Taimetoitlasest lihamüüja ja kogemata suhuvõtmisest

d65de67936d1302bda3da2e1fa23eba9.png

Teate kes või mis on peskovegetaarlane? Mina mõni minut tagasi veel ei teadnud, nüüd tean ja lood on täpselt sellised, et minagi olen üks peskovegetaarlastest. Palju uhkem kui paks taimetoitlane, eks? Igal juhul, peskovegetaarlased tarbivad mulle sarnaselt ainukese loomse lihana väheses koguses mereande.

Kolme aasta jooksul olen liha vaid paaril korral kogemata suhu võtnud. Ühe korra palusin KALAburgerit ja sain KANAburgeri. Paneeringu all ei osanud esialgu midagi kahtlast kahtlustadagi, aga kui hambad sisse sai löödud ja suure näljaga esimene amps võetud, siis oli asi selge.

Kalast ja kanast saan muidugi aru, täitsa loogiline, et võib valesti kuulda, aga kuidas on võimalik SOJAtortilla asemel anda KANAtortilla? See on lihtsalt Hesburgeri klassika!

Ilmselt nüüd võiks olla see hetk, kus ma räägin sellest, miks ma liha ei söö. Aga ma ei viitsi. Vähemalt mitte pikalt. Mulle ei meeldi lihtsalt enam liha. Ja kui aus olla, siis ega ta pole mulle kunagi nii väga meeldinud, olengi seda lihtsalt harjumusest söönud, et justkui peab.

Kuna armastan väga lõhe, krevette, juustu ja hapukoort, siis ei olegi minust veel täistaimetoitlast saanud. Tean, et ka neile on olemas erinevad asendused, aga nende jaoks ma kipun olema liiga laisk või liiga vaene.

Ega ma väga inimestele ei kuuluta ka, et ma liha ei söö. Ja seda lihtsalt põhjusel, sest peaaegu alati võin ma vastuvaatavast imestunud näost välja lugeda küsimuse, et aga miks ma siis ikkagi paks olen? Ja häbi on nagu seletada, et noh, eks ikka seepärast, et ma armastan pitsat ja saiakesi ja krõpsu ja nii edasi. Tekib selline imelik valehäbi.

Siinkohal ongi vist nüüd kohustuslik mainida, et ega ma tegelikult enam nii paks ei olegi. Meie teed pitsade ja saiakestega on ammu lahku läinud. Lihtsalt ma pole jõudnud veel sellest kirjutada. Teen seda varsti.

Kuhu ma jõuda tahtsin, oli see, et täna hommikul üritati mind meelitada ühte ettevõttesse, mille tegevusalaks on liha tootmine. Leppisin ilusasti kohtumise kokku, sest palganumber on palju ilusam kui praegu, aga alles hiljem hakkasin kahtlema. Kas ma peaksin mainima, et ma liha ei armasta või tegema näo, et olen lihasööja? Kas ma üldse suudaksin laipadega koos tööd teha?

0

Netflixi õudusdraama “The Haunting Of Hill House” on nii hirmutav, et ei lase magada?

See nädal oli vist küll üks mu elu kõige tegusamaid nädalaid. Käisin kahel põneval koolitusel, filmisime ettevõttele reklaami, minu õlul oli fotosessiooni korraldamine, võõrustasime potentsiaalseid investoreid, lisaks pidin muule tavapärasele tööle veel jõudma kirjutada mõned pressiteated ja nii edasi ja nii edasi. Sinna vahele üritasin ka natukene enda elu pressida ja jõudsin hambaarstile, kolm korda trenni ja teatrisse.

Selline ringi sahmerdamine, lõputu korraldamine ja suhtlemine oli ootamatult väsitav ja kui ma eile õhtul töönädalale punkti panin, siis ma ei suutnud ära oodata järgmise päeva õnne, mil ma saan südamerahus kaua magada.

Magada ma muidugi ei saanud, sest keegi otsustas kell 8 suure pauguga koju tulla ja tõkkepuule otsa sõita. Ma ei tea, kas sellel on mingi eraldi nimi, aga otsa sõitis sellele asjale, mille küljes tõkkepuu on. Igal juhul nii, et tõkkepuu iseenesest jäi terveks, aga see mis teda õhus hoiab, on veidike lömmis. Tõkkepuu on muidugi selle peale solvunud, mossitab nägu taeva poole ja nüüd on meie parkimisala kõikidele avatud.

Ja kui oled juba sügavast unest väljas, siis kuuled, kuidas keegi akna all midagi seletab, oma autoga põristab või kes teab, mida teeb. Hiljem lähen käin kuskil ehituspoes ja ostan endale kõrvatropid, et homme uus katse teha. Laupäevad on selles mõttes ohtlikud, et keegi äkki tahab jälle järgmisel hommikul suursuguselt peolt koju jõuda.

Haunting-Hill-House-1000-08

Nüüd hoopis Netflixi õudusdraama juurde. Nimelt, olin eelviimase osani vaadanud Netflixi uut sarja ”The Haunting of Hill House” ja mõtlesin, et viin selle vaatamise töö nüüd lõpuni. Mida ikka kell 8 hommikul muud tarka teha?

Lugesin, et sari on nii õudne, et inimesed ei saa öösel magada, oksendavad hirmust ja paljud on sarja tõttu endale ärevushäire saanud. Kuna ma olin peaaegu kõik osad juba ära vaadanud, siis ma alustasin viimast osa ootuses, et nüüd äkki tuleb siis see mingisugune eriti õudne puänt. Ootasin, mis ma ootasin, aga ei tulnud.

Hoolimata sellest, et ma ei mõista, mis seal mõne inimese jaoks nii hirmsat olla võis, oli tegemist väga hea sarjaga. Kellel midagi targemat teha pole, siis soovitan kindlasti vaadata. Hea ja huvitav ajaviide.

0

Kuidas restoran NEEM vabatahtlikult Malluka ämbrisse astus, üleüldiselt koostööst blogijatega ja miks inimesed end üldse alandada viitsivad nii

Untitled design.png

Olen sel teemal tegelikult juba varasemalt põgusalt kirjutanud, aga seda postitust ei suutnud ma isegi enam mitte läbi Hiina Yahoo leida ja mida pole, see uuesti.

Hästi-hästi nõrganärvilised (eelmisest kogemusest, kui Mallukat umbmääraselt mainida julgesin), ma hoiatan teid, lugu ei pruugi teile sobida, sest kindlasti võib siit mingisuguseid X-asju välja lugeda (eriti, kui lugemisoskus on kellegi kasuks suunatud), mis ei ole üldse antud juhul eesmärgiks, sest see on kõigest MINU mõtisklus.

Kui ma SEDA postitust lugesin, siis mul oli lihtsalt restoranist kahju. Tahad head, ei tee midagi valesti ja kokkuvõttes saad sitta vastu pead. Ja seda mille nimel? No sorry, aga pisikese loogilise mõtlemise tulemusena on ju siililegi selge, et sellise restorani turundus võiks olla natukene teistmoodi kujundatud kui otsida kliente kuskilt Malluka kommentaariumist.

ehh1.png

Müstika on muidugi sellise käitumise õigustamine. Kui raske on enda olukorda restoranile normaalselt seletada? Miks ei või üldse üks justkui teovõimeline kõrvalistuja sellises olukorras juhti aidata ja restoranile teada anda? Rääkimata muidugi sellest, et paariks minutiks siis tee kõrvale autoga tõmmata? Eriti kui nagunii mingisuguseid pilte vahepeal põõsastest restoranile saadeti. Olgu, mis oli, aga kirjutada nii, et restorani nimi ära mainida, kuigi süü oli endal?

Tahes-tahtmata tekib tunne, et blogijatel ei pruugi sellistes vimmaga kirja pandud postitustes täit tõtt olla. Olen palju kuulnud, kuidas on suurte blogijatega tehtud koostöid. Isegi lepinguid sõlmitud. Kõik käib tujude järgi. Ja mida pole? Pole neid lubatud postitusi Facebookis, Instagramis ega ometigi mitte blogis. Ja mis te arvate, kas ettevõte julgeb siis blogijat ärritada? Vaevalt! Pärast veel kirjutab sitasti! Ja nii need õnnetud on üle poole aasta enda makstud postitusi oodanud. Vahva, eks?

Siinkohal ma ei mõistagi – miks üks normaalne ettevõte üldse üritab nii kerget teed pidi minna? On ju ometigi palju paremaid turundusvõimalusi? Samas, eks Eesti ole väike. Kahjuks muidugi, liiga väike. Lõpuks teevad need jutud ringi Eestile peale ja keegi ei julgegi enam blogijatega koostööd teha. Eks muidugi, osadel ole kuradile juba käsi nii antud, et tema kasuks on hea koostöö garanteeritud, aga siiski. Igal juhul, minu jaoks tundus see restorani suhtes väga ebaaus. Sest nad ei teinud midagi valesti. Tõenäoliselt valmistusid ette ja said lihtsalt haledalt vastu pükse lootes koostööle.

Ma ei suutnud otsustada, kas kirjutada siia, et turundusliku või inimliku poole pealt, aga kes üldse peab sellist suhtlust normaalseks? Ja seda ju mitte kellegi pahatahtliku, vaid vastupidi heatahtliku fänniga?

44307050_210770079667789_3821326982726025216_n44332029_475300486290664_730479563733204992_n44344432_355284385013994_3551121364544913408_n44380786_1102613916563098_4810023682556559360_n (1)

1+

Kuidas mõttetult panga peale pahaseks saada

EE_Deebetkaart_Pluss

Asi sai alguse sellest, et tegin enda telefonile eile tehaseseadete lähtestamise. Täna oli vaja teha üks kiire ülekanne, kuid ID kaart oli teise jope taskusse ununenud, koodikaardi olin ma ammu ära kaotanud ja üllatuseks selgus, et Smart-ID nõuab uut telefoni paaritamist ID-kaardiga.

Läksin siis lõunapausil panka. Ma isegi ei tea miks, ilmselt väsimusest ja suurest ahastusest, et keegi mu blogi kustutas, tundus esimene loogiline samm olevat pangaautomaadis kontojäägi kontrollimine. Olin ju ikkagi mõned tunnid teadmatuses elanud ning ei teadnud, kas mu pangakonto on võib-olla blogile sarnaselt vahepeal tühjaks tehtud.

Pangakaart näpus läksin panka, istusin arvuti taha maha ja kae imet! Pirtsakale arvutile ei sobi mu kaart. Okei, läksin siis teise arvuti taha ja kae jälle imet! Sama jama!

Läksin siis administraatorit passima. Passima, sest teda ei olnud tema tööpostil. Kondas kuskil ringi. Ootasin ja ootasin. Ise kirusin mõtetes, et kuradi Swedbank, alati jama. Oota ja raiska aega ka veel.

Lõpuks sain administraatoriga jutule. Seletasin siis mure ära, et mis jama see jälle on. Proovi ja proovi, aga no ei loe ID-kaarti. Läksime koos arvutiga arveid klaarima.

Sätin siis uhkelt uuesti enda kaardi lugejasse ja kurjustan, et no näete? Ei loe!

Teenindaja kihistas salaja pihku ja ütles, et võiksin pangakaardi asemel ikka ID-kaardiga kõigepealt proovida. No jah, tore. Kuidas pisike tõsiasi, et mu ID-kaart oli koju ununenud, küll niimoodi vahepeal peast pühiti? Kes see pahatahtlik selle taga on jälle?

0

Kes ja miks mu blogi kustutas?

c46c134e162ae95961f97392465c5ebb

Ma ei tea kes ja ma ei tea miks. Tean ainult, et ma olen natukene õnnetu ja natukene pahur. Natukene pettunud ja natukene hämmingus. Eriti pahur olen, et mul ei õnnestunud seda blogi isegi enam samal aadressil uuesti kirjutama hakata. Rääkimata kasvõi ühe postituste taastamisest.

Igal juhul, kes ei tea, siis ühel ilusal päeval ehk eile, logisin WordPressi sisse ja mida ma näen? Mul ei olegi enam blogi! Muidu midagi kahtlast ei kahtlustakski, aga sisse saamiseks pidin kurja vaeva nägema ja läbi mitme ime enda parooli taastama.

Kes see kurikael mulle niimoodi tegi? Ja miks? MIKS küll? Tahaks kurikaela asemel öelda sitapea, aga nii ei ole ju viisakas. Aga, mis seal siis ikka. Vigadest õpitakse. Nüüd on mul väga turvaline salasõna ja salastatud e-mail, millega ma sisse login (eelmine oli mul Facebookis näha).

Tavaliselt ma googeldades otsingutulemuste vaatamisega esimesest leheküljest edasi ei liigu, kuid eile suures meeleheites vaatasin isegi viiendale leheküljele. Kõik vastused karjusid kui ühest suust, et kustutatud blogi ei ole võimalik taastada. Välja arvatud üks. Üks andis lootust. Küll natukene, aga siiski.

Nimelt läbi Hiina Yahoo enda blogi otsides on mul võimalik puhverdatult postitusi veel näha ja saaksin sealt need siis uuesti siia uude blogisse ümber kopeerida. Nii tore, sest ega mul ju elus midagi targemat teha polegi. Aitäh Sulle, tundmatu sitapea!

0

Kuidas laupäeva õhtul 300 euro võrra rikkamaks saada

940add12a46023ac85a6524f94c0a1f3

Kuidas ühel laupäeva õhtul ootamatult 300 euro võrra rikkamaks saada? Lihtne!

Kui vennal jääb imenatukene puudu vanusest, mis tal mõnes online kasiinos panustamisega tegeleda lubab, siis ole hästi vastutustundetu ja aita kohutavale kuriteole kaasa. Anna talle lahkelt kõik enda andmed, et ta saaks endale Sinu nimega konto teha ja kasiinos toimetada, kuidas süda lustib. Seejärel unusta see igaveseks ära.

5 aastat hiljem mine enda vanalt e-maililt ühte dokumenti otsima ja saa peaaegu südamerabandus, et keegi on Sinu andmetega online kasiinosse konto teinud.

Mine uuri, kas saad enda konto kustutada või vähemalt uudiskirjadest loobuda, sest kõik need aastad on nad väga järjepidavalt iga päev pakkumisi saatnud. Mõnel erilisemal päeval vist isegi kaks.

Igal juhul, suure pusimise peale sain enda parooli taastatud ja oh, milline üllatus mind ees ootas. Kontole oli mind ootama jäetud 3 eurot. Mõelda vaid, kuidas ta mind kõik need aastad seal õnnetult ootas.

Üheskoos jõudsime järelduseni, et aeg on kolmeka piinad lõpetada ja valisime ilusaks lõpuks kõige suvalisema mängu, milleks osutus miskisugune porgandite ja hernestega sloti mäng.

Vajutasin muudkui spin-nupule, aga kujutage ette kurjamit, kes ei aidanudki 3 euro piinu lõpetada. Tahtis mulle hoopis 317 eurot kontole piinlema jätta, aga ega ma siis sellel muidugi juhtuda ei lasknud. Ei teagi, mida kogu selle rikkusega nüüd peale hakata ainult..

0