Miks te kõik nii kadedad iga asja peale olete ehk lühilugu kadeduseussidest

8ecaccad707ab606c778a27a571f0bdf

Olen mõned kuud blogi pidanud ja samal ajal hakanud ka ise erinevaid blogisid rohkem jälgima. Selle aja jooksul olen saanud selgeks tõe, et teistsugusst arvamust ei eksisteeri. Eksisteerib vaid kadedus.

Ennem arvasin, et on olemas mitut sorti kadedust. Üks on selline nii-öelda heatahtlik kadedus ja teine ilmselgelt vastupidi pahatahtlik. Muidugi võiks veel kõiksugu alamliike leiutada, aga lihtsuse mõttes piirdume täna nende kahega.

Arvasin, et iga inimese isiklik arvamus võib kadedusest täiesti eraldi seista. Tuleb aga välja, et mitte. Sellele sain täna tõestust lausa kolme erineva teema alt. Ja teate, tunnistan ausalt, selline kadedusega lahmimine iga asja peale on lihtsalt juba TOBE.

Ostsin täna endale eriti koledad püksid, aga pole vist Sinu maitse? Järelikult KADE!

Teised söövad austreid, mulle need ei maitse. Järeldus? Olen ilmselgelt lihtsalt KADE!

Katkestan siin kahe näite juures, sest saate aru, ma lihtsalt isegi ei oska nii totraid näiteid tuua ja neid totraid päriselu näiteid viisakalt siia sõnadesse panna. Iga teema peale ilmub alati välja keegi, kes hakkab kadedusest jahuma.

Ja see tegi mind nii pahuraks praegu, sest saage juba aru. Inimesel võib olla OMA arvamus. Arvamus, mis ei pruugi Sinu omaga ühtida. Ometigi on Sul ka oma arvamus, mis teise omaga ei ühti. Kes siis lõpuks see kade on?

Kuidas viisakusega inimestele närvidele käia

eae2f8aed05ecae2ab50f0bb416824ae

Minu tänahommikune ärkamine oli nii idülliline, et ise ka ei usu. Väike armas päikesekiir hiilis ruloo vahelt tuppa, paitas õrnalt mu põske ja sosistas, et aeg on ärgata. Üle pika aja olin ma end välja maganud. Milline õnn! Ärkasin nii heas tujus kui üldse ärgata sai.

Hommikutoimetused tehtud, vedasin end lifti, et minna poodi. Enne esimesele korrusele jõudmist tegi lift peatuse ja korjas teiselt korruselt naabri peale. Nagu juba natukese aja pärast selgus, siis üsna pahura naabri. Koos hea tujuga teretasime teda viisakalt, aga vastu saime lihtsalt ühe kummalise pilgu. Mis seal ikka, sest kohe tekkis uus võimalus kedagi viisakusega häirida.

Postkastide juures toimetas järgmine naaber, kellele samuti tere ütlesin. Sain küll moka otsast vastuse, kuid oli näha, et ta tundis nagu oleks oma elust need paar sekundit mõttetult nüüd mingi suvalise naabri peale ära raisanud. Kõik mingi nõmeda viisakuse pärast.

Poodi jõudes sama lugu. Ütlesin müüjale ilusasti tere, aga ei mingisugust vastust. Hoopis üks hiiglama kuri pilk. No tõesti, vabandust, et ma tere ütlesin. Tšeki saamise peale julgesin veel aitäh ka öelda. Milline jultumus.

Kolm on kohtuseadus ja ma olin juba üsna muserdatud. Ole veel viisakas, eks. Mõttetu. Käid nagu loll viisakalt ringi ja lihtsalt tüütad inimesi.

Õnneks kui ma uuesti koju jõudsin, oli trepikojas postiljon, kes mulle rõõmsalt „Tervitused” kisas. Jah, kisas. Ma isegi ehmatasin natukene esimese hooga. Aga ju see oli karma, et ma teisi enda teredega ehmatanud olin.

Miks mõned paksud nii laisad on

0240f77c6256725eb10f6bb06b6a02e6

Täna potsatas mu postkasti üks kiri. Järjekordselt koos ühe juba väga ära kulunud küsimusega. Küsimuseks muidugi, et miks mu postitused nii lühikesed on?

Kui ma ausalt vastama peaks, siis ma ütleks, et ma olen lihtsalt laisk. Muidugi ma võib-olla valetaks, sest tegelikult ma ju äkki ikkagi pole laisk. Aga, kuna ma tahan hoopis moodsalt poliitkorrektne olla, siis ma ütlen, et mul ei ole aega. Mul on kogu aeg kiire. Kohutavalt kiire. Millekski ei ole aega.

Okei, okei. Enda õnnetuseks on mul aega, aga ma olen ikkagi vist natukene laisk.

Tavaliselt kulub mul umbes 10 – 15 minutit, et ühe postitusega lõpuni jõuda.

Pool minutit kulutan sellele, et kirjavead üle vaadata. Kirjavigu ma muidugi ilmselgelt ei tee. Ajaraiskamine. Aga, parem karta kui kahetseda.

Maksimaalselt 1 minut kulub sellele, et Facebookis enda postitust jagada ja ongi kogu lugu.

Lihtne, kuid samas piisavalt keeruline arvutuskäik ütleb ajakuluks ~11,5 – 16,5 minutit.

Kõik viitab sellele, et ma oleksin justkui ikkagi päris laisk? Ei ole! Ma oskan hoopis enda aega jubedalt hästi planeerida!

Pikema postituse korral ajakulu suureneks. Heal juhul kaks korda, võib-olla aga hoopis seitse korda. Muidugi ma ei hakka riskima, sest 16,5 minutit on tervelt veerand keskmisest Netflixi sarjast. Ja korrutage see nüüd seitsmega. Nii, et noh. Prioriteedid.

Ei, ma ei ole see paks! Ma olen üks teine paks!

Peale minu eelmise blogi kustutamist on mulle tulnud paarteist küsimust selle kohta miks ma blogi kustutasin ja kas ma jätkan SELLE vana blogiga.

paksublo

Tuleb välja, et ma olen kellegi teise blogi nime kaaperdanud, aga kuni sinna uusi postitusi ei ilmu, siis ma loen selle mahajäetud blogiks ja väga enda südant ei vaeva. Uut nime nagunii ei oskaks valida. Samas, kui ma nüüd veel alla võtan, siis on see nimi justkui lugeja petmine? Mingi paksukese blogi. Kuigi ise olen tegelikult peenike nagu sõnnikuveovankri sittlett.

Igal juhul, lugesin terve blogi läbi! Vaid viis postitust oligi. Jäi kummitavalt huvitama küll, et mis selles teisest paksust sai. Kas jõudis sellest 150-st kilogrammist kuhugi allapoole või mitte?

Natukene kurb oli tegelikult lugeda, sest meie teekonnad on totaalselt erinevad. Teda olevat juba pisikesest peale pontsakaks hüütud, pubekana hakkas väga suure hooga paisuma ja teda noriti koolis. Nii palju kui välja lugesin, siis seda peenikeseks olemise rõõmu kunagi tundnud ei olegi.

Kas teate, kui õudne on, kui sul on 12-aastaselt nii suured rinnad nagu mõnel 40-aastasel?

Tänasel päeval tundub mulle, et enamus 12- aastaseid oleks tasuta tisside üle ainult õnnelikud! Instagram on täis noorte tüdrukute pilte, millelt esmapilgul tundub, et tegemist on kuskil vähemalt 25-aastase neiuga, kuid kui profiilile lähed, siis tabab korralik üllatus – infos kirjas heal juhul uhked 14 aastat. Seda tänu jumestusele, riietusele, korralikule push-up’ile ja muidugi poosile.

Beibendussektor ehk miks osad naised on nii sisutühjad

42fcbae2a61893ebcfe56cb62015f131.png

Paar päeva tagasi lugesin arvamust teemal, miks osad naised on nii sisutühjad, mis tuletas mulle meelde, et ma ei ole juba vist mitu aastat enda ühte lemmikteemasse piilunud.

Paljud kindlasti teavad sellest teemast, aga kes ei tea, siis ega ei oskagi ilmselt aimata, et LHV foorumist võib leida sellise pärli nagu seda on ”Beibendussektor Eestis”.

Mõned lemmikkommentaarid, mis silma hetkel jäid, tõin välja, aga uskuge mind, neid pärleid on seal hulgi. Head huumoritki on seal hulgi.

Objektiivne reaalsus on see, et ühiskond hindab:
1) mehi ühiskondliku positsiooni järgi. NB! kõrge ühiskondlik positsioon ei pea tähendama rikkust, küll aga tähendab VALDAVAL osal juhtudest endaga toime tulemist ja milleski üsna hea olemist.
2) naisi välimuse järgi.

See ei ole hea, aga nii see on. Kõik ülejäänud faktorid on teisejärgulised. Sugude peamine hindamiskriteerium piigib:
1) meeste puhul üldjuhul vanuses 40-50
2) naiste puhul 20-25

See seletab väga hästi ära, miks 30+ haritudintelligentselendaga toime tulev naisel on keeruline leida endale väärilist (30+, haritudintelligentsetendaga toime tulevat) meest. Sellel mehel on veel 15 aastat turuväärtuse kasvu ees, samas kui sel naisel on aeglast, aga kindlat turuväärtuse pöördumatut langust selja taga. Science here:

Edit: erandeid ei ole vaja välja tooma hakata, kõik need 540 inimest globaalselt ei muuda seda, et ülejäänud 7 000 000 000 puhul see kehtib.

&

Beibendus on ikka rohkem sellest, kus teatud sorti nais(tänapäeval ka mees) olevused üritavad pakendi võltsimise abil luua tootest võltsväärtust ning siis see võimalikult kallilt maha parseldada.

&

1) Peale seksuaalakti tahaks omaette olla, sest sellisega ei ole mitte midagi rääkida, ainult kädistab kõrval.
2) Kui dushi all ära käib, siis pole enam mingit ilmet, ega näojooni. See kipub üldse blondide häda olema, et ilma meigita on kõik ühte nägu. Selle vastu on nüüd kasutusel neil näriliste karvadest tehtud ripsmepikendused, aga see mõjub nagu oleks autol keretöid tehtud makroflexiga.

& kasvõi see

If Pompeii happened now.

Vürtsikast toidust ja pisaratest

49326faeacb1867a68ca8cdbc4d12c63

Ma ei tahaks üldse niimoodi kirjutada, aga kurat küll, kust kohast saab Tallinnas vürtsikat toitu? Olen kõik potentsiaalsed kohad läbi maitsnud ja tundub, et mitte kuskilt!

Kujutage nüüd ette mu tänast pahameelt. Pahameelt, millel vähemalt seitse tärni.

Valisin välja supi, millel teravuseks kolm tulist tärni. Ekstra palusin, et tehku võimalikult vürtsikas. Teenindaja hoiatus, et võib liiga vürtsikas saada, oli vaid muusika minu kõrvadele. Lausa muusikal.

Koju sõites unistasin terve tee, kuidas ma mõnusalt vürtsikat suppi süües pisaraid valan ja õnnelik olen. Ootused olid hoiatusega kõrgeks aetud. Pisaraid sain kahjuks valada aga ainult selle pärast, et supp oli sama vürtsikas kui kõige tavalisem kapsasupp.

Ja nüüd kujutage ette mu pahameelt vähemalt kahekümne tärniga, sest ma ei suuda meenutada, kust mul ükskord õnnestus tellida toit, mis oma kurja käitumisega mulle kohe pisarad silma tõi. Isegi ei meenu, millise toiduga oli tegemist. Meenub vaid üks kohutav piin. Küllap ma olen mingisugune kergemat sorti masohhist, aga ma tõesti igatsen hetkel seda mõnusalt tulist piina.

Kui keegi mind aidata ei oska, siis tuleb kasutusele võtta plaan B. See on selline tore plaan, et mul ei jää üle muud, kui hakata kaasa vedama mingisugust vürtsiga potsikut. Hädaabiks või nii.