Kuidas ma eile krõpsuleti ees pisaraid valasin

„Tahaks midagi head..“
„Mida?“
„Ma ei tea, aga midagi head..“
„Võta külmkapist salatit? Jogurtit? Juustu? Jäätist? Mida iganes muud, mida hing ihata võiks?“
„Ei taha, tahaks midagi head..“
„Mis on hea?“
„Ei tea, aga tahaks midagi.. head!“

Tavaliselt tähendab see muidugi seda, et kõht pole absoluutselt tühi, vaid mul on vist parajalt igav ja nii ma siis käingi ajatäiteks edasi-tagasi külmiku juures oma vaest pead vaevamas, mis see müstiline hea olla võiks.

Ise tean ju küll, et otseselt nälga ei ole, aga midagi ikka meelitab, et kui OLEKS midagi HEAD, siis oleks ühtäkki kõik mu mured lahendatud. No ja nii hakkaski see lõputu kahekõne iseendaga pihta, mille peale ei jäänud mul üle muud, kui enda sammud poe poole seada.

Mitte just kõige targema otsusena viskasin jalga enda kõige libedamad jalanõud ja läksin rõõmsalt kukkumiskartuse tõttu (tõenäoliselt mööda maailma kõige libedamat teed pidi) aegluubis poodi.

Külm tuul tõi mulle selle ajaga ämbritäie pisaraid silma ja kui ma lõpuks poodi jõudsin, siis asusin krõpsuleti ees oma silmi kuivatama. Aga nagu kiuste oli mu salvrätikute pakk teise jope taskus ja palja käega ei tahtnud asjast midagi välja tulla. Pluss neid pisaraid oli silma justkui lõputult kogunenud – ühed pühid ära ja samal ajal viskab juba järgmised ette.

Ma ei tahtnud aega tühja raisata, mispärast samal ajal üritasin endale krõpsupakke vaadates selgeks teha, kas äkki nende hulgast leian selle miskisuguse hea, mida ma nii väga tahan.

Ilmselt oli asi mu ripsmetuššis, aga asi nägi vahepeal välja vist palju dramaatilisem kui see tegelikult oli ja üks kaaspoodleja ei pidanud vaevaks uurida, kas midagi juhtus.

Veidike piinlik, sest mina oleksin tema asemel tõenäoliselt arvanud, et vaesel paksukesel jäi raha koju ja nüüd nutab seal suures kurbuses, et ei saa krõpsu osta.

Igal juhul, ei olnud need krõpsud, mida mu hing ihkas. Peale pikka ringi vaatamist peatus silm hoopis leti taga riiulis olevatel sihvkadel. Mõeldud ja peaaegu ostetud.

Peaaegu, sest kui ma palusin müüjalt sihvkasid, siis ta vaatas mind sellise näoga nagu ma oleksin palunud tal tarretise seina külge naelutada ja päevalilleseemned ajasid ta veel suuremasse segadusse.

Näitasin, mis ma näitasin seal näpuga, ei aidanud. Lõpuks lugesin pakilt ning palusin семетчки‘id anda, mille peale ulatas ta mulle kõrvitsaseemned. Ei-ei, need teised семетчки‘id palun!

Millegi pärast arvasin alati, et ”sihvka” on meie riigis selline üsna rahvusvaheline sõna, aga vist ei olegi.

8+

Edaspidi näete ainult ninnu-nännu nunnusid postitusi

Juba mitmendat korda avan blogi, et siia midagi kirjutada ja siis panen selle sama targalt jälle uuesti kinni. Sest, kui ma täitsa ausalt ütlen, siis hakkasin vahepeal juba vaikselt kalduma sinnapoole, et pakin selle tsirkusevaguni siin ikkagi kokku.

Lihtsalt selle pärast, et igasuguste suvaliste inimeste psühhoosihoogudele ettejäämine ei ole just miski meeldivate killast. Ja ega ka mitte ühestki küljest kergete omast.

Siis ma jäin mõtlema, et edaspidi lihtsalt hoidun negatiivsete kommentaaride lugemisest ja nende kohta eraldi postituste kirjutamisest, sest milleks veel rohkem õli tulle valada ja neid esile tõsta, eks? Nali! Ega ometigi ei ole mulle keegi ju lihtsalt nalja pärast midagi nii arukat kirjutanud, ikkagi konstruktiivne kriitika parimatelt! Eluülikooli cum laude magistrantidelt!

Ja kes olen mina, et selline hüva nõu tuulde lasta? Äkki peakski snitti võtma teistelt? Parematelt ja toredamatelt, keda mulle siin nina alla on ikka hõõrutud? Kellega sarnaselt ei oska ma hästi kirjutada ja nii edasi?

Millest küll alustada? Labastest naljadest? Teiste arvamuste ümberkirjutamisest? Nunnust turundusest? Sean kassid nunnudesse poosidesse ja nii? Ainult toredast ninnu-nännust?

Okei, see ninnu-nännu kõlab ohutuna. Järgmisena siis kuuletegi ainult kui positiivne kõik on, kui nunnu, kui armas, kui tore, kui ilus ja kui midagi ei ole ninnu-nännu, siis vot teen selle ninnu-nännuks!!

Ühesõnaga, kes aru ei saanud, siis jätkan samas vaimus ja ei tee rohkem igasugustest nii dramaatiliselt välja.

13+

Kui ei ole enam tuju blogida ehk pisike blogija ”keskeakriis”

Ma olen istunud selle postituse ees juba mõnda aega ning pole osanud kuskilt alustada. Mul lihtsalt ei ole kuidagi enam üldse tuju siia kirjutada.

Jõuluõhtul potsatas mulle postkasti üsna totter ja selline parajalt pahur kiri, kuhu oli kirja pandud terve sõimusõnade entsüklopeedia ja kummaline eneseuhkus, kuidas mind oli ikka nii kohutavalt lihtne üles leida.

Kes ma olen ei ole just eriline riigisaladus, aga olen siiski väga selgelt avaldanud soovi, et ma ei soovi enda nime otseselt selle blogiga siduda, mispärast on selline käitumine lihtsalt nõme.

See ei ole ju üldse esimene kord, mil kedagi häirib, et minu pärisnime asemel on Paksukese nimi. Heidetakse ette, et mul oleks justkui tänu sellele vähem vastutust enda sõnade ees, aga ei ole ju? Et ma olen nagu Delfi kommentaator ja nii edasi.. Ma peaks puhta tainapea olema, kui ma arvaks, et kirjutan siia mida iganes ja ma ei vastuta selle eest, vaid selle pärast, et pärisnime pole juures. Oleks see mu eesmärk olnud, siis ma ei oleks endale domeeni ostnudki ning siinseid postitusi kirjutaks näiteks mõnelt Austria IP-aadressilt.

Mõne inimese selline uudishimu minu isiksuse vastu on kergelt öeldes haiglane. Veel haigem on sellise võidurõõmuga jõuluõhtul tegeleda.

Ma tõsimeeli ei mõista, mida peaks mu nimi või nägu siia juurde andma? Kuidas ma seeläbi rohkem vastutaksin? Keegi jättis mulle sellega seoses kommentaari, kus arvas, et kui ma teiste kohta arvamust avaldan, siis peaksin seda oma nime ja näoga tegema. Miks? Kui kellelgi on mingi häda minu kirjutatuga, siis võib ju vastavatesse ametitesse pöörduda, mida mu nägu sealjuures küll muutma peaks?

Ilmselt paljud loodavadki leida midagi, mille kallal norida, ma oletan. Stiilis, et olen kole, siis olen kade ja olen ilus, siis olen niisama loll.

Ilmselgelt ma teadsin, et blogi pidades pean olema valmis ka selleks, et ma ei meeldi kõigile ning taluma kriitikat. Siiski mulle tundub hetkel, et selline ebakonstruktiivne kriitika, st lihtlabane sõimamine, ei ole normaalne ja ma ei saa end sellest kuidagi säästa.

Panen kommentaarid kinni, siis kirjutatakse ikka ju Facebooki või Instagrami. Muudan terve blogi privaatseks? Siis läheb jällegi tüütuks see paroolide jagamine ja lõpuks loevad ikka blogi ka need, kellele luba antud ei ole..

Kurb, sest mul oleks nii paljudest asjadest kirjutada, aga hetkel ma tunnen, et selliste inimeste pärast on mul kergem neid mõtteid pigem omaette mõelda.

Kui raske on aru saada, et see on minu blogi, minu mõtted, minu arvamused? Kui kellelegi ei meeldi minu mõtted või vaated, siis vabandage väga, aga see ei ole mingisugune kohustuslik kirjandus, mida sunniviisiliselt lugema peab!

Ja see on kurb, sest tegelikult olen ma saanud nii palju head tagasisidet, nii palju ägedaid inimesi on mulle kirjutanud ja see on tõsiselt tore. Ometigi suudab mõni sellele nii nõmedalt vee peale tõmmata.

Igal juhul, üritan sellest vastikust vastumeelsusest üle saada ja ikkagi edasi kirjutada. Vist.

3+

Uuel aastal..

Et mitte eetrisse lasta eelmise aasta kordussaadet, siis olen endaga sel korral enam-vähem aus ja luban endale sel aastal enam-vähem vähekene reaalsemaid asju.

Seega, sel aastal..

Olen toredam

Olen sallivam

Hakkan tervislikumaks

Käin 3 korda nädalas trennis

Käin vähemalt korra aastas trennis

Loen 5 raamatut kuus

Viin kõigepealt vanad raamatud raamatukokku tagasi, sest viimasel korral pidin kohtutäituri konte murdva vaeva eest tasuma 128 €

Loobun mõttest Nubluga abielluda

Ei võta rohkem kasse

Ei raiska kogu raha söögile

Ei raiska enda poolt elu Netflixis

Ei imesta enam iga kord, et Jane viitsib oma blogipostitused telefonis kirjutada

Olen natukenegi toredam inimene

11+

Vastused peaaegu kõikidele teie küsimustele

Jõulude tõttu jäi blogi andestamatult unarusse. Häbiväärne lugu, kas pole? Samal ajal kui mina jõuliselt hapukapsaste populatsiooni vähendasin, nukrutses teine siin üksinda.

Aga tere jälle ja alustame näiteks sellest, et vastan kõikidele küsimustele, millele ma ei tahtnud Instagramis lühivastuseid anda.

Küsimustele, kus ma elan ja kui vana ma olen, oleksin võinud muidugi lühidalt vastata, aga kuna neid küsiti nii umbes 78,7 korda, siis mõtlesin, et parem panen vastused siia kirja.

Järgmise aasta detsembrikuu alguses saan 30 ja elan Tallinnas.

Seoses eelmise teemaga tundsid paljud huvi, mida ema ise arvas? Kas mul tuli selle pärast mingisugune jama, et postituse privaatseks muutsin?   

Ma ei tea, mida ema ise arvas. Kuigi ema olevat ühele teisele blogijale kirjutanud, siis mulle ei kirjutanud ta mitte ühtegi sõna. Isa kirjutas, et võtaksin pildi maha või peame asja edasi juristidega ajama.

Ütlesin talle kohe, et ilmselgelt ma ei jäta seda fotot enda blogisse üles, sest laps ei ole kellegi teise mõtlematuses süüdi.

Natukese aja pärast aga kirjutas mulle juba veebikonstaabel, kes täitis enda kohust ja teavitas, et üks vanematest võib tunda enda solvatuna ning mind kohtusse kaevata. Lühike kokkuvõte oli muidugi see, et otseselt mitte miski mind seda postitust kustutama ei sunni, võib-olla lihtsalt toob kaasa pisikese peavalu seoses kohtus vaidlemisega.

Mõlemad vanemad liitusid ka blogispostituste grupiga Facebookis, kuid sõna ei võtnud selle teema all kumbki.

Postituse muutsin privaatseks alguses vaid selle pärast, et mul ei olnud aega sellega tegeleda. Tahtsin kõigepealt pildi maha võtta ning natukene enda arvamust täiendada, kuid kuna see jäi venima, siis nüüd on postitus ikkagi algsel kujul üleval. Ilma pildita muidugi, nagu lubatud.

Ja kui nüüd jõuda minu arvamuse juurde tagasi, siis mina oleksin küll ema asemel sõna võtnud. Seletanud, et vana pilt ja selline asi ei ole ühestki küljest õige, aga noh.. ega ma ei teagi, kas see pilt võeti maha või tehti lihtsalt privaatseks.

Miks ma enda nime alt ei blogi? Miks ma endast pilte ei lisa? Mis mu nimi on? Inimestel olevat sedasi ju kergem samastuda..

Ma ei mõista, mida peaks muutma, kas mu nimi on nüüd Tiina või hoopis Liina? Ma tahan kirjutada võimalikult selliste eelarvamusteta, mis tekivad näiteks mu juuksevärvi, ülikooli või selle põhjal, et mitu kassi mul on.

Mulle on jäänud vastupidi tunne, et inimestel on sedaviisi minuga palju lihtsam samastuda. Mulle kirjutatakse palju enda isiklikust elust, muredest ja rõõmudest, mida võib-olla nii mõnigi ei teeks, kui ta näeks pildilt, et tegemist on kellegi sellisega, kelle puhul tekib mingi alateadvuslik eelarvamus.

Kellena töötan? Ütleme nii, et kui rääkida ametinimetusest, siis ühest kui sellisest jääks vast väheks. Ühesõnaga, pean nagu Hunt Kriimsilm üheksat ametit, aga põhimõtteliselt neid kõiki ühel ja samal ametialal.

Miks ma blogima hakkasin? Kas mul on plaan blogiga teenima hakata?

Eesti on nii väike, et mingisugune oluline teenimine blogiga jääb siin küll kõigile unistuseks. Jah, on võimalik midagi teenida, aga võrreldes mõne suurema riigi summadega, on see siinne turg ikkagi naljanumber.

Blogis jooksevad reklaamid, sest lugejaid on omajagu ja miks mitte läbi selle head teha? Ka mõnedkümned või mõnedsajad on raha ning ma tean, et nii mõnelegi abivajajale oleks see abiks!

Miks ma blogima hakkasin? Algselt oli mul plaanis enda kaalulangust dokumenteerida, et mul oleks hiljem tagantjärgi hea vaadata, kuidas asi edenenud on. Endale üllatuseks leidsin aga kohe alguses nii palju mõttekaaslasi ka teistel teemadel ja kuidagi arenes blogist lõpuks välja hoopis midagi muud.

Mida ma arvan teistest blogijatest?

See on selline küsimus, mis vajab vist ühte täitsa omaette postitust, eks?

Aga, hea südametunnistus on pehme peapadi, mispärast ma pean nüüd ausalt üles tunnistama, et kõikidele küsimustele ma ikkagi vastata ei viitsinud. Andke mulle andeks! Ehk mõnel teisel korral?

1+

Laste paljastest tussudest

Nõme teema, nõme pealkiri postitusel ja nõme mina, et ma sellest üldse kirjutan, aga kahjuks see nõme reaalsus ei tahtnud kuidagi alla anda.

Paar päeva tagasi kommenteeriti prostituutide postituse all, kuidas blogijad on samasugused – müüvad ennast ja lapsi. Ära mainiti ka kellegi lapse paljas perse. Selle peale uurisin enda lugejatelt Instagramis, kuidas nad sellesse suhtuvad ja 99% vastajatest arvasid, et see ei ole normaalne. Seda minagi.

Mõtlesin, et kirjutan sel teemal pikemalt, aga lõpuks tundsin kuidagi hinges, et pole päris minu teema ja sinna see jäigi. Seda kuni tänaseni, mil Facebook teavitas, et keegi Kertu Kessler on Costany lõhnaküünalde teemal jälle sõna võtnud.

Teisest oli muidugi täitsa kahju ja kuna mul parasjagu midagi targemat teha ei olnud, siis vaatasin, kes see õnnetu selline on. Seal see nõme reaalsus aga pesitseski..

Täiesti alasti olekus pilt pisikesest lapsest (nüüdeks õnneks privaatseks tehtud).

Üritan nüüd enda arvamuse puhtast viisakusest üsna konkreetselt kokku võtta – selline asi ei ole lihtsalt normaalne! Milline ema postitab avalikult enda lapsest selliseid pilte? Üks nõme ema!

Üks asi on need pildid postitada nii, et näevad vaid sõbrad ja tuttavad. Aga võhivõõrad? Rääkimata sellest, et need pildid jäävad igaveseks internetti? Palun perverdid, siin on pildid mu tütrest, olge lahked! Nii nunnu ju? Oleks võinud suguelundid ära peita, aga ei viitsinud, nunnudus oleks kadunud?

Kes nüüd tahab kurjustada, et ma ise selle pildi siia lisasin, siis ärge nähke vaeva! See on kõigest screenshot sellest, mida mu silmad Facebookis täna nägema pidid..

Olles aga veendunud, et sel teemal karatakse mulle kallale, et mul ju pole lapsi, mida ma siin üldse räägin, siis küsisin arvamust teistelt, kellel on lapsed.

Näiteks Brittilt:

Mul ei ole lastest blogis ega üldse avalikus ruumis paljastavaid pilte, sest see ületab minu jaoks igasugused sündsuspiirid. Jah, me võime vaielda selle üle, kas lastest tohiks üldse pilte avaldada – igaühele jääb siinkohal oma arvamus. Mina leian, et esteetiliselt korrektsete piltide avaldamises ei ole midagi halba.

Milline on esteetiliselt korrektne pilt? Minu jaoks on see pilt, mis ei häbista last. Kus laps ei jonni, ei ole pisarates, ei ole endalt täislastud mähet jalast võtnud, ei ole üleni söögiga koos. Jah, need pildid võivad ehk perekeskis vaatamiseks ja lastele endile tulevikus itsitamiseks olla, aga ma ei leia, et just neid pilte peaks jagama võõrastega.

Minnes tagasi alastuse juurde, siis aina enam üritame ju ühiskonnas rõhutada, kuidas keha on püha. Kuidas intiimpiirkond on püha. Räägitakse aina enam laste seksuaalkasvatusest. Muidugi võib siinkohal öelda, et kes väikelapse keha seksuaalsusega seostab, on pervert, aga tegelikult ju pole nii must-valge. Jah, palja ülakehaga imik – ok. Aga kuskilt läheb ka piir. Minu jaoks oleks vastuvõetamatu lisada näiteks pilt palja ülakehaga kolmeaastasest. Ja alasti alakeha fotodel näitamine on MINU jaoks vastuvõetamatu ka vastsündinute puhul.

Mari-Leenult:

Miks meil pole? Miks me peaks panema? Mis väärtust see mu blogilugejatele või sõpradele facebookis/instas andma peaks? Me jagame tavaliselt pilte kus mingi emotsioon, ilus pilt lihtsalt vms. Aga alasti pilt.. ma ei tea. Ma otseselt perverte ei karda, aga ma ei näe pointi selliseid pilte postitada.

Ma ei postita endast ka palja persega pilte miks ma lapsest peaks?

Janelt:

Mul nii imelik sellele vastata 😀
Nagu ma mõtlen sellele küsimusele, ja siis mõtlen, et eee… miks üldse küsida 😀 et see on nagu nii ilmselge ju. Ise ei välguta tisse või tutti avalikult ju 😀 alasti inimesi võib ainult pornoajakirjades kohata 😀
Aga sesmõttes, ma ei paneks oma lastest never paljaid pilte üles, sest see pole õige. Paljastan oma kehaosi, palju tahan, või kas üldse tahan, aga nende kehad pole ju minu omad, et ma võiks nende kehaosi rõõmsalt avalikult jagada. Samas jah, nt ujukate väel olen lisanud pilte lastest, ala rannas või basseinis ja sellegi üle mõelnud, et kas ikka peaks, kuigi nendel piltidel pole ju mingit nn erootilist alatooni, aga pervaritele pole palju vajagi.
Aga ma nimetaks küll sellist pilti nt, mis sa konkreetse lingina saatsid, lapspornoks, kohe julmalt ja teavitaks vastavat asutust, et üks ema oma lapsest sellist pilti jagab. Suguelundid on asjad, mida ikka nii avalikult pole ok näidata, veel enam lapse puhul, kes ise ei saa otsustada, kas lubab seda teha v ei (ilmselgelt ei lubaks, ma oletan)

Ja armsalt Jaanikalt:

Kuna ma sain väikese eelise ja lugeda teiste kommentaare, siis tibake muutsin lähenemist. Muidu kommenteerijate vastused oli sellised nagu võiksin isegi kirja panna. Vaatasin üle pildid, mida ise olen postitanud ja peab tunnistama, et kuigi kaetult, siis ka minu lastest on internetis pilte, kus nad on vähem kaetud (nt rannas või Erik kuumal suvel mähkme väel). Kuidas ma tõmban enda jaoks piiri? Ilmselt samamoodi nagu siis kui ma oleksin lastega inimeste keskel. Rannas rannariietega? Jah, vabalt. See on normaalne keskkond, kus end sel moel riietuda. Bikiinides südalinnas? Ilmselt mitte. Ma ei hakka rohkem näiteid tooma, sest usun, et olin piisavalt arusaadav. Ehk siis täpselt samamoodi nagu reaalselt ühiskonnas ringi liikudes, liigun ka netimaailmas. Ma ei käitu kummaski kohas sel moel, et mul endal või lastel hiljem häbi oleks. Aga.. ma ei usu ka, et kõigil seda kainet mõistust oleks ja arvan, et teinekord võib igaüks meist üle piiri minna. Õppetunnid elus, teinekord valusamad, aga kui keegi ema-isa sai nüüd targemaks, siis see on ju tegelikult väga hea.

15+

TEST | Kas oled piisavalt laisk?

Kui kõik taldrikud on pesemata, aga söök tahab jubedalt just taldrikul istuda, siis.. 

a) pesed kiirelt kõik nõud ära
b) pesed üheainsa taldriku, rohkem pole hetkel vaja
c) keegi üleliigsete liigutuste eest palka ei maksa, seega võtad kapist hoopis pidupäeva serviisi välja

Kui toas varitsevad suuremad tolmurullid kui kõrbepallid, siis..

a) sa ei muretse, järelikult oled parasjagu kellelgi külas, sest sinu kodus selliseid asju ei elutse
b) asud koos tolmuimejaga vapralt võitlusesse
c) palvetad, et kassid ellu jääks ja peidad ennast teki alla ära

Kui panid hommikul pesu pesema, aga alles tükk aega hiljem taipad, et pesu on ammu ära pesnud, siis..

a) paned kiirelt pesu kuivama
b) ei viitsi, aga paned ikkagi pesu varsti kuivama
c) lepite laiskusega kokku, et ootate uut tegutsemistuhinat, millal iganes ta ka ei tuleks ja kui samal päeval uuesti külla ei taha tulla, siis enne magamaminekut võtate end kokku ja lihtsalt sunnite end
cc) ei muretse, sest homme on ka päev.. pesuga ei juhtu masinas midagi ja pealekauba läks elekter just nii palju soodsamaks, et pesu võib järgmisel päeval uuesti südamerahus läbi pesta

Kui sul on kogunenud umbes 20 e-maili, mis ootavad kindlasti vastust, siis..

a) hakkad esimesel võimalusel kõikidele järjest vastama
b) kui kõikidele ei jaksa, siis vastad vähemalt kõige pakilisematele
c) palud kassil sellega tegeleda, et saaksid ise puhata

Kui saad C vastuseid kõvasti rohkem kui A ja B vastuseid, siis oled suure tõenäosusega sama produktiivne inimene kui mina. Minu palavad õnnesoovid, laiskvorst!

1+

Prostituutidest ehk ilusa peppuga Viollast, kes saab tulla ka koos perega ja teistest

Alustama vist peaks kõigepealt sellest, miks ma eile õhtul voodi.ee-s aega veetsin?

No, ma sattusin uudise peale, et Soomes avas uksed omanäoline bordell, kus külastajaid ootavad silikoonist seksnukud Jennifer, Candy, Crystal ja Nicky.

Kaunitariga ajaveetmise eest küsitakse tunnis 100 eurot, mille peale ma mõtlesin huvi pärast vaadata, mis seis hetkel Eesti turul on. Endalegi üllatuseks nägin, et me ei ole Soomest absoluutselt maha jäänud.

LUGUPEETUD HÄRRAD! Esitame Teile UUS teenus Eestis- Real Sex DOLL renditeenus! Nüüd Te saate nautida ja lõõgastuda privaatses kohas koos armunukuga, mis on tehtud kvaliteetsest SILIKOONIST ja on sama pehme ja sama tunnetusega nagu päris nahk. MEIE NUKUKESED aitavad Sulle rahu leida ning muretult linnakäras tühjaks jooksnud «patareisid» laadida! Pildid 100% originaalsed! NB! Kõik nukud läbivad samad puhastamis- ja desinfitseerimisprotseduurid, nagu kirurgilised instrumendid kliinikas.

Mul on tõsised kahtlused selle haiglaga sarnase desinfitseerimise osas, aga ma siiski väga loodan, et see vaene koristaja näeb neid nukke puhastades kasvõi natukene vaeva.

Aga see selleks, sest ma tahtsin teiega jagada hoopis mõnda vahvat pärlit.

Näiteks Violla, kelle kuulutusest ma loen välja, et ta võib tulla ka koos perega?

Violla | Tallinn | 56389748

35a. /173/75g ilusa peppuga, kitsa kissuga sümpaatlik kutsub kuula suhtlus massaaž, seks, suuseks, anal, strapoon. Helista mulle 70 € / kiir variant 40 €. Anaalseks + seks- 100 euro strapoon- 80€ tootan 24H asun koplis terve oo 350€ ma sain tulla perega ka Sms ei vasta ja purjus ei vqtta

Või näiteks tore Kristina, kellel on uskumatul kombel 2 rinda..

Kristina | Tallinn | 54665710

Kena ja Ilus naine, pakkub massaz, suu seks, klassika. /33/172/64/. Rinnad on 2. Helista foto on 100%. 54665710

4+

Kui su äratuskellad mõtlevad ainult endale

Juhtus nii, et sain täna väga hilja magama. Viimased numbrilised mälestused enne mõnusat unnesuikumist on 3 ja 20. Aga ega ma väga ei muretsenud, sest neljapäev pidi olema see tore päev, mil ma saan end südamerahus välja magada.

Kell kuus otsustas üks karvane äratuskell, et paar tundi on magatud ja aitab küll. Seda muidugi esiti seepärast, et äratuskellal oli kõht tühi!

Kägisesin nagu kapsakott viimase unetilga küljes, et kass end kokku võtaks. Ise jahiloom. Praegu on jõulud, püüdku mõni päkapikk kinni. Paras ports ju hommikusöögiks. Nagunii jooksevad koos magustoiduga ringi.

Korraks jäi mõttesse, aga otsustas üsna kiirelt, et talle selline suvaline tänavatoit ikkagi ei sobi. Ja mis inimene ma üleüldse selline olen, kes hommikul kell kuus peab oma und tähtsamaks kui nälga surevat kassi?

Pidin nõustuma, et olin olnud südametu ja loivasin silmad kinni kööki. Serveerisin härrale hommikusöögi ja vedasin end tagasi voodisse.

Pool tundi uut õndsat und ja juba kõnetas mind järgmine mureline. Mida sa laiutad siin, inimene või asi. Su pea on täpselt seal, kus mul kõige parem uni tuleb. Tule parem heaga eest!

Ei taha minust välja teha? Kuula siis mu ilusat lauluhäält, tunne mu kõdistavat vurruviha ja kui need kaks ei aita, siis astun sulle valusalt roietesse.

No ei olnud mul unisena jaksu sellise agressiivsusega võidelda. Mis seal ikka, paar tundi und oligi täpselt see, millest ma unistasin.

Ja mis ma ikka magamisele aega raiskangi, mul on tähtsamaidki tegemisi. Näiteks Instagramis kõikidele küsimustele vastata.

Las siin peres magavad need, kes erinevalt minust und tõesti vajavad..

5+