Kui su äratuskellad mõtlevad ainult endale

Juhtus nii, et sain täna väga hilja magama. Viimased numbrilised mälestused enne mõnusat unnesuikumist on 3 ja 20. Aga ega ma väga ei muretsenud, sest neljapäev pidi olema see tore päev, mil ma saan end südamerahus välja magada.

Kell kuus otsustas üks karvane äratuskell, et paar tundi on magatud ja aitab küll. Seda muidugi esiti seepärast, et äratuskellal oli kõht tühi!

Kägisesin nagu kapsakott viimase unetilga küljes, et kass end kokku võtaks. Ise jahiloom. Praegu on jõulud, püüdku mõni päkapikk kinni. Paras ports ju hommikusöögiks. Nagunii jooksevad koos magustoiduga ringi.

Korraks jäi mõttesse, aga otsustas üsna kiirelt, et talle selline suvaline tänavatoit ikkagi ei sobi. Ja mis inimene ma üleüldse selline olen, kes hommikul kell kuus peab oma und tähtsamaks kui nälga surevat kassi?

Pidin nõustuma, et olin olnud südametu ja loivasin silmad kinni kööki. Serveerisin härrale hommikusöögi ja vedasin end tagasi voodisse.

Pool tundi uut õndsat und ja juba kõnetas mind järgmine mureline. Mida sa laiutad siin, inimene või asi. Su pea on täpselt seal, kus mul kõige parem uni tuleb. Tule parem heaga eest!

Ei taha minust välja teha? Kuula siis mu ilusat lauluhäält, tunne mu kõdistavat vurruviha ja kui need kaks ei aita, siis astun sulle valusalt roietesse.

No ei olnud mul unisena jaksu sellise agressiivsusega võidelda. Mis seal ikka, paar tundi und oligi täpselt see, millest ma unistasin.

Ja mis ma ikka magamisele aega raiskangi, mul on tähtsamaidki tegemisi. Näiteks Instagramis kõikidele küsimustele vastata.

Las siin peres magavad need, kes erinevalt minust und tõesti vajavad..

5+

Reklaamiminutid minu blogis

Ahoi! Lihtsalt väike teadaanne, et kui kogemata reklaamile klikid, siis ära muretse, ma ei pista seda saadud raha oma tasku, vaid annetan ära!

Mul on mõned mõtted endal peas, aga kui kellelgi on ideid, mis vajaksid rohkem raha, siis jätke mulle see mõte palun kommentaari.

Muidugi, miljoneid ma siin annetama ei hakka, aga midagi on ikka parem kui mitte midagi ju!

1+

Jälle need nõmedad väikesetissilised

Kui ma ei oleks parasjagu Nublusse armunud, siis ma oleksin armunud just sellesse rinnahoidjasse. Muidugi siin on üks suur AGA – isegi parima tahtmise juures ei suudaks ma oma tisse sinna ära mahutada. Aitäh loodus, ema, Jumal, mu hea söögiisu või kes iganes.

Igal juhul, mõni aeg tagasi kurtsin, et mind kummitab üks nõmedalt tüütu seljavalu. Suure tõenäosusega oli asjas süüdi vale rinnahoidja, mille peale soovitasid paljud, et suuretissilised leiavad endale pesu kena.ee leheküljelt.

Jah, leiavadki, aga nagu ikka on väikesetissiliste elu palju ilusam ja kergem. Pisarsilmi vaatasin valikut ja kirusin neid nõmedaid väikesetissilisi. Miks teid küll nii palju peab olema? Annate üldse endale aru, kui tore teie elu on? Vaevalt!

Leidsin endale siiski 2 meeldivat varianti, mis jumal tänatud, ei ole, erinevalt mõnele kallile variandile, üritanud mind veel keset ööd traadiga pussitada.

Antud isendid on katse all olnud juba üle kahe nädala. Vabasukeldumise pesumasinasse elasid üle ja isegi peale seda ei üritanud mind pussitada. Tundub, et on täitsa sõbralikud.

Ühte asja aga tahaks siiralt kiita! Nimelt seda nelja haagirida, mis on nii uskumatult mugav. Järjekordselt ma ei tea, kus ma varem elanud olen, aga siiani on mu pesukapp näinud vaid hädiseid kahe haagireaga rinnahoidjad.

Hiljem postitan lubatud tisspildid ka, et näeksite, kuidas reaalselt pesu seljas on, aga seni, hoiame nüüd kõik pöialt, et Markkusele meeldiks lilla värv.

0

Mõned minu eelmise nädala avastused ja muud hästi tähtsad teadaanded

Esiteks, kus ma, vana kilplane, küll elanud olen? Absoluutselt iga kord, mil mul on vaja poes suurt käru, on mu senditasku tühi. Muidu on sente nagu sipelgaid, aga kui vaja, siis on nood kuhugi teadmata haihtunud.

Teeorias olen ma küll selle süsteemi üle õnnelik, sest varem pidi ikka parklas korralikku slaalomit tegema, et nende laokile jäetud kärude vahel kuidagi ellu jääda. Rääkimata nendest kordadest, mil oli vaja suure tuulega võidu joosta, et mahajäetud käru autot mölkima ei jõuaks. Praktikas, aga ajas karvad turri, kui just parasjagu oleks suur käru ära kulunud, aga senditasku tühi ja infoleti järjekord nii umbes paari-kolme penikoorma pikkune.

Mitu aastat sellist piina ja lõpuks avastasin, et Bauhausis jagatakse tasuta selliseid imevidinaid, mida on mugav tasku pista. Kogu aeg olemas ja ei pea sente otsima. Geniaalne!

Teine suur avastus oli mais. Täpsemalt mais puljongis. Ma ei tea, miks ma varem selle peale tulnud ei ole, aga see annab nii mõnusa, sellise natukene magusa, maitse juurde. Ja see puljong + kookospiim on lihtsalt imeline maitsekooslus.

Nüüd võime avastustest tähtsate teadaannete juurde edasi liikuda. Esimene tähtis teadaanne on, et mul on jälle Instagrami konto! www.instagram.com/paksuke.ee

Suure tõenäosusega leiab sealt küll rohkelt toidu- ja kassipilte, aga kes teab, ehk ka mõne pildi minust.

Teine tähtis teadaanne on, et blogijatest on mõnikord päris palju kasu. Kui ma kurtsin, et suurte tissidega inimestel on raske rinnahoidjaid leida, siis mulle soovitati ühte pesupoodi, kust ma endale sobiva pesu imekombel ka leidsin. Nii et, õhtul, kui mul aega üle jääb, on oodata tissipilte!

0

Ühest toredast komplimendist

Ei tule ühegi hea komplimendi peale? Mul on üks välja pakkuda. Nii hingeminevalt hea, et seda ei ole siin üks suutnud isegi peale kümmet aastat lõplikult peast pühkida.

Aga, kujutage muidugi mind nüüd ette. Värskelt 19, rohkem kui lihtsalt täisealine, kõrvuni armunud ja krooniline ülemõtleja. Iga tegu, sõna, mõte ja hingetõmme oli vaja kõigepealt alati läbi analüüsida. Eriti temaga, sest tegemist oli siiski minu tolleaegse eluarmastusega.

Teate ju küll seda paanikat näiteks smsi saatmisel või saamisel? Mida kirjutada, mida vastata? Kuidas kirjutada,  kuidas vastata? Äkki mõtleb, et vastus oli liiga igav, äkki liiga pealetükkiv, äkki lihtsalt tobe, äkki ei hakka mind selle pärast armastama? Ja nii me istusime alati sõbrannadega ja vaevasime pead, kas kirjutada ”Tere, mis teed?” või ”Hei, mis teed?” või ”Tsau, mis teed?” või hoopis ”Tere, millega tegeled?” ja nii edasi.. Siiski ju elu ühed kõige olulisemad valikud ja uisa-päisa ei saanud nii tähtsaid otsuseid vastu võtta.

Ja kujutage nüüd ette, kui veetsime parasjagu toredasti koos aega ja mind tabas midagi nii ootamatut nagu seda oli kompliment, et mul on ilusad kõrvad. Ilusad KÕRVAD?? Peast jooksis kohe läbi umbes tuhat mõtet. Kas mul on koledad kõrvad, et ta tahtis mind lohutada? Kas ta peab kõrvade all silmas äkki hoopis midagi muud? Kas ma ei olegi ilus ja mul on ainult ilusad kõrvad? Kuidas ma oleks pidanud sellele vastama? Millised need koledad kõrvad küll on? Ja järgmise kuu jooksul veel vähemalt 995 mõtet.

Nüüd, umbes 10 aastat hiljem, tuli see mulle jälle meelde, sest ta otsustas mulle õnne soovida. Ja nii ma nüüd jälle vaevangi siin pead, mida see küll tähendas? Või mul ongi lihtsalt ilusad kõrvad? Ehk ongi, sest ma võtsin Facebookist enda sünnipäeva maha ja tal oli erinevalt paljudest teistest mu sünnipäev ikkagi meeles. Ju tänu mu unustamatutele kõrvadele.

0

Mina siin niisama jälle Maxima käru varastamas

Just paar päeva tagasi mõtlesin, miks on meie maja prügikastide juures vähemalt üle päeva ikka ja jälle mõni uus Maxima toidukäru enda õnnetut lõppu ootamas. Hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et see on mingisugune Aokigahara metsa variant suitsiidsetele kärudele, aga sain täna juhuslikult aknast välja vaadates enda kaua oodatud vastuse. Küll mul ikka on toredad naabrid, eks?

 

0

Minu sünnipäevast, matšeetedest ja Miley tagumikust

Kui kõik hästi läheb, siis homme on jäänud kõigest veel 71 aastat minu 100 aastaseks saamiseni. Sellega seoses valdavad mind hekel väga kahetised tunded. Ma olen õnnelik, et ma ei saa veel 40 aastaseks, aga ma olen väga õnnetu, et ma olen ikkagi ühe jalaga juba peaaegu vanamutikeste kategoorias. Järgmisel aastal ikkagi ju juba 30.

Mullamutiks olemiselt viisin enda õnnetuseks mõtted eemale Daily Maili uudiste lugemisega. Ja nüüd ma olen järjekordselt lihtsalt sõnatu, milliste inimestega ma ühel ja samal planeedil elama pean.

ESIMENE UUDIS ja TEINE UUDIS. Muidu lohutaks end, et matšeetega küll keegi Eestis vehkima ei tule, aga vot tullakse ikka küll. Näiteks siin on lugu Türilt ja mõned aastad tagasi tuldi mu tuttavat sellega Tallinnas ähvardama. Õnneks sai kuidagi matšeete enda kätte ja ma ei tea nüüd, kas see oli liialdus, aga enesekaitseks sai kogemata ründajal kaks sõrme maha võetud. Samas ega ei imesta, kuradi terav ju teine.

Video lisasin siia lõppu vihjega, et te teaks, mida ma sünnipäevaks soovin. Sama kena tagumikku nagu Mileyl. Või siis äkki hoopis igaks juhuks ühte matšeetet. See võib vist tänapäeval küll igaks juhuks enesekaitseks tagataskus olla.

0

Olgu tänatud Delfi Naistekas

Äkitselt naasnud talve sarnane asi suutis minu immuunsüsteemile paar päeva tagasi üks-null teha. Ja seda päris korraliku paremsirgega.

Pärast teadmata hulka salvrätikuid, meditsiinilisi lootuskiiri, seitset küüslauguküünt, kümmet liitrit sooja teed ja paljut muud, suutsin veel viimases lootuses endale umbes 55 haigust külge googeldada.

Näiteks, googeldades nohu, võib sattuda paarile loole, kus nohu ei olnudki nohu, vaid hoopis ajuvedelik.

Omahas elav Kendra Jackson arvas kaks aastat, et tal on raske nohu, kuni arstid teatasid, et naise ninast jookseb välja hoopis ajuvedelik.

Ja nii ma olengi siin viimased päevad veetnud palvetades, et tervis koju tagasi tuleks ja mul ei oleks ajuvedeliku leket või midagi veel hullemat, mille nimetus mulle isegi suurest hirmust meelde ei jäänud.

Nii et, armas Tervis, kui Sa juhtud seda lugema, siis palun tule koju. Ma luban, et ma ei jookse enam kevadjalatsites autosse ega kõõlu poolpaljalt akna peal. Anna mulle andeks, palun!

Igal juhul, eile ei tahtnud köha mul üldse magada lasta. Muudkui kõditas, kriipis ja kraapis. Tegi kõik, et üks õnnetu inimene ei saaks silmatäitki magada. Kurjami vastu ei aidanud midagi – ei soe tee, ei Strepsils, ega ei ükski palve need piinad lõpetada.

Aitas hoopis Delfi Naisteka kommentaar, kus soovitati kuivanud leiba süüa. Päris kuivanud leiba mul polnud, aga rukkipala ajas asja ära ja uskuge või mitte, köhapoiss pani selle peale jooksu. Lõuna paiku hiilis küll kavalalt tagasi, aga vähemalt sain öösel rahus magada.

1+

Tartu maanteel diskrimineeritakse pakse

Kes tahab katsetada, kas sobib modelliks, siis palun – Tartu maantee 7

Seda ei juhtu just tihti, et liftid suudaks mind sõnatuks võtta, aga täna nii juhtus.

Ma ei ole veel suutnud otsustada, kas see on kurb või naljakas, aga samas majas asub modelliagentuur.

Ja nüüd ma ei saagi aru, kas paksud ei ole sinna oodatud? Kas paksud peaksid lifti asemel treppe kasutama? On see mingisugune vihje? Mitu peenikest inimest sinna sisse mahub? Kaks või kolm? See on igal juhul kindel, et sellesse lifti mahub täpselt 0 paksu.

1+