõpetanud kaks kunstikooli. Hetkel vaatan töökohti, mille kõrvalt saaks ennast edasi arendada ning tellimustöid teha.

Kui peaksid enda loomingut kirjeldama ühe sõnaga, siis mis see sõna oleks? Kontrastne

Kust leiad inspiratsiooni? Inspiratsiooni leian igalt poolt kuhu silm ulatub.
Mida pead enda seniseks suurimaks saavutuseks? Ma arvan, et Tartu Kunstikooli lõpetamine.

Millised on sinu plaanid, eesmärgid ja unistused seoses oma loominguga? Unistusi on palju, aga hetkel olen seadnud eesmärgiks luua rohkem illustratsioone oma esimese näituse tarbeks.

Mida soovitad inimestele unistuste täitumiseks? Unistada suurelt, püstitada eesmärke, tohutult tööd ja kirge ning mitte alla anda.

Lemmiktöö, mis sulle endale kõige hingelähedasem? Minu lemmiktöö valmis 06.2018. Peale selle, kui väga ma selle joonistamise protsessi nautisin, on see töö mu kunstilist käekirja seni enim mõjutanud. See oli hetk kui ma leidisin enda jaoks harmoonia graafilisuse ning realismi vahel.

Kuidas teile Merili looming meeldib? Minu arust on ta pildid imelised!

Läbi raskuste tähtede poole ehk kuidas ma keset esmaspäeva oma unistusi täide viisin

Ärgates ei lasknud ma ennast esmaspäeva hallusest häirida ja hoopis mõtisklesin omaette: ”Küll tuleb täna üks ütlemata tore päev, mil ma liigun jälle sammu võrra oma uuele unistusele lähemale (ei, see ei ole see lauljakarjäär, milles mind üsna alatult blogispostituste grupis süüdistati)!”

Korraks muidugi meenus, et maailm on täis neid inimesi, kelle unistused ei täitu, sest noh, unistused ju ei täitu, kui midagi ette ei võeta, aga see teeb nad nii pahuraks ja siis nad on lõpuks sinu peale pahurad, et sinu omad täituvad, sest sa viitsisid midagi teha ja nemad mitte ja siis sa kahtled, kas peaksid teisi niimoodi pahuraks ajama, aga.. ”Mis minul sellest!”

Ja siis nad leiavad omasugused pahurad ja moodustavad pahurate käsilaste grupi ja teevad muudkui pahuraid asju, mis teistele on naljakad, aga neile surmtõsised ja siis nad on uuesti pahurad, aga jällegi.. ”Mis minul sellest, lauljakarjäär ootab!”

Ei, tegelikult, minu unistuseni jõudmine kulmineerus täna sellega, et paberimajanduse ja mitme kõne asemel riivisin ma hoopis endal kogemata peaaegu pool sõrme maha ja nüüd ma olen täpselt sama pahur nagu mõni teine pahur, kelle uudishimu on nii suur. Kurb, kurb..

Njomm, njommm ehk kuidas maitsemeele järgi vanust mõõta

Lugesin eile, et njomm-njomm on üks ütlemata nõme väljend, aga mis siis, sest mulle sõna njomm jällegi meeldib. Vähemalt kirjapildis, sest tõsi ta on, ma ei kujutaks end ette rääkimas, kui njomm-njomm miski on, ainult kirjutamas.

Igal juhul, kui ma täna järjekordselt oliive nosisin, siis jäin mõtlema, kui väga ma neid alles umbes aasta tagasi jälestasin. Ütleme nii, et mulle ei tundunud, et maailmas võiks üldse mõnda rõvedamat asja, kui oliivid, olemas ollagi..

Ja siin ma nüüd olen, täna hommikul ostetud purk mõne õnnetu oliiviga, kes kõhtu ei mahtunud, külmkapis ja uus purk juba mõtetes poenimekirja lisatud.

Sama lugu on sinihallitusjuustuga. Siin ei ole tõesti hetkel muud öelda, kui lihtsalt njommmmmmmmmmmmmm. Tõsiselt. Ja siinkohal ma olen tõesti kurb, et kõik need aastad, mil ma seda vaid üheks mõttetuks ja rõvedalt haisvaks hallitusehunnikuks pidasin, on raisku läinud. Ma oleks kõik need aastad võinud kulutada erinevate sinihallitusjuustude degusteerimisele, aga ei, oli vaja viriseda ja nina krimpsutada.

Kõige kahetsusväärsem lugu on muidugi veiniga. Oi, kuidas ma esimest korda veini maitstes lausa vandusin, et mina seda jõledust küll kunagi jooma ei hakka. Küll ma ikka olen selle koha pealt pikka aega loll olnud, ei miskit muud.

Või hoopis vanaks jäänud? Keegi kuskil ütles, et armastus oliivide vastu tekib vanusega.. ja natukene tundub, et sinihallitusjuustu ja veiniga on sama jama, ei?

Mõned uued toredad asjad

Mõni aeg tagasi sattusin juhuslikult Merili Pappeli Instagrami kontole, kus ma päris tõsiselt suutsin ülepeakaela tema piltidesse ära armuda. Kassid, maod, no öelge vaid, et see siin ei olnud mingisugune saatuse poolt määratud juhus. Ühesõnaga, asi viis selleni, et mul on nüüd täitsa oma nägu logo. Nii äge, eks? Aga sellest ma kirjutan lähipäevil vast ka pikemalt!

Teine tore ja uus asi on see, et ma leidsin endale uue vahva lemmikblogi – http://toidukatsed.blogspot.com/

Mul pole õrna aimu ka, kuidas ma selle blogi juurde varem teed ei ole leidnud, aga tore, et vähemalt nüüdki leidsin.

Kolmas sama tore ja uus asi on see,  et mul ei ole mitte ühte uut lemmikut, vaid kaks – http://suletudring.ee/

Selles blogis olen varem käinud küll, aga polnud senini millegi pärast nii põhjalikult süvenenud. Nüüd siis lõpuks tegin seda, lugesin peaaegu täiesti läbi ja võin selle täitsa kindlalt enda üheks lemmikuks tituleerida.

Neljas uus asi mu elus on grillpann. Alati kui kuskil neid ilusasalt triibuliseks grillitud toite nägin, siis ohkasin ja unistasin sellest, et mul võiks kodus grillpann olla. Ometigi jalutasin poes muudkui mööda ja siis kodus ahastasin uuesti, kuidas mul ikkagi võiks üks grillpann olla.

Minu õnneks saatis Delimano mulle mõned päevad tagasi kingituseks grillpanni, kus oma triibulised on saanud juba nii erinevad juurviljad kui ka isegi üks omlett. Aga toidujutte leiate Instagramist ja ma üritan nüüd hoopis enda umbes 52 pooleli olevat postitust ära lõpetada, et teil vahelduseks siin midagi põnevamat ka lugeda oleks!

Miks just koledad asjad peavad head meelde tuletama

ETV pealt tuli mõni päev tagasi miskisugune saade, mille peale ma ei ole varem kunagi sattunud, aga vot just sel korral sattusin. Kõrvu jäi kummitama saatest see, kuidas Maarja Kaplinski rääkis, et soovis astuda laulukooli, kuid millegi pärast ei võetud teda vastu. Hiljem selgus, et temasugust quasimodo‘t ei olevat üks inimene sinna soovinud..

Mind jäi kummitama, kuidas on võimalik, et üks täiskasvanud inimene ei suuda mõista, et seljaajusonga ja vesipeaga sündimine ei ole midagi, mille inimene ise valinud on? Ja seda, et see ei ole asi, mille kallal sellisel kujul sõna võtta?

Inimesed valivad ise omale laiskuse, igasuguse ebameeldiva käitumise, oma halvad iseloomujooned, oma nõmeduse, aga mitte seda, millisena nad nad siia ilma sünnivad.

Kui on vajadus, siis saadki inimesele ette heita tema laiskust, ebameeldivat käitumist, mõnda halba iseloomujoont, nõmedust ja kui ise nõme oled, siis ehk kellegi koledat soengut või kleitigi, aga kuidas sa heidad kellelegi ette seda, kuidas ta siia ilma sündinud on? Midagi, mille osas ta ei saa ise midagi muuta?

Igal juhul, sealt edasi jäin mõtlema, kui vähe ma oskan tegelikult hinnata seda, et olen siia ilma tervena sündinud ja siiani terve püsinud. Olen muudkui virisenud ja virisenud, igasuguste imeasjade üle, aga tegelikult peaksin ma lihtsalt õnnelik olema.

Ja oh ei, ma ei tulnud selle peale esimest korda. Olen varemgi sellele mõelnud, aga millegi pärast suudan selle tähtsa mõtte muudkui uuesti ja uuesti ära unustada..

Mul on vedanud, et ma ei ole pidanud elama läbi näiteks Lauren Wasseri saatust, kes kaotas tampooni kasutamise pärast oma jalad (siin videos ühe, hiljem mõlemad) –

Mul on vedanud, et mõned lisakilod ei ole mind voodisse aheldanud. Ma suudan ise liikuda, ma suudan inimväärselt elada –

Ma ei ole sündinud mõne nii omapärase haigusega, aga ometigi olen ma osadel hetkedel suutnud viriseda, et olen kole, mõttetu, paks, loll, saamatu ja nii edasi.. –

Neid lugusid on tuhandeid ja kuigi ma heameelega jagaks neid veel, sest kummalisel moel suudavad need olla motiveerivad (vähemalt minu jaoks), siis teisest küljest tekib mul jällegi väike südamevalu, et end teiste inimeste arvelt kuidagi paremini tunda ei ole just ka see kõige toredam mõte.

Küll aga, tahtsingi lihtsalt meelde tuletada, et ükskõik, mis elus ei juhtu, siis ALATI võiks olukord hullem olla. Alati võiksid olla vaesem, koledam, paksem, lollim, ühesõnaga, mis iganes, mille pärast meil kombeks tihtilugu viriseda on.

Õnn on osata olla õnnelik, lihtsate asjade üle rõõmu tunda. Õnn peitubki ju õnnelikkuses. Ja tegelikult ei ole selleks üldse palju vaja.

Ja sa rulli rulli rulli rulli rulli juusturulle

Ma ei tea, kas ühes kokandusblogis peaksid asjad nii lihtsalt käima, aga ega siin midagi erilist parata ka pole, sest kes see mind ikka minu enda blogis takistada saab?

Ühesõnaga, tahtsin lihtsalt ühte lollikindlat retsepti jagada, millega ma kogemata hakkama sain ja mida ma kindlasti veel ja veel teen.

Lehttaigen õhukeseks, peale tomatipasta🍅 või ketšup, sinna peale omakorda mozzarella, mille maitsestad näiteks vahemere ürdisegu või pitsamaitseainega ja asi ahju!

Ah jaa, kõigepealt muidugi tuleb asi rulli keerata ja see rull umbes sentimeetri laiusteks ribadeks lõigata, alles siis paned asjad ahju! Nii umbes 200° juurde ja umbes 5 minutiks või kuni sulle tundub, et söödavad on.

Tean, et hästi loll nali, aga kogu see 5 minutit, mil ma seda postitust kirjutasin, kumises mul peas pealkiri, et ei lähegi juudid ahju. Aitäh, Eesti ajakirjandus..

Igal juhul, andke mulle see südametu nõmedus andeks ja vaadake parem mu nunnusid juusturulle!

Instagrami jälgijad vist teavad juba, aga ma kaaperdasin mõneks ajaks Delimano Instagrami konto, kust suure tõenäosusega leiab lähipäevil veel selliseid laiskvorstile sobivaid retsepte, kel huvi!

Mis imelik masin see olla võiks? Jajaa!

Hakkasin kuumaõhtu fritüürist kirjutama ja nüüd mind kummitab jälle SEE lugu! Mis imelik masin see olla võiks, mis niisugust lärmi teha võiks, jajaa jajaaa..

Võib-olla see painab mind, sest ma ei suuda meenutada, mis reklaamis see lugu alles hiljuti jooksis? Äkki keegi oskab mind sellest päästa?

Igal juhul, sain Delimanolt kingituseks kuumaõhu fritüüri ja nii mul endal, kui ka mitmel jälgijal tekkis küsimus, kas see pole mitte oma olemuselt sama, mis tavaline ahi? Põhimõtteliselt nagu vist on, aga samas vist ei ole ka?

Pead ei anna, aga sain selle imemasina millalgi jaanuarikuu keskel? See teeb siis keskeltläbi kaks kuud kasutamist. Ja selle aja jooksul olen seal teinud peaaegu kõike. Isegi neid asju, mida seal teoorias või õpetuste järgi teha ei saa?! Kõike saab, kui väga tahta! Kõike, ma ütlen!

Selle eest, et see on mugav, võin küll väikese sõrme panti anda, sest seda see tõesti on. Viskad asjad sisse, eelsoojendama ei pea (kuigi soovitatakse vist 5 minutit) ja ongi üsna kohe valmis.

Kõik toidud saab tervislikumalt valmistada, sest õli ei ole vaja. Uskumatul kombel saabki vaid kuuma õhuga kõik asjad nii mõnusalt krõbedaks!

Ühesõnaga, vastuseks paljude küsimusele, siis minu arust on tegemist täitsa mugava asjandusega. Mulle meeldivad paljud asjad tekstuurilt rohkem kui ahjus tehtuna ja pealekauba saab sellega tervislikumalt hakkama.

Kellel huvi, siis soovitan ka Youtubes vaadata videosid, kus ahjus ja kuumaõhtu fritüüris tehtud toite võrreldakse. Sealt saab palju paremini aimu, kui minu üsna lühikesest ja sisutühjast kirjeldusest, ups.