Nunnu idee peolauale ja põgusalt sellest, mis blogi see selline üleüldse on

Kes mu Instagrami jälgivad, siis teie olete seda retsepti juba näinud, aga ega samas topelt ei kärise ju. Ja kes arvasid, et see on virisemisblogi, siis nüüd on see hoopis kokandusblogi. Ja homme on võib-olla midagi muud. Trenniblogi näiteks. Võib-olla hoopis blogi ajaloo- või putukahuvilistele.

Igal juhul, mõni aeg tagasi selgus, et ma olen kuskil endale teadmata pea andnud, et ma kirjutan siin blogis ainult ja ainult kaalust. Nüüd olete igal juhul hoiatatud ja ei pea enam keegi suurest üllatusest minestama, kui ma ühel toredal päeval järsku midagi sipelgatest kirjutan.

Aga nüüd rõõmsalt retsepti juurde. Jalgratast just ei leiutanud, aga klassikalistele täidetud munadele sai hea vaheldus küll.

Munad on roosad tänu peedimahlas peesitamisele, kuid vabalt võib nad värvida ka näiteks kurkumiga kollaseks või mõne toiduvärviga kasvõi roheliseks. Värvist olenemata passivad peolauale hästi. Või minu näitel hoopis lihtsalt pidulikuks hommikusöögiks.

Peenestasin kergelt avokaado koos spinati ja munakollastega. Ja maitseks sai täidis meresoola, kuivatatud sibulat ja sidrunipipart. Tõsiselt mõnus maitsekooslus.

Muide, praegu siin seda kirja pannes mulle meenus, et üks teine hea variant, mida olen maitsnud, on munakollaste segu toorjuustuga. Imehea!

Kes klassikalisele munakollase, majoneesi ja sinepi variandile vaheldust otsivad, siis soovitan kindlasti proovida.

Hakka ennustajaks, brutopalk kuni 1500 EUR kuus

Täna ma ennustan teile! Tervis on teil hea, kuigi muidugi võiks alati parem olla. Hoiatuseks ehk selline soovitus, et väldiksite füüsilist ülekoormust ning liigseid riske.

Homme on kolmapäev. Tulemas on huvitav päev, leidub nii õnne kui ka ebaõnne.

Rahaga hakkama saamine ei tekita uuel kuul mingisuguseid probleeme, kui te just ei hakka liialt laristama.

Armastuse võin ka teie ellu rääkida nii elukaaslase, silmarõõmu, pereliikme, kodulooma või kasvõi hobi näol. Ja ühesõnaga nii edasi.

Igal juhul, elu üllatab. Tuleb välja et võiksin vabalt ennustajaks hakata. Heapalgaline, kerge ja tore teenistus ju – cvkeskus.ee/ennustaja-maagia-ou-576685

Muide, kui keegi ennustab seal, et käes on aeg kinnisvara müüa, siis neil on sealgi käpp sees. Ja kindlasti ennustatakse teile siis mõni hea teenuse hind.

EMTAEMTA – 2018. a. IV kvartal
Riiklikult tasutud maksud: 2 086,91 € ja tööjõumaksud: 0,00 €
Käive summas: 18 351,79 €
Prognooskäive 2018 ~ 105 000,00 €

Lepingu sõlmime fie või OÜ-ga.

Tööjõumaksud on ilmselgelt null, sest see annab teile hea võimaluse ise ausa inimese kombel maksud maksta või hoopis maagia abil brutost ikkagi netos 1500 eurot teha.

Issand, kui sa seda kõike näed, no miks sa ei mürista ja lased lollikesi ära kasutada?

Kuidas üks ettevõte suutis halva maitse kahekordistada

Teate ju küll, kuidas üks asi viib nii suvaliselt teiseni, siis edasi kolmanda, neljanda ja lõpuks kaheteistkümnendani? Just samamoodi oligi mul plaanis täna teistel, toredamatel teemadel, kirjutada, aga alljärgnevat mõtet kirja pannes, meenus mulle sellega seoses üks teine asi – üks meeldejääv maitseelamus.

Või no, maitseelamusest ei saa siinkohal kahjuks rääkida, pigem raharaiskamisest.

Sarnane hierarhiline kuulekus toimib ahvikarjas, kus tutvustades uut toiduainet positsioonilt madalale isendile, on toidu leviku populaarsuseks pooleteise aastaga vaid 51%. Andes selle aga domineeriva looma kätte, võtab 100% levik karjas aega vaid neli tundi. Karja liikmed usaldavad juhi valikut.

See viis mu mõtted omakorda edasi järgnevale mõttele, millele lisasin pisikesed omapoolsed parendused. Teemakohasemad.

Ühiskondlikud käitumistavad ja normid Mõned blogijad seavad meile teatud inimgrupile mallid. Neis ei kahelda, sest piisavalt palju inimesi neid norme ju järgib ja massist eristumine ning väljaastumine oleks väga julge tegu, mida enamus ettegi ei kujuta. Kui on suur hulk inimesi, kes kõik ühtmoodi arvab ja käitub, tundub see õige ja pigem kaheldakse enda mõtetes kui enamuse hoiakus.

Igal juhul, olles näinud, et tooteid kiidetakse erinevate blogijate poolt lausa taevani, siis ei osanud kaheldagi, et toode võiks mingil moel nii ebameeldiv olla. Mõtlesin, et halvimal juhul ehk lihtsalt Harju keskmine ja ajab siiski asja ära.

Ei ajanud, hoopis oksele ajas. Ilma naljata. Selles maitses ei olnud mitte midagi aasiapärast, vaid see oligi lihtsalt üks pesuehtne lurr – http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=lurr

Lurr mingisuguse kummalise kõrvalmaitsega, mida ma ei soovinud enam mitte kunagi oma elus tunda ja kogu see jama läks mahakandmisele.

Sellest läks mõni aeg mööda ja suure kiidulaulu peale mõtlesin, et annan seekord mõnele teisele maitsele võimaluse, aga täpselt sama jama. Ja vot minu mõistus ei võta nüüd, kuidas on võimalik midagi nii jubedat taevani kiita?

Aga eks maitsed ju olegi erinevad, eks! Sest minu jaoks on isegi need 60-sendised puljongikuubikud parema maitsega, tervislikumad nad muidugi ei ole, aga siiski maitsvamad..

Muide, päris mitu tuttavat, kes on kõnealust toodet proovinud, on täpselt sama meelt. Seega ma ei ole siin mingi erand, kes reeglit kinnitama kipuks.

Kõik see lugu tuletas mulle aga omakorda meelde ühe Marimellide Instagrami story, mis jäi mulle nii müstiliselt meelde, et ma pidin seda tootja koduleheküljele kontrollima minema.

Sealt aga jõudsin selleni, et ettevõte oli võtnud selle sama story ja sellele enda Facebookis üsna nipsakalt vastanud.

Mulle kõlas nende retsept nagu miski kookospiimaga supp, isegi enda blogis sarnast retsepti jaganud, aga no las ta siis olla sel korral peenem värk ehk smuuti kanapuljongiga, kui targemad nii tahavad. AGA tähtis on meelde jätta, et kanasmuutit ei tee KEEGI,  AINULT smuutit kanapuljongiga.

Ja ma tean, et selliseid retsepte on internetiavarustes tõesti veel kirjas, aga saate ju mõttest aru küll, kui tobe see on.

Niisiis, mulle jäi kõrvaltvaatajana mulje nagu Mari-Leen oleks selle seljanka teemaga neile kanna peale astunud, ei? Asjast oleks võinud ju rääkida ka mõne teise nurga alt või vähemalt ilma otsese viiteta ”selle ühe inimese” postitusele, mida mitmeid sadu inimesi näinud ja isikuga kokku oskavad viia, aga jah.. päris maitsetu mulje jäi seepeale ettevõttest.

Kui ei suuda pastata elada, aga tahaks nagu ikkagi tervislik olla

Kaalu osas on mu üheks sõjaplaani osaks idee, et ma ei lisa enam igale toidule kastmete näol juurde nii umbes tuhandet kilokalorit.

Näiteks pasta. Minu lemmikpasta sisaldas lisaks kõigele muule hunnikut sulatatud juustu, veel suuremat hunnikut riivitud juustu ja kohvi- või vahukoort. Kalorihulk? Meeletu! Ometigi olin täiesti veendunud, et olgu mis on, koorestest pastadest mina ei loobu!

Parim nali asja juures oli muidugi see, et tavalise pasta asemel kasutasin tihti täisterapastat ja pidasin end tänu sellele kohe palju tervislikumaks..

Hea nõu eest tuleb tänada vist minu tühja kõhtu ja laiskust, sest tänu neile olen õppinud, et kui parasjagu poodi ei viitsi minna, siis maitseainetega võib isegi papi söödavaks muuta.

Igal juhul, selline mu plaan ongi – kui tekib isu pasta järele, siis valmistan edaspidi ainult ”puhast” pastat, kus on kilokaloreid vähemalt 2 või tegelikult isegi 3-4 korda vähem kui minu klassikalistes pastades.

Täna valmis selle idee järgi midagi nii lihtsat, aga samas nii maitsvat. Vaja läks vaid pastat, kirsstomateid, sibulat, küüslauku, natukene juustu ja maitseaineid. Ja tervislikkuse mõttes ka ühte näljast kassi.

Spinatiga tagliatelledele lisas tomat mahlakust ning küüslauk ja sibul andsid mõnusa maitsenüanssi. Veidike sidrunipipart, soola, tšillit – ausalt, meeletult hea! Peale selle, aega võttis kogu lugu kõigest 10 minutit.

Juustuga oleksin muidugi hea meelega liialdanud, aga õnneks on mul kassid ja üks neist jõudis täpselt õigel ajal jaole. Nii tore, kui kassid kaalujälgimisele nii innukalt kaasa elavad ja aitavad!

Kuidas ma eile krõpsuleti ees pisaraid valasin

„Tahaks midagi head..“
„Mida?“
„Ma ei tea, aga midagi head..“
„Võta külmkapist salatit? Jogurtit? Juustu? Jäätist? Mida iganes muud, mida hing ihata võiks?“
„Ei taha, tahaks midagi head..“
„Mis on hea?“
„Ei tea, aga tahaks midagi.. head!“

Tavaliselt tähendab see muidugi seda, et kõht pole absoluutselt tühi, vaid mul on vist parajalt igav ja nii ma siis käingi ajatäiteks edasi-tagasi külmiku juures oma vaest pead vaevamas, mis see müstiline hea olla võiks.

Ise tean ju küll, et otseselt nälga ei ole, aga midagi ikka meelitab, et kui OLEKS midagi HEAD, siis oleks ühtäkki kõik mu mured lahendatud. No ja nii hakkaski see lõputu kahekõne iseendaga pihta, mille peale ei jäänud mul üle muud, kui enda sammud poe poole seada.

Mitte just kõige targema otsusena viskasin jalga enda kõige libedamad jalanõud ja läksin rõõmsalt kukkumiskartuse tõttu (tõenäoliselt mööda maailma kõige libedamat teed pidi) aegluubis poodi.

Külm tuul tõi mulle selle ajaga ämbritäie pisaraid silma ja kui ma lõpuks poodi jõudsin, siis asusin krõpsuleti ees oma silmi kuivatama. Aga nagu kiuste oli mu salvrätikute pakk teise jope taskus ja palja käega ei tahtnud asjast midagi välja tulla. Pluss neid pisaraid oli silma justkui lõputult kogunenud – ühed pühid ära ja samal ajal viskab juba järgmised ette.

Ma ei tahtnud aega tühja raisata, mispärast samal ajal üritasin endale krõpsupakke vaadates selgeks teha, kas äkki nende hulgast leian selle miskisuguse hea, mida ma nii väga tahan.

Ilmselt oli asi mu ripsmetuššis, aga asi nägi vahepeal välja vist palju dramaatilisem kui see tegelikult oli ja üks kaaspoodleja ei pidanud vaevaks uurida, kas midagi juhtus.

Veidike piinlik, sest mina oleksin tema asemel tõenäoliselt arvanud, et vaesel paksukesel jäi raha koju ja nüüd nutab seal suures kurbuses, et ei saa krõpsu osta.

Igal juhul, ei olnud need krõpsud, mida mu hing ihkas. Peale pikka ringi vaatamist peatus silm hoopis leti taga riiulis olevatel sihvkadel. Mõeldud ja peaaegu ostetud.

Peaaegu, sest kui ma palusin müüjalt sihvkasid, siis ta vaatas mind sellise näoga nagu ma oleksin palunud tal tarretise seina külge naelutada ja päevalilleseemned ajasid ta veel suuremasse segadusse.

Näitasin, mis ma näitasin seal näpuga, ei aidanud. Lõpuks lugesin pakilt ning palusin семетчки‘id anda, mille peale ulatas ta mulle kõrvitsaseemned. Ei-ei, need teised семетчки‘id palun!

Millegi pärast arvasin alati, et ”sihvka” on meie riigis selline üsna rahvusvaheline sõna, aga vist ei olegi.

Edaspidi näete ainult ninnu-nännu nunnusid postitusi

Juba mitmendat korda avan blogi, et siia midagi kirjutada ja siis panen selle sama targalt jälle uuesti kinni. Sest, kui ma täitsa ausalt ütlen, siis hakkasin vahepeal juba vaikselt kalduma sinnapoole, et pakin selle tsirkusevaguni siin ikkagi kokku.

Lihtsalt selle pärast, et igasuguste suvaliste inimeste psühhoosihoogudele ettejäämine ei ole just miski meeldivate killast. Ja ega ka mitte ühestki küljest kergete omast.

Siis ma jäin mõtlema, et edaspidi lihtsalt hoidun negatiivsete kommentaaride lugemisest ja nende kohta eraldi postituste kirjutamisest, sest milleks veel rohkem õli tulle valada ja neid esile tõsta, eks? Nali! Ega ometigi ei ole mulle keegi ju lihtsalt nalja pärast midagi nii arukat kirjutanud, ikkagi konstruktiivne kriitika parimatelt! Eluülikooli cum laude magistrantidelt!

Ja kes olen mina, et selline hüva nõu tuulde lasta? Äkki peakski snitti võtma teistelt? Parematelt ja toredamatelt, keda mulle siin nina alla on ikka hõõrutud? Kellega sarnaselt ei oska ma hästi kirjutada ja nii edasi?

Millest küll alustada? Labastest naljadest? Teiste arvamuste ümberkirjutamisest? Nunnust turundusest? Sean kassid nunnudesse poosidesse ja nii? Ainult toredast ninnu-nännust?

Okei, see ninnu-nännu kõlab ohutuna. Järgmisena siis kuuletegi ainult kui positiivne kõik on, kui nunnu, kui armas, kui tore, kui ilus ja kui midagi ei ole ninnu-nännu, siis vot teen selle ninnu-nännuks!!

Ühesõnaga, kes aru ei saanud, siis jätkan samas vaimus ja ei tee rohkem igasugustest nii dramaatiliselt välja.

Kui ei ole enam tuju blogida ehk pisike blogija ”keskeakriis”

Ma olen istunud selle postituse ees juba mõnda aega ning pole osanud kuskilt alustada. Mul lihtsalt ei ole kuidagi enam üldse tuju siia kirjutada.

Jõuluõhtul potsatas mulle postkasti üsna totter ja selline parajalt pahur kiri, kuhu oli kirja pandud terve sõimusõnade entsüklopeedia ja kummaline eneseuhkus, kuidas mind oli ikka nii kohutavalt lihtne üles leida.

Kes ma olen ei ole just eriline riigisaladus, aga olen siiski väga selgelt avaldanud soovi, et ma ei soovi enda nime otseselt selle blogiga siduda, mispärast on selline käitumine lihtsalt nõme.

See ei ole ju üldse esimene kord, mil kedagi häirib, et minu pärisnime asemel on Paksukese nimi. Heidetakse ette, et mul oleks justkui tänu sellele vähem vastutust enda sõnade ees, aga ei ole ju? Et ma olen nagu Delfi kommentaator ja nii edasi.. Ma peaks puhta tainapea olema, kui ma arvaks, et kirjutan siia mida iganes ja ma ei vastuta selle eest, vaid selle pärast, et pärisnime pole juures. Oleks see mu eesmärk olnud, siis ma ei oleks endale domeeni ostnudki ning siinseid postitusi kirjutaks näiteks mõnelt Austria IP-aadressilt.

Mõne inimese selline uudishimu minu isiksuse vastu on kergelt öeldes haiglane. Veel haigem on sellise võidurõõmuga jõuluõhtul tegeleda.

Ma tõsimeeli ei mõista, mida peaks mu nimi või nägu siia juurde andma? Kuidas ma seeläbi rohkem vastutaksin? Keegi jättis mulle sellega seoses kommentaari, kus arvas, et kui ma teiste kohta arvamust avaldan, siis peaksin seda oma nime ja näoga tegema. Miks? Kui kellelgi on mingi häda minu kirjutatuga, siis võib ju vastavatesse ametitesse pöörduda, mida mu nägu sealjuures küll muutma peaks?

Ilmselt paljud loodavadki leida midagi, mille kallal norida, ma oletan. Stiilis, et olen kole, siis olen kade ja olen ilus, siis olen niisama loll.

Ilmselgelt ma teadsin, et blogi pidades pean olema valmis ka selleks, et ma ei meeldi kõigile ning taluma kriitikat. Siiski mulle tundub hetkel, et selline ebakonstruktiivne kriitika, st lihtlabane sõimamine, ei ole normaalne ja ma ei saa end sellest kuidagi säästa.

Panen kommentaarid kinni, siis kirjutatakse ikka ju Facebooki või Instagrami. Muudan terve blogi privaatseks? Siis läheb jällegi tüütuks see paroolide jagamine ja lõpuks loevad ikka blogi ka need, kellele luba antud ei ole..

Kurb, sest mul oleks nii paljudest asjadest kirjutada, aga hetkel ma tunnen, et selliste inimeste pärast on mul kergem neid mõtteid pigem omaette mõelda.

Kui raske on aru saada, et see on minu blogi, minu mõtted, minu arvamused? Kui kellelegi ei meeldi minu mõtted või vaated, siis vabandage väga, aga see ei ole mingisugune kohustuslik kirjandus, mida sunniviisiliselt lugema peab!

Ja see on kurb, sest tegelikult olen ma saanud nii palju head tagasisidet, nii palju ägedaid inimesi on mulle kirjutanud ja see on tõsiselt tore. Ometigi suudab mõni sellele nii nõmedalt vee peale tõmmata.

Igal juhul, üritan sellest vastikust vastumeelsusest üle saada ja ikkagi edasi kirjutada. Vist.

Uuel aastal..

Et mitte eetrisse lasta eelmise aasta kordussaadet, siis olen endaga sel korral enam-vähem aus ja luban endale sel aastal enam-vähem vähekene reaalsemaid asju.

Seega, sel aastal..

Olen toredam

Olen sallivam

Hakkan tervislikumaks

Käin 3 korda nädalas trennis

Käin vähemalt korra aastas trennis

Loen 5 raamatut kuus

Viin kõigepealt vanad raamatud raamatukokku tagasi, sest viimasel korral pidin kohtutäituri konte murdva vaeva eest tasuma 128 €

Loobun mõttest Nubluga abielluda

Ei võta rohkem kasse

Ei raiska kogu raha söögile

Ei raiska enda poolt elu Netflixis

Ei imesta enam iga kord, et Jane viitsib oma blogipostitused telefonis kirjutada

Olen natukenegi toredam inimene

Vastused peaaegu kõikidele teie küsimustele

Jõulude tõttu jäi blogi andestamatult unarusse. Häbiväärne lugu, kas pole? Samal ajal kui mina jõuliselt hapukapsaste populatsiooni vähendasin, nukrutses teine siin üksinda.

Aga tere jälle ja alustame näiteks sellest, et vastan kõikidele küsimustele, millele ma ei tahtnud Instagramis lühivastuseid anda.

Küsimustele, kus ma elan ja kui vana ma olen, oleksin võinud muidugi lühidalt vastata, aga kuna neid küsiti nii umbes 78,7 korda, siis mõtlesin, et parem panen vastused siia kirja.

Järgmise aasta detsembrikuu alguses saan 30 ja elan Tallinnas.

Seoses eelmise teemaga tundsid paljud huvi, mida ema ise arvas? Kas mul tuli selle pärast mingisugune jama, et postituse privaatseks muutsin?   

Ma ei tea, mida ema ise arvas. Kuigi ema olevat ühele teisele blogijale kirjutanud, siis mulle ei kirjutanud ta mitte ühtegi sõna. Isa kirjutas, et võtaksin pildi maha või peame asja edasi juristidega ajama.

Ütlesin talle kohe, et ilmselgelt ma ei jäta seda fotot enda blogisse üles, sest laps ei ole kellegi teise mõtlematuses süüdi.

Natukese aja pärast aga kirjutas mulle juba veebikonstaabel, kes täitis enda kohust ja teavitas, et üks vanematest võib tunda enda solvatuna ning mind kohtusse kaevata. Lühike kokkuvõte oli muidugi see, et otseselt mitte miski mind seda postitust kustutama ei sunni, võib-olla lihtsalt toob kaasa pisikese peavalu seoses kohtus vaidlemisega.

Mõlemad vanemad liitusid ka blogispostituste grupiga Facebookis, kuid sõna ei võtnud selle teema all kumbki.

Postituse muutsin privaatseks alguses vaid selle pärast, et mul ei olnud aega sellega tegeleda. Tahtsin kõigepealt pildi maha võtta ning natukene enda arvamust täiendada, kuid kuna see jäi venima, siis nüüd on postitus ikkagi algsel kujul üleval. Ilma pildita muidugi, nagu lubatud.

Ja kui nüüd jõuda minu arvamuse juurde tagasi, siis mina oleksin küll ema asemel sõna võtnud. Seletanud, et vana pilt ja selline asi ei ole ühestki küljest õige, aga noh.. ega ma ei teagi, kas see pilt võeti maha või tehti lihtsalt privaatseks.

Miks ma enda nime alt ei blogi? Miks ma endast pilte ei lisa? Mis mu nimi on? Inimestel olevat sedasi ju kergem samastuda..

Ma ei mõista, mida peaks muutma, kas mu nimi on nüüd Tiina või hoopis Liina? Ma tahan kirjutada võimalikult selliste eelarvamusteta, mis tekivad näiteks mu juuksevärvi, ülikooli või selle põhjal, et mitu kassi mul on.

Mulle on jäänud vastupidi tunne, et inimestel on sedaviisi minuga palju lihtsam samastuda. Mulle kirjutatakse palju enda isiklikust elust, muredest ja rõõmudest, mida võib-olla nii mõnigi ei teeks, kui ta näeks pildilt, et tegemist on kellegi sellisega, kelle puhul tekib mingi alateadvuslik eelarvamus.

Kellena töötan? Ütleme nii, et kui rääkida ametinimetusest, siis ühest kui sellisest jääks vast väheks. Ühesõnaga, pean nagu Hunt Kriimsilm üheksat ametit, aga põhimõtteliselt neid kõiki ühel ja samal ametialal.

Miks ma blogima hakkasin? Kas mul on plaan blogiga teenima hakata?

Eesti on nii väike, et mingisugune oluline teenimine blogiga jääb siin küll kõigile unistuseks. Jah, on võimalik midagi teenida, aga võrreldes mõne suurema riigi summadega, on see siinne turg ikkagi naljanumber.

Blogis jooksevad reklaamid, sest lugejaid on omajagu ja miks mitte läbi selle head teha? Ka mõnedkümned või mõnedsajad on raha ning ma tean, et nii mõnelegi abivajajale oleks see abiks!

Miks ma blogima hakkasin? Algselt oli mul plaanis enda kaalulangust dokumenteerida, et mul oleks hiljem tagantjärgi hea vaadata, kuidas asi edenenud on. Endale üllatuseks leidsin aga kohe alguses nii palju mõttekaaslasi ka teistel teemadel ja kuidagi arenes blogist lõpuks välja hoopis midagi muud.

Mida ma arvan teistest blogijatest?

See on selline küsimus, mis vajab vist ühte täitsa omaette postitust, eks?

Aga, hea südametunnistus on pehme peapadi, mispärast ma pean nüüd ausalt üles tunnistama, et kõikidele küsimustele ma ikkagi vastata ei viitsinud. Andke mulle andeks! Ehk mõnel teisel korral?

Laste paljastest tussudest

Nõme teema, nõme pealkiri postitusel ja nõme mina, et ma sellest üldse kirjutan, aga kahjuks see nõme reaalsus ei tahtnud kuidagi alla anda.

Paar päeva tagasi kommenteeriti prostituutide postituse all, kuidas blogijad on samasugused – müüvad ennast ja lapsi. Ära mainiti ka kellegi lapse paljas perse. Selle peale uurisin enda lugejatelt Instagramis, kuidas nad sellesse suhtuvad ja 99% vastajatest arvasid, et see ei ole normaalne. Seda minagi.

Mõtlesin, et kirjutan sel teemal pikemalt, aga lõpuks tundsin kuidagi hinges, et pole päris minu teema ja sinna see jäigi. Seda kuni tänaseni, mil Facebook teavitas, et keegi Kertu Kessler on Costany lõhnaküünalde teemal jälle sõna võtnud.

Teisest oli muidugi täitsa kahju ja kuna mul parasjagu midagi targemat teha ei olnud, siis vaatasin, kes see õnnetu selline on. Seal see nõme reaalsus aga pesitseski..

Täiesti alasti olekus pilt pisikesest lapsest (nüüdeks õnneks privaatseks tehtud).

Üritan nüüd enda arvamuse puhtast viisakusest üsna konkreetselt kokku võtta – selline asi ei ole lihtsalt normaalne! Milline ema postitab avalikult enda lapsest selliseid pilte? Üks nõme ema!

Üks asi on need pildid postitada nii, et näevad vaid sõbrad ja tuttavad. Aga võhivõõrad? Rääkimata sellest, et need pildid jäävad igaveseks internetti? Palun perverdid, siin on pildid mu tütrest, olge lahked! Nii nunnu ju? Oleks võinud suguelundid ära peita, aga ei viitsinud, nunnudus oleks kadunud?

Kes nüüd tahab kurjustada, et ma ise selle pildi siia lisasin, siis ärge nähke vaeva! See on kõigest screenshot sellest, mida mu silmad Facebookis täna nägema pidid..

Olles aga veendunud, et sel teemal karatakse mulle kallale, et mul ju pole lapsi, mida ma siin üldse räägin, siis küsisin arvamust teistelt, kellel on lapsed.

Näiteks Brittilt:

Mul ei ole lastest blogis ega üldse avalikus ruumis paljastavaid pilte, sest see ületab minu jaoks igasugused sündsuspiirid. Jah, me võime vaielda selle üle, kas lastest tohiks üldse pilte avaldada – igaühele jääb siinkohal oma arvamus. Mina leian, et esteetiliselt korrektsete piltide avaldamises ei ole midagi halba.

Milline on esteetiliselt korrektne pilt? Minu jaoks on see pilt, mis ei häbista last. Kus laps ei jonni, ei ole pisarates, ei ole endalt täislastud mähet jalast võtnud, ei ole üleni söögiga koos. Jah, need pildid võivad ehk perekeskis vaatamiseks ja lastele endile tulevikus itsitamiseks olla, aga ma ei leia, et just neid pilte peaks jagama võõrastega.

Minnes tagasi alastuse juurde, siis aina enam üritame ju ühiskonnas rõhutada, kuidas keha on püha. Kuidas intiimpiirkond on püha. Räägitakse aina enam laste seksuaalkasvatusest. Muidugi võib siinkohal öelda, et kes väikelapse keha seksuaalsusega seostab, on pervert, aga tegelikult ju pole nii must-valge. Jah, palja ülakehaga imik – ok. Aga kuskilt läheb ka piir. Minu jaoks oleks vastuvõetamatu lisada näiteks pilt palja ülakehaga kolmeaastasest. Ja alasti alakeha fotodel näitamine on MINU jaoks vastuvõetamatu ka vastsündinute puhul.

Mari-Leenult:

Miks meil pole? Miks me peaks panema? Mis väärtust see mu blogilugejatele või sõpradele facebookis/instas andma peaks? Me jagame tavaliselt pilte kus mingi emotsioon, ilus pilt lihtsalt vms. Aga alasti pilt.. ma ei tea. Ma otseselt perverte ei karda, aga ma ei näe pointi selliseid pilte postitada.

Ma ei postita endast ka palja persega pilte miks ma lapsest peaks?

Janelt:

Mul nii imelik sellele vastata 😀
Nagu ma mõtlen sellele küsimusele, ja siis mõtlen, et eee… miks üldse küsida 😀 et see on nagu nii ilmselge ju. Ise ei välguta tisse või tutti avalikult ju 😀 alasti inimesi võib ainult pornoajakirjades kohata 😀
Aga sesmõttes, ma ei paneks oma lastest never paljaid pilte üles, sest see pole õige. Paljastan oma kehaosi, palju tahan, või kas üldse tahan, aga nende kehad pole ju minu omad, et ma võiks nende kehaosi rõõmsalt avalikult jagada. Samas jah, nt ujukate väel olen lisanud pilte lastest, ala rannas või basseinis ja sellegi üle mõelnud, et kas ikka peaks, kuigi nendel piltidel pole ju mingit nn erootilist alatooni, aga pervaritele pole palju vajagi.
Aga ma nimetaks küll sellist pilti nt, mis sa konkreetse lingina saatsid, lapspornoks, kohe julmalt ja teavitaks vastavat asutust, et üks ema oma lapsest sellist pilti jagab. Suguelundid on asjad, mida ikka nii avalikult pole ok näidata, veel enam lapse puhul, kes ise ei saa otsustada, kas lubab seda teha v ei (ilmselgelt ei lubaks, ma oletan)

Ja armsalt Jaanikalt:

Kuna ma sain väikese eelise ja lugeda teiste kommentaare, siis tibake muutsin lähenemist. Muidu kommenteerijate vastused oli sellised nagu võiksin isegi kirja panna. Vaatasin üle pildid, mida ise olen postitanud ja peab tunnistama, et kuigi kaetult, siis ka minu lastest on internetis pilte, kus nad on vähem kaetud (nt rannas või Erik kuumal suvel mähkme väel). Kuidas ma tõmban enda jaoks piiri? Ilmselt samamoodi nagu siis kui ma oleksin lastega inimeste keskel. Rannas rannariietega? Jah, vabalt. See on normaalne keskkond, kus end sel moel riietuda. Bikiinides südalinnas? Ilmselt mitte. Ma ei hakka rohkem näiteid tooma, sest usun, et olin piisavalt arusaadav. Ehk siis täpselt samamoodi nagu reaalselt ühiskonnas ringi liikudes, liigun ka netimaailmas. Ma ei käitu kummaski kohas sel moel, et mul endal või lastel hiljem häbi oleks. Aga.. ma ei usu ka, et kõigil seda kainet mõistust oleks ja arvan, et teinekord võib igaüks meist üle piiri minna. Õppetunnid elus, teinekord valusamad, aga kui keegi ema-isa sai nüüd targemaks, siis see on ju tegelikult väga hea.