Kas ka sel aastal tuleb EBA’l karta õhtujuhti, kellel taskud õelaid nalju täis?

Küsisin Mari-Leenult EBA’ga seoses mõned küsimused, mille vastuseid oli mul huvitav lugeda ning loodetavasti on teilgi!

Ma tean jah, et ma olen ise postituste osas viimasel ajal olnud laisem kui kartulikott, aga ma üritan end kokku võtta ja õhtul enda lubatud mõtted seoses osalemisega lõpuks kirja panna.

Kuidas saab sel aastal olema lahendatud õhtujuhtimine, et üritus oleks meelelahutuslik, aga ei paneks kedagi end kehvasti tundma (võttes arvesse, et eelnevatel aastatel on osalejate sõnul trooninud pigem torkavad ja negatiivse alatooniga naljad blogijate suunas)?

Mulle ei ole kunagi meeldinud avalikustada enne üritust mingeid suuri plaane, sest viimase sekundini võib alati midagi muutuda.

Näiteks on mul juhtunud õhtujuhi ja koha vahetus vaid loetud päevad enne üritust. Eelmisel aastal oleks Õhtulehe otseülekanne peaaegu ära jäänud… Seega, ma ei taha välja reklaamida, kuidas kõik olema saab, aga saan öelda, et sel aastal kedagi „piinapinki“ ei panda. Õhtujuhti otseselt auhindade jagamisel ei olegi. Suurem osa tekstist tuleb kõlaritest nagu ka eelmisel aastal.

Need blogijad, kes soovivad oma lugejaid tänada, mõne sõna kohapeal öelda, selleks on loomulikult võimalus. Lisaks muidugi Meet & Greet, mis annab positiivses ja turvalises keskkonnas lobisemise võimaluse.

Mille poolest usud, et tänavune EBA saab olema eelnevatest parem?

Tänavusel EBAl olen kuulda võtnud kriitikuid, tänu millele on 2019. blogiauhindade jagamisse muuhulgas kaasatud oma ala spetsialistidest koosnev žürii. Oleme markeerinud, et üritusel osalevad vaid blogid – kirjutatud ajaveebid. Paneme seega varasemast suurema rõhu blogimaailma sisulisele poolele – tunnustame neid, kes tõesti hästi kirjutavad. Kutsume blogipidajaid (soovi korral) osalema Meet & Greet paneelis, kus publik neile küsimusi esitada ja blogijaid paremini tundma õppida saab.

EBA kui ürituse korraldamine on väga töömahukas – olen seda viis aastat oma vabast ajast tasuta korraldanud, et Eesti blogijatel oleks võimalus ühe katuse all kohtuda, kõigi individuaalseid ja ühiseid edusamme tähistada ning väärilist tunnustust saada. Ma ei varjagi, et sel aastal on motivatsioon olnud üsna all, sest blogijad on eelmistel aastatel olnud üsna vaenulikult meelestatud, aga ma usun, et tänavu saab EBA uue hingamise. Sellel on ainult üks põhjus: mul on Mirjam.

Ausalt, ma olin eelmisel suvel, kui ta õla alla lubas panna, jumala kindel, et ta trollib mind, aga tegelikult on ta terve aja taustal tiksunud ja mul on tänu temale kindlam tunne EBAt teha. Lisaks nõustus ta juhtima Meet & Greet paneeli, mis minu meelest mitte kellelegi teisele ei sobikski juhtida. Seda peab tegema keegi, kes teab blogimisest kõike, kes tunneb blogijaid, kes on blogijate meelest samuti äge.

Kas Sulle tundub, et Meelise sõnavõtud saboteerivad kohati tööd, mille oled EBA osas ära teinud?

Ma ei ole kunagi Meelist hurjutanud, et issand, mis sa nüüd ütlesid. Seega – minu jaoks ei ole. Olen tal palunud pigem mitte isiklikult võtta. Ta haavub väga kui keegi minu suunas kriitikanooli pillub ja võtab seda isikliku rünnakuna. Ta ei ole nagu mina, et hingab sisse ja välja ja unustatud.

Meelis ei ole kunagi EBA korraldustiimis olnud ega mingisuguseid erilisi sõnavõtte teinud – peale selle ühe äpardunud blogipostituse ilublogijate kohta. Mõte postituse taga oli süütu lõõpimine massimoe-stiilivalikute kallal, aga püüdes seda musta huumoriga vürtsitada, keeras Meelis vindi üle ja mõjus hoopis taktitundetult ja solvavalt. Meelise eesmärk ei ole olnud tervet punti blogimaastiku tegijamaid naisi solvata – meie jaoks on see ilmselge. Aga see ei tähenda, et meil täna kahju poleks, et see postitus üleüldse ilmus. Kõik ilublogijad on auhindade jagamisele enam kui teretulnud. On alati olnud.

Miks ei ole žürii avalik, kuigi mõnele blogijale on see nimekiri väidetavalt saadetud? Kas selle asemel, et tekitada nõme olukord, kus nii mõnigi blogija tunneb, et selline asi on eebaaus, ei olekski võinud nimekirja lihtsalt avalikuks teha?

“Mõnele blogijale” ei ole nimekirja saadetud – korraldajad omavahel on seda küsimust arutanud ja selle võimalikuks saamist organiseerinud. Žürii avalikustame me siis kui selleks on õige aeg. Ehk siis kui hakkab reaalne hääletamine, žüriikoosseis on 101% kindel jne.

Mis arvad, millest tuleneb see, et paljud ei pea EBA’t tõsiseltvõetavaks ürituseks? Mis selle mainekahju on teinud? Kas blogijad või on tegu ka korraldusliku poole vigadega?

Korraldusliku poole pealt on mul igati põhjust enda üle uhke olla – iga aastaga on paremaks läinud, ma olen katsetanud erinevaid kohti, õhtujuhte, ülesehitusi, erinevaid töötubasid, sel aastal Meet & Greet. Kui ei proovi, ei saagi teada, mis inimestele tegelikult meeldib jne.

Samas (tegelikult ju arusaadavalt) olen väga paljusid üritusega seotud asju liiga isiklikult võtnud ja see on inimestele jätnud mulje, et ma ei ole ettepanekutele avatud, vaid ajan ainult oma rida iseenda pärast. Mis ei ole muidugi tõsi. Ma võiksin siis teha marimelli pidu, marimelli auhindu vms, aga ma ei tee. Sel aastal on üritus kolinud ümber domeenile www.blogiauhinnad.ee.

Esimest korda ei ole ma sel aastal EBAt kajastanud oma blogis, et ürituse kajastamisel sammuke tagasi astuda, ja kui aus olla, annab see tunda. Registreerujaid on kordades vähem. Võimalik, et blogijad on harjunud saama infot mu blogist, mitte EBA ametlikest kanalitest. Pole parata – sel aastal siis nii. Aga ma ei ole kunagi tahtnud, et marimell=EBA, sest EBA on EBA, blogijatele mõeldud üritus. Mina ja minu blogi on minu isiklik teema.

Mille põhjal tekib valik, mis firma sponsoriseerib mis kategooriat? 

Esimesel aastal kahmasime Mallukaga kokku kõik oma koostööpartnerid ja palusime nad endale appi. Teisel aastal hakkasin valima, et kategooria sponsor oleks nö seotud, et kokandusblogi ei saaks tosse ja spordiblogija ei saaks kreemikooke, et kodublogija saaks ikkagi koduga seonduvat, mitte ilutooteid jne. Paljud sponsorid on jäänud aastast aastasse, sest neile meeldib EBA, aga igal aastal tuleb neid ka juurde. Pöördun ise, kui mõnel kategoorial on puudu, pöörduvad nemad kui soovivad osaleda.

Hetkel puudu olevad kategooriad: aasta uustulnukas (tahaks, et sponsor oleks ka uus, noor, alles alustav), kultuuriblogid (siin oleks loogiline valik kino, muusika, teater), loomeblogid (siia sobivad kõik loominguga tegelevad ettevõtted), rahva lemmikblogi (siin võiks olla midagi suurt, midagi lahedat, sest tegemist on ju rahva suurima lemmikuga!), samuti on puudu mõned žüriikategooriad, aga.. aega on veel kolm kuud ja kunagi pole keegi auhinnata jäänud 🙂

Mis on EBA põhiline missioon? Tunnustada blogijaid? Arendada blogijate kogukonda? Viia kokku blogijaid ja turundusinimesi? Kas EBA jääb alatiseks blogijate pärusmaaks või on plaanis, et kasvaks üleüldiseks sotsiaalmeedia sisuloojate autasustamiseks ning kaasaks ka Instagrami ja Youtube’i sisuloojad?

Esimesest aastast peale, oleme kasutanud sloganit “tunnustame parimaid”. Kuna algne idee oli tunnustada kirjutavaid blogijaid, siis vahepeal katsetasime ka YouTuberite, Instagrammerite ja muudel platvormidel blogivate sisu lisada, aga tegelikult olid nad vähemuses. Siis tekkis Playnupp ja otsustasin, et las neile jääb kogu sotsiaalmeedia ja EBAle kirjutavad blogijad. Sellepärast ka žürii sel aastal kaasatud sai.

Suures plaanis võiks ju EBA olla ikkagi blogijate kogukond, ühtehoidev ja mõnus punt, kes käiks korra aastas pidutsemas ja auhindu jagamas. Miks mitte paar korda aastas väiksemate ürituste raames koolitustel, workshoppidel jne. See oli plaanis juba ammu, aga tegelikult on kuidagi soiku jäänud. Teha näiteks talvepäevad, mis oleksid ühel päeval sisustatud koolituste ja töötubadega, mis lõppeks ühispeoga.

Kas eelmiste aastatega võrreldes olete sel korral teinud midagi lisaks, mis aitaks EBA muuta ürituseks, mis pakuks huvi suuremale inimgrupile kui kindlate blogide pidajad ja nende lugejaskond? Registreerimine on juba ammu avatud, kuid hetkel on üritusel väga vähe kajastust nii blogimaailmas kui ka meedias üldiselt?

Sel aastal on uue osana Meet & Greet, mis eeldatavasti toob kohale rohkem blogide jälgijaid, kes oma lemmikutega kohtuda tahaks, neilt ehk midagi küsida sooviks. Üldiselt on EBA olnud igal aastal tasuta üritus ja sisse on pääsenud kõik huvilised ja iga aastaga on ka publiku arv kasvanud. Eelmisel aastal ei mahtunud äragi 🙂

Minu meelest pole ükski aasta meedias enne EBA toimumist suurt midagi toimunud. Pressiteated on välja saadetud, need on avaldatud. Suurem huvi tekib ka ajakirjandusel alati siis kui kandideerimine on lõppenud ja hakkab hääletus (nt eelmise aasta Õhtulehe ankeedid), sel aastal on samuti plaanis Õhtulehega koostöös blogijaid rahvale tutvustada.

Ma arvan, et tunne, et EBA oli igal pool, oli suuresti tänu sellele, et ma sellest iganädalaselt blogisin ja vahekokkuvõtteid tegin. Siis jälle läks tuul keerlema ja tunduski, et muust ei räägitagi kui EBAst. Sel aastal olen madalat profiili lihtsalt hoidnud. Aga EBA ise saab olema suurem, ägedam ja vingem kui varem!

Kui Miiu aitab üritust korraldada, kas tema osalemine korraldajana on hea mõte? Kuuldavasti oli ka esimesel aastal olnud paljudel sellega probleem, et korraldajad ise osalesid?
Miiu on taustajõud, kellega ma lihtsalt arutan teatud küsimusi läbi, ta kobiseb ja kraaksub ja möliseb, aga ei otsusta midagi. Ma lihtsalt tunnen, et pean kelleltki nõu küsima ja Miiu on selleks ideaalne. Ta ei tea nö siseelu, kes täpselt kus mida.. Ta ongi sõna otsesesmõttes taustajõud, kellelt ma saan küsida, kui kahtlen, kas nii või naa jne.

Mõned uudised laiskloomalt

No nii, privetiki üle pika aja! Isegi mu mees, kes mu blogi ei loe, ütleb, et ma kirjutan viimasel ajal siia liiga vähe. Seega, siin on teile mõned hilisõhtused uudised. Kurb on muidugi fakt, et Aktuaalse Paksukese toimetus on natukene laisk, aga vähemalt midagi ehk saab kirja.

Esiteks, olen ma nüüd vist täisväärtuslik ühiskonnaliige blogimaailmas, sest korraldasin enda lugejatele esimese loosimängu. Tahaks sealjuures loota, et loosin midagi ägedat välja, aga eks see selgub jooksvalt.

Teiseks, võtsin vastu otsuse, et ei osale blogiauhindadel. Pead ei anna, aga hetkel tundub küll nii. Kirjutan sellest varsti ekstra postituse, aga lühidalt võib öelda, et olen nii nõme ja tobe, et süüdistan selles ainult mõnda teist blogijat, et tuju osalemise suhtes ära läks.

See vajab aga natukene pikemat lahkamist, screenshote ja muud draamat, teate küll ju ja täna ei jaksa.

Aga auhindade jagamisele vean end kohale küll. Brittiga ja tõenäoliselt asjakohaselt burgeriks kostümeeritult.

Kolmandaks ja viimaseks imestan siin, kuidas on võimalik, et mõni inimene ei kasvagi koolikiusaja rollist välja? Elasin aastaid vist mingisuguses fantaasiamaailmas, kus mulle tundus, et inimesed on nii toredad ja head ja peaaegu 30-aastaselt saavad ikka lõpuks täiskasvanuks, aga blogimaailmas lõi reaalsus mõnusalt rusikaga näkku.

Kuidas me kassile õhuniisutaja ostsime

Kõik sai alguse sellest, et millalgi ennemuiste avaldas kassi perenaine tema peremehele soovi, et teine võiks talle ühe hommikumantli osta. Armastuse tõestamiseks või nii. Kõigile naistele ostavad mehed asju, kui nad neid armastavad, teine tahtis ju ka!

Sellest läks terve igavik mööda, aga lõpuks andis peremees märku, et on nüüd mitu nädalat hiljem Kristiine Keskuses ja kust ta selle ihaldatud hommikumantli siis täpsemalt leida võiks?

Oh, milline õnn see perenaise jaoks oli! Tahabki osta, ju siis ikka armastab! Aga, ärgu ikka ostku. Selle raha võiks millegi targema alla panna, näiteks õigekeelsussõnaraamatu?

Ei-ei, ostku parem õhuniisuti! Perenaisel 100 häda kogu aeg selle nõmeda nohuga ja igal pool ju kirjutab, milline õnnistus see õhuniisuti ühele õnnetule nohusele olla võib. Lisaks muidugi veel 89 teist kasulikku iseärasust.

Igal juhul, õhuniisuti sai õhunuusutajale ostetud ja koju tassitud. Tahaks öelda, et nii nagu õpetus käskis ka üles seatud, aga nii ilusasti asi ei läinud. Perenaine arvas, et paneb lihtsalt vee sinna kuhu see kõige loogilisem tundub, mispeale jooksis vesi lihtsalt põrandale. Igaühe loogika kahjuks ei klapi juhendi omaga.

Kui lõpuks kaua oodatud auru hakkas tulema, siis loivas kohale kass. Ümises enda lemmikut viisjuppi ja mõtiskles, mis imelik masin see nüüd jälle olla võib.

Tuli välja, et see imelik masin ei olnud mitte midagi muud kui kassi isiklik uus dušširuum. Ülimugav – pistad käpa auru sisse, lakkuma enam ei peagi ekstra, lihtsalt limpsad käpa seal niiskuse käes puhtaks!

Hea ost, kass kiidab heaks..

Jõusaalid on mõttetud, porgandid on..

Kes sind ikka kiidab, kui sa ise äi kiida ehk olin eile tubli ja käisin trennis.

Kuigi põhimõtteliselt oli see nagu langevarjuhüpe ilma langevarjuta. Muidugi langevarjust oli mul tähtsamaidki asju puudu. Näiteks seksikad riided, Kylie Jenneri keha, õhtumeik ja peene smoothie pudel.

Põhimõtteliselt jalutasingi seal jooksulindil nagu Siberi kaljukits, valmis jooksma pistma kõige selle eest, mida mul ju parasjagu pole. Aga ma ei saanud joosta, peale esimest kümmet minutit jõusaalis oleks see lihtsalt kummaline olnud (mitte, et keegi tähele oleks pannud, aga siiski põhimõtteliselt).

Nii ma siis jalutasingi seal jooksulindil oma rasvaste juuste ja t-särgiga vaguralt edasi, omamata mingisugustki aupaistet.

Ja teate, see, et paljudele inimestele ei meeldi lollus, on muutunud juba ammu omamoodi klišeeks, aga ma lihtsalt ei talu seda. Eriti kui see on minu enda isiklik lollus. Mis sa ikka muretsed, mis teised sinust mõtlevad, eks? Mõttetu lollus ju! Peaasi, et need 500 kilokalorit ära põletad, siis võib veinipudeli osta!

Igal juhul, eesmärk oligi silme ees! Tarkade masinate sõnul saingi enam-vähem need 500 kilokalorit kuhugi ära kaotatud ja süda oli igati rahul. Preemiaks oli muidugi asjaolu, et trenni ja tagasi koju sumpasin läbi paksu lume, mis tulemuse suure tõenäosusega kahekordistas.

Suure trenni tagajärg oli ilmselgelt suur nälg, aga tark mees taskus arvas, et igasugused suvalised isud on nõmedad ja oleme parem tervislikud – riivime ise näiteks porgandisalati. Isutas ju ka natukene.

Tundus tore mõte, aga tegelikult ei olnud nii tore. Riivisin nii kuis jaksasin, aga hing oli porgandil kõva. Ei tahtnud kuidagi riivimisele alla anda.

Kokkuvõtteks, jõusaalid on mõttetud, riivige parem porgandit! Porgandid on palju tõhusamad! Käed olid peale seda palju valusamad kui nad ilmselt 10 aastat järjest iga päev trenni tehes oleksid olnud..

Kuidas domeeni Paksuke.ee osta taheti ehk kui kõik teed viivad Rooma asemel Viljandisse

Andke andeks, see ei ole just kõige värskem lugu, sest see juhtus umbes nädal aega tagasi, aga mul lihtsalt ei olnud aega, et siia varem sellest kirjutama tulla. Eks ma tegelikult korraks mõtlesin, et elu ilma kirjutama oleks natukene rohkem la calma, aga kirjutamata muidu mõtlevad veel, et ma päriselt läksingi õnge või miskit.

Igal juhul, postkasti potsatas läbi Eesti Interneti SA selline tore kiri + kontaktandmed:

Lugupeetud domeeni paksuke.ee kontakt

Eesti Interneti SA (EIS) annab teada, et domeeniga paksuke.ee seotud kontakti(de)ga soovitakse ühendust võtta ja
edastame Teile selle teate.

See kiri jõuab Teieni, sest andmekaitse üldmäärus ei luba domeeni otsingus avalikustada eraisiku andmeid. EIS võimaldab
www.internet.ee veebilehe kaudu domeeni kontakti(de)ga ühenduse võtmist. EIS ei taga edastatud teate ehtsust ja saatja
autentsust. Teil puudub kohustus saatja teatele vastata.

Juhul, kui otsustate teatele vastata, ei ole EIS kirjavahetuse osapooleks ning edaspidine suhtlus on Teie ja huvitatud
isiku omavaheline sõnumivahetus.

Teile edastatud teade:

Tere

sooviks seda domeeni osta. Kellega võiks sellest rääkida?

E-mailiks oli jäetud minu õnneks nimi@firmanimi.ee..

Ma ei tea, kas teistel on ka, aga paksudel igal juhul on päris hea kõhutunne. Aimasin juba eos, kes nii väga minu nime igatseb.

Natukene googeldamist, sõbralisti vaatamist ja oh seda suurt üllatust – kõik teed viivad Viljandisse.

Otsisin nagu lollakas selle inimese numbrit, kes minuga kontakti võttis, aga ei leidnud, mispärast mõtlesin, et helistan selle ettevõtte infotelefonile.

Ja ütleme nii, et puhas õnn, vastaski kohe see sama inimene. Täitsa üllatunud teine. Midagi tarka öelda selle peale, et mu domeeni osta tahtis, ei osanudki. Lubas hoopis tagasi helistada, aga siiamaani helistab..

Ilmselgelt telefonikõne oodata ei osatud. Küll aga vist loodeti, et mul hakkavad käed raha peale sügelema ja kirjutan vastu midagi, mis viib selleni, et saaks minu nime? Milleks?

Miks inimene ei suuda mulle otse kirjutada? Miks ei anna seda asja politseisse nagu lubas suure suuga? ”Advokaadid” pidid tegelema!  Viimaste sündmuste valguses muide võiks ju lastekaitse ka seal peres käia ja nad paarile koolitusele saata, ei?

Samas, pisikestes kohtades võib-olla polegi erilist kasu, kõik on tuttavad. Isegi konstaabel, kes kaela saadeti ja kes mulle kirjutas, oli sõprade listis ja sealt kandist pärit. Vaevalt päris suvalised kellelgi sõbralistis on. Võib-olla on ka muidugi.

Nunnu idee peolauale ja põgusalt sellest, mis blogi see selline üleüldse on

Kes mu Instagrami jälgivad, siis teie olete seda retsepti juba näinud, aga ega samas topelt ei kärise ju. Ja kes arvasid, et see on virisemisblogi, siis nüüd on see hoopis kokandusblogi. Ja homme on võib-olla midagi muud. Trenniblogi näiteks. Võib-olla hoopis blogi ajaloo- või putukahuvilistele.

Igal juhul, mõni aeg tagasi selgus, et ma olen kuskil endale teadmata pea andnud, et ma kirjutan siin blogis ainult ja ainult kaalust. Nüüd olete igal juhul hoiatatud ja ei pea enam keegi suurest üllatusest minestama, kui ma ühel toredal päeval järsku midagi sipelgatest kirjutan.

Aga nüüd rõõmsalt retsepti juurde. Jalgratast just ei leiutanud, aga klassikalistele täidetud munadele sai hea vaheldus küll.

Munad on roosad tänu peedimahlas peesitamisele, kuid vabalt võib nad värvida ka näiteks kurkumiga kollaseks või mõne toiduvärviga kasvõi roheliseks. Värvist olenemata passivad peolauale hästi. Või minu näitel hoopis lihtsalt pidulikuks hommikusöögiks.

Peenestasin kergelt avokaado koos spinati ja munakollastega. Ja maitseks sai täidis meresoola, kuivatatud sibulat ja sidrunipipart. Tõsiselt mõnus maitsekooslus.

Muide, praegu siin seda kirja pannes mulle meenus, et üks teine hea variant, mida olen maitsnud, on munakollaste segu toorjuustuga. Imehea!

Kes klassikalisele munakollase, majoneesi ja sinepi variandile vaheldust otsivad, siis soovitan kindlasti proovida.

Hakka ennustajaks, brutopalk kuni 1500 EUR kuus

Täna ma ennustan teile! Tervis on teil hea, kuigi muidugi võiks alati parem olla. Hoiatuseks ehk selline soovitus, et väldiksite füüsilist ülekoormust ning liigseid riske.

Homme on kolmapäev. Tulemas on huvitav päev, leidub nii õnne kui ka ebaõnne.

Rahaga hakkama saamine ei tekita uuel kuul mingisuguseid probleeme, kui te just ei hakka liialt laristama.

Armastuse võin ka teie ellu rääkida nii elukaaslase, silmarõõmu, pereliikme, kodulooma või kasvõi hobi näol. Ja ühesõnaga nii edasi.

Igal juhul, elu üllatab. Tuleb välja et võiksin vabalt ennustajaks hakata. Heapalgaline, kerge ja tore teenistus ju – cvkeskus.ee/ennustaja-maagia-ou-576685

Muide, kui keegi ennustab seal, et käes on aeg kinnisvara müüa, siis neil on sealgi käpp sees. Ja kindlasti ennustatakse teile siis mõni hea teenuse hind.

EMTAEMTA – 2018. a. IV kvartal
Riiklikult tasutud maksud: 2 086,91 € ja tööjõumaksud: 0,00 €
Käive summas: 18 351,79 €
Prognooskäive 2018 ~ 105 000,00 €

Lepingu sõlmime fie või OÜ-ga.

Tööjõumaksud on ilmselgelt null, sest see annab teile hea võimaluse ise ausa inimese kombel maksud maksta või hoopis maagia abil brutost ikkagi netos 1500 eurot teha.

Issand, kui sa seda kõike näed, no miks sa ei mürista ja lased lollikesi ära kasutada?

Kui ei suuda pastata elada, aga tahaks nagu ikkagi tervislik olla

Kaalu osas on mu üheks sõjaplaani osaks idee, et ma ei lisa enam igale toidule kastmete näol juurde nii umbes tuhandet kilokalorit.

Näiteks pasta. Minu lemmikpasta sisaldas lisaks kõigele muule hunnikut sulatatud juustu, veel suuremat hunnikut riivitud juustu ja kohvi- või vahukoort. Kalorihulk? Meeletu! Ometigi olin täiesti veendunud, et olgu mis on, koorestest pastadest mina ei loobu!

Parim nali asja juures oli muidugi see, et tavalise pasta asemel kasutasin tihti täisterapastat ja pidasin end tänu sellele kohe palju tervislikumaks..

Hea nõu eest tuleb tänada vist minu tühja kõhtu ja laiskust, sest tänu neile olen õppinud, et kui parasjagu poodi ei viitsi minna, siis maitseainetega võib isegi papi söödavaks muuta.

Igal juhul, selline mu plaan ongi – kui tekib isu pasta järele, siis valmistan edaspidi ainult ”puhast” pastat, kus on kilokaloreid vähemalt 2 või tegelikult isegi 3-4 korda vähem kui minu klassikalistes pastades.

Täna valmis selle idee järgi midagi nii lihtsat, aga samas nii maitsvat. Vaja läks vaid pastat, kirsstomateid, sibulat, küüslauku, natukene juustu ja maitseaineid. Ja tervislikkuse mõttes ka ühte näljast kassi.

Spinatiga tagliatelledele lisas tomat mahlakust ning küüslauk ja sibul andsid mõnusa maitsenüanssi. Veidike sidrunipipart, soola, tšillit – ausalt, meeletult hea! Peale selle, aega võttis kogu lugu kõigest 10 minutit.

Juustuga oleksin muidugi hea meelega liialdanud, aga õnneks on mul kassid ja üks neist jõudis täpselt õigel ajal jaole. Nii tore, kui kassid kaalujälgimisele nii innukalt kaasa elavad ja aitavad!

Edaspidi näete ainult ninnu-nännu nunnusid postitusi

Juba mitmendat korda avan blogi, et siia midagi kirjutada ja siis panen selle sama targalt jälle uuesti kinni. Sest, kui ma täitsa ausalt ütlen, siis hakkasin vahepeal juba vaikselt kalduma sinnapoole, et pakin selle tsirkusevaguni siin ikkagi kokku.

Lihtsalt selle pärast, et igasuguste suvaliste inimeste psühhoosihoogudele ettejäämine ei ole just miski meeldivate killast. Ja ega ka mitte ühestki küljest kergete omast.

Siis ma jäin mõtlema, et edaspidi lihtsalt hoidun negatiivsete kommentaaride lugemisest ja nende kohta eraldi postituste kirjutamisest, sest milleks veel rohkem õli tulle valada ja neid esile tõsta, eks? Nali! Ega ometigi ei ole mulle keegi ju lihtsalt nalja pärast midagi nii arukat kirjutanud, ikkagi konstruktiivne kriitika parimatelt! Eluülikooli cum laude magistrantidelt!

Ja kes olen mina, et selline hüva nõu tuulde lasta? Äkki peakski snitti võtma teistelt? Parematelt ja toredamatelt, keda mulle siin nina alla on ikka hõõrutud? Kellega sarnaselt ei oska ma hästi kirjutada ja nii edasi?

Millest küll alustada? Labastest naljadest? Teiste arvamuste ümberkirjutamisest? Nunnust turundusest? Sean kassid nunnudesse poosidesse ja nii? Ainult toredast ninnu-nännust?

Okei, see ninnu-nännu kõlab ohutuna. Järgmisena siis kuuletegi ainult kui positiivne kõik on, kui nunnu, kui armas, kui tore, kui ilus ja kui midagi ei ole ninnu-nännu, siis vot teen selle ninnu-nännuks!!

Ühesõnaga, kes aru ei saanud, siis jätkan samas vaimus ja ei tee rohkem igasugustest nii dramaatiliselt välja.