Kuidas viisakusega inimestele närvidele käia

eae2f8aed05ecae2ab50f0bb416824ae

Minu tänahommikune ärkamine oli nii idülliline, et ise ka ei usu. Väike armas päikesekiir hiilis ruloo vahelt tuppa, paitas õrnalt mu põske ja sosistas, et aeg on ärgata. Üle pika aja olin ma end välja maganud. Milline õnn! Ärkasin nii heas tujus kui üldse ärgata sai.

Hommikutoimetused tehtud, vedasin end lifti, et minna poodi. Enne esimesele korrusele jõudmist tegi lift peatuse ja korjas teiselt korruselt naabri peale. Nagu juba natukese aja pärast selgus, siis üsna pahura naabri. Koos hea tujuga teretasime teda viisakalt, aga vastu saime lihtsalt ühe kummalise pilgu. Mis seal ikka, sest kohe tekkis uus võimalus kedagi viisakusega häirida.

Postkastide juures toimetas järgmine naaber, kellele samuti tere ütlesin. Sain küll moka otsast vastuse, kuid oli näha, et ta tundis nagu oleks oma elust need paar sekundit mõttetult nüüd mingi suvalise naabri peale ära raisanud. Kõik mingi nõmeda viisakuse pärast.

Poodi jõudes sama lugu. Ütlesin müüjale ilusasti tere, aga ei mingisugust vastust. Hoopis üks hiiglama kuri pilk. No tõesti, vabandust, et ma tere ütlesin. Tšeki saamise peale julgesin veel aitäh ka öelda. Milline jultumus.

Kolm on kohtuseadus ja ma olin juba üsna muserdatud. Ole veel viisakas, eks. Mõttetu. Käid nagu loll viisakalt ringi ja lihtsalt tüütad inimesi.

Õnneks kui ma uuesti koju jõudsin, oli trepikojas postiljon, kes mulle rõõmsalt „Tervitused” kisas. Jah, kisas. Ma isegi ehmatasin natukene esimese hooga. Aga ju see oli karma, et ma teisi enda teredega ehmatanud olin.

Vaatan siin MyHits Awardsi.. ja need on mu esimesed mõtted..

sl_34d85d5fa464fa3e.jpg

Miks mulle alguses tundus nagu Elina Born oleks öösärgis?

Miks tehti nõme #metoo nali?

Miks kõik pidid Iirise nibusid nägema? Lasteüritusel?

Miks see Õdede Tuuli hakkas ilma igasuguse sissejuhatuseta rääkima küberkiusamisest? Oleks ju võinud ometigi kuidagi asja vähemalt tänase üritusega siduda?

Minu viga, aga ma arvasin alguses, et see armas Andreas Poom on tüdruk. 2 sekundit hiljem mulle meenus, kellega on tegemist ja tema tegutsemine laivis? Wow!

Kas mulle jäi kuskil valesti meelde, et dresscode oli bling? Palju blingides riietes inimesi oli? 0,1%?

Kas ainult mina ei saanud NÖEPi ja Winny Puhhi paljudest sõnadest aru? Kohutav diktsioon, halb helimees või lihtsalt paksul kohutav kõrvakuulmine?

Ja sellel Sipelga 14 tüübil tekkis nina varjust Hitleri vunts. Ma üritan siia hiljem pildi lisada, aga vot see oli õhtu nael😅

Edit: Sain üles pildistatud..

45486018_2170300336518546_3042045445070127104_n.jpg

Päriselu õudukas ehk ripsmepikendused

Enamasti mulle meeldivad õudusfilmid. Ei karda väga. Mõnikord ehk hea töö korral natukene ehmatusest võpatan. Kõigest siiski ju filmid. Miski ei ole päris. Vaid hea grimm ja näitlemine. Olgu nii õudne kui tahes. Päriselus samu asju kohata on aga hoopis teine asi.

Paar minutit tagasi ma ennast nõrganärviliseks ei pidanud, aga nüüd vist natukene pean. Ma ei tea, kas asi on mu elavas kujutlusvõimes või milleski muus, aga sellist asja näha on tõsiselt hirmus.

ripsme.png

Vähe sellest, et mõned kunstripsmed on niisamagi õudsed, siis nüüd karistati mind mingil põhjusel selle pildi nägemisega. Ja-ja ma tean, kunstripsmetel ja kunstripsmetel on vahe.

Kellel vähegi oidu, siis see lasebki endale professionaali juures ripsmed panna. Kellel ei ole, aga nii väga tahaks, siis temaga käib kaasas kahjuks suur risk, et võib lõpetada ripsmetega, mis meenutavad midagi hoopis muud kui ripsmeid. See aga selleks.

Palun öelge, et ma ei ole ainuke, kes sellised reaalsed jubedused suudab ainult tänu sellele jubedamaks mõelda, et ta teab, et see on päris ja kuna see on päris, siis võib vabalt juhtuda ka minuga.

Kui kehakaalust 33,8 kg on puhas rasv, aga sulle meeldibki vist lihtsalt üks paks põrsas olla

20276997dc9b3a0f462ff47195834c73

Ei teagi kohe, kas nutta või naerda. Aasta tagasi käisin ma kehaanalüüsi tegemas. Seal ristiti mind ülekaaluliseks ja mida mina tegin? Sõin südamerahus pitsasid edasi..

Eelmise aasta augustikuus kaalusin täpselt 86 kg. Enam-vähem aasta hiljem juulikuus, mil kaalulangetuse ja blogi pidamisega alustasin, kaalusin 91.2 kg. Arvestades mu elu- ja toitumisviisi, siis ma imestan, et suutsin aastaga vaid 5 pisikest kilo juurde võtta. No ja 200 grammi ka.

Mida ma küll aasta tagasi mõtlesin? Kui keegi ütleks mulle praegu, et 33.8 kilogrammi minu kehast on puhas rasv, siis ma arvutaks selle mõtetes ümber kilostesse suhkrukottidesse või kassipoegadesse ja mõtleks, et see kogus on ju meeletu. Ometigi aasta tagasi ei teinud ma sellest välja ja jätkasin nagu ikka. Uskumatu.

Hetkel kaalun juba 71 – 72 kg ringis. Standardseks kehakaaluks oli mulle kirja pandud 62.8 kg, seega pean veel vähemalt 10 kilogrammi alla võtma, et uuesti inimese mõõtu olla. Oleks ma aasta tagasi samamoodi asja käsile võtnud, oleksin ma praegu juba ammu pesumodell.

Põhiainevahetuseks vajasin aasta tagasi päevas 1354 kcal ja normaalne päevane energia vajadus oli 2085 kcal. Ja kui 1865 kcal päevas söönud oleksin, siis oleks pidanud kaal langema hakkama.

Mulle tehti kõik puust ja punaseks selgeks, kuidas kaalu langetada, aga no ei. Palju toredam oli peaaegu 100 kilo kokku koguda ja alles siis end käsile võtta.

45213266_338822056928733_5918917254073810944_n.jpg

Olin suutnud selle paberilipiku täiesti unustada. Leidsin selle täna kortsutatult ühest vanast käekotist ja tundub, et see oli märguanne! Huvitav, mis seisus ma hetkel olen? Proovin veel natukene alla saada ja siis teen kindlasti kuskil uuesti kehaanalüüsi.

Jälle ei don’t understandi olukorda ehk miks ma end 103-aastasena tunnen

f6a2b8b8c426fffabf5e72b91dd66839.png

Igavus võib viia paljude asjadeni. Näiteks, minu tänaõhtune igavus viis mind selleni, et ma tunnen hetkel, et võiksin vabalt Egiptusesse püramiidide kõrvale minna ja oleksin seal vaata, et suuremgi vaatamisväärsus. Vanuse osas vähemalt.

Lugu sai alguse sellest, et mingil kummalisel põhjusel soovitas YouTube mulle SEDA KANALIT. Mis ma ikka vastu vaidlema hakkan, igati adekvaatne soovitus ju. Ju tasub vaadata.

Mind on vist õnnistatud, aga õnneks ei ole ma selliste 12-aastaste? 13-aastaste? 14-aastastega pidanud kokku puutuma? Mõtlen siin, et kui mõni vanematest inglise keelt ei räägi, siis kuidas nad üldse aru saavad oma lapsest? Või veel hullem, kuidas vaesed vanaemad ja -isad aru saavad? Sõnaraamatu abil?

Kui keegi arvab, et ma räägin siin ühest õnnetust näitest, siis oh ei! Inetust uudishimust vaatasin ka teisi video all soovitatuid ja tuleb välja, et see ongi lihtsalt uus reaalsus.

Igal juhul, this oli fun kirjutada.  Näeme nextil taimil uuesti.

Miks mõned paksud nii laisad on

0240f77c6256725eb10f6bb06b6a02e6

Täna potsatas mu postkasti üks kiri. Järjekordselt koos ühe juba väga ära kulunud küsimusega. Küsimuseks muidugi, et miks mu postitused nii lühikesed on?

Kui ma ausalt vastama peaks, siis ma ütleks, et ma olen lihtsalt laisk. Muidugi ma võib-olla valetaks, sest tegelikult ma ju äkki ikkagi pole laisk. Aga, kuna ma tahan hoopis moodsalt poliitkorrektne olla, siis ma ütlen, et mul ei ole aega. Mul on kogu aeg kiire. Kohutavalt kiire. Millekski ei ole aega.

Okei, okei. Enda õnnetuseks on mul aega, aga ma olen ikkagi vist natukene laisk.

Tavaliselt kulub mul umbes 10 – 15 minutit, et ühe postitusega lõpuni jõuda.

Pool minutit kulutan sellele, et kirjavead üle vaadata. Kirjavigu ma muidugi ilmselgelt ei tee. Ajaraiskamine. Aga, parem karta kui kahetseda.

Maksimaalselt 1 minut kulub sellele, et Facebookis enda postitust jagada ja ongi kogu lugu.

Lihtne, kuid samas piisavalt keeruline arvutuskäik ütleb ajakuluks ~11,5 – 16,5 minutit.

Kõik viitab sellele, et ma oleksin justkui ikkagi päris laisk? Ei ole! Ma oskan hoopis enda aega jubedalt hästi planeerida!

Pikema postituse korral ajakulu suureneks. Heal juhul kaks korda, võib-olla aga hoopis seitse korda. Muidugi ma ei hakka riskima, sest 16,5 minutit on tervelt veerand keskmisest Netflixi sarjast. Ja korrutage see nüüd seitsmega. Nii, et noh. Prioriteedid.

Peenis suuremaks kõigest 10 päevaga

Mõtlesin, et panen igavusest kirja mõned kummalised asjad, mis mu elu sel nädalal talla alt kõditanud on. Muidugi on mul selle asemel tapvalt palju muid asju enne homset vaja ära teha, aga noh. Istume siin koos igavusega. Kumbki ei viitsi.

Mis siis selles nädalas kummalisemat kui teistes oli? Esiteks tekkis mu ühele kassile ootamatult häälemurre. Iga hommik on ta mind äratanud mingisuguse kummalise uue varese häälega. Vanemad on tal teadmata. Leidlaps. Musta värvi. Nii, et kahtlane.

6e45ca6b1cc362bfb0146c96fdf42b0b

Teiseks tuleb välja, et ma olen enda arvutisse lasknud mingisuguse pahavara, viiruse või lihtsalt ühe ütlemata aktiivse reklaamiinimese, kes mulle järjepidavalt peenise suurendamist pakub. No ei anna alla.

hehhehehee.png

Kolmanda asjana olen ma terve nädal sattunud mingisugustele kosmilistele vihjetele, et kehakaalu mõjutavad ikkagi kõige rohkem hormoonid. Ja siis ma mõtlen endale, et ma olen oma keha ära rikkunud beebipillide, veini ja muidugi vale toiduga. Aga, kas ma viitsin selles osas midagi oluliselt muuta? Peaks, võiks, aga ei viitsi. Siiski peaks. Kuidas küll? Veini ja toidu osas olen ju natukene juba muutnud ka, aga pillid? Jätta pillid ja seksida kondoomiga, sest ma ei taha mingisuguseid plaastreid, süste või muid imeasju? Last ka veel ei taha, et kolmekesi koos õnnega riskida.

Neljas asi on juba natukene imelikum. Mitmeid päevi olen mõelnud sellele, kuidas mõni inimene ennast ülevääristab. Mul isegi ei ole mõtet millelegi konkreetsele vihjata, sest terve Internet on sellist asja täis.

Aga miks ometi võtab üks inimene pähe mõtte, et ta on kõigist üle? Kõigist parem? Kõigist kõige toredam? Kõigist kõige rikkam? Kõigist kõige ilusam? Teate miks see on naeruväärne? Sest, ALATI on keegi palju parem, toredam, rikkam, ilusam jne.

Kõik siin elus on suhteline. Ühest oled ilusam, aga kellegi teise kõrval oled kole kui öö. Ühe kõrval oled rikas, aga kellegi teise kõrval oled vaesem kui kirikurott. Ühe jaoks oled naljakas, teiste jaoks naeruväärne. Ärge alavääristage teisi, et ennast ülevääristada. Võib juhtuda, et sünnite järgmises elus kõige hädisema sitakärpsena. Karma tarkussõnad.

Ei, ma ei ole see paks! Ma olen üks teine paks!

Peale minu eelmise blogi kustutamist on mulle tulnud paarteist küsimust selle kohta miks ma blogi kustutasin ja kas ma jätkan SELLE vana blogiga.

paksublo

Tuleb välja, et ma olen kellegi teise blogi nime kaaperdanud, aga kuni sinna uusi postitusi ei ilmu, siis ma loen selle mahajäetud blogiks ja väga enda südant ei vaeva. Uut nime nagunii ei oskaks valida. Samas, kui ma nüüd veel alla võtan, siis on see nimi justkui lugeja petmine? Mingi paksukese blogi. Kuigi ise olen tegelikult peenike nagu sõnnikuveovankri sittlett.

Igal juhul, lugesin terve blogi läbi! Vaid viis postitust oligi. Jäi kummitavalt huvitama küll, et mis selles teisest paksust sai. Kas jõudis sellest 150-st kilogrammist kuhugi allapoole või mitte?

Natukene kurb oli tegelikult lugeda, sest meie teekonnad on totaalselt erinevad. Teda olevat juba pisikesest peale pontsakaks hüütud, pubekana hakkas väga suure hooga paisuma ja teda noriti koolis. Nii palju kui välja lugesin, siis seda peenikeseks olemise rõõmu kunagi tundnud ei olegi.

Kas teate, kui õudne on, kui sul on 12-aastaselt nii suured rinnad nagu mõnel 40-aastasel?

Tänasel päeval tundub mulle, et enamus 12- aastaseid oleks tasuta tisside üle ainult õnnelikud! Instagram on täis noorte tüdrukute pilte, millelt esmapilgul tundub, et tegemist on kuskil vähemalt 25-aastase neiuga, kuid kui profiilile lähed, siis tabab korralik üllatus – infos kirjas heal juhul uhked 14 aastat. Seda tänu jumestusele, riietusele, korralikule push-up’ile ja muidugi poosile.

Beibendussektor ehk miks osad naised on nii sisutühjad

42fcbae2a61893ebcfe56cb62015f131.png

Paar päeva tagasi lugesin arvamust teemal, miks osad naised on nii sisutühjad, mis tuletas mulle meelde, et ma ei ole juba vist mitu aastat enda ühte lemmikteemasse piilunud.

Paljud kindlasti teavad sellest teemast, aga kes ei tea, siis ega ei oskagi ilmselt aimata, et LHV foorumist võib leida sellise pärli nagu seda on ”Beibendussektor Eestis”.

Mõned lemmikkommentaarid, mis silma hetkel jäid, tõin välja, aga uskuge mind, neid pärleid on seal hulgi. Head huumoritki on seal hulgi.

Objektiivne reaalsus on see, et ühiskond hindab:
1) mehi ühiskondliku positsiooni järgi. NB! kõrge ühiskondlik positsioon ei pea tähendama rikkust, küll aga tähendab VALDAVAL osal juhtudest endaga toime tulemist ja milleski üsna hea olemist.
2) naisi välimuse järgi.

See ei ole hea, aga nii see on. Kõik ülejäänud faktorid on teisejärgulised. Sugude peamine hindamiskriteerium piigib:
1) meeste puhul üldjuhul vanuses 40-50
2) naiste puhul 20-25

See seletab väga hästi ära, miks 30+ haritudintelligentselendaga toime tulev naisel on keeruline leida endale väärilist (30+, haritudintelligentsetendaga toime tulevat) meest. Sellel mehel on veel 15 aastat turuväärtuse kasvu ees, samas kui sel naisel on aeglast, aga kindlat turuväärtuse pöördumatut langust selja taga. Science here:

Edit: erandeid ei ole vaja välja tooma hakata, kõik need 540 inimest globaalselt ei muuda seda, et ülejäänud 7 000 000 000 puhul see kehtib.

&

Beibendus on ikka rohkem sellest, kus teatud sorti nais(tänapäeval ka mees) olevused üritavad pakendi võltsimise abil luua tootest võltsväärtust ning siis see võimalikult kallilt maha parseldada.

&

1) Peale seksuaalakti tahaks omaette olla, sest sellisega ei ole mitte midagi rääkida, ainult kädistab kõrval.
2) Kui dushi all ära käib, siis pole enam mingit ilmet, ega näojooni. See kipub üldse blondide häda olema, et ilma meigita on kõik ühte nägu. Selle vastu on nüüd kasutusel neil näriliste karvadest tehtud ripsmepikendused, aga see mõjub nagu oleks autol keretöid tehtud makroflexiga.

& kasvõi see

If Pompeii happened now.

Kuidas ma blogiauhindadel auhinda vastu võtmas käisin..

df2ca79a5405253dd76eeda632ec817f

Viimastel nädalatel olen ma näinud unes igasugu erinevaid komöödiafilme, õudukaid, armastuslugusid ja päris korralikke action-filme. Mõni aeg tagasi ma isegi ei mäletanud ärgates, kas ma üldse mingisugust und nägin. Viimasel ajal aga on üks reaalsem kui teine.

Näiteks üks päev ma nägin unes, kuidas ma mehega tülli läksin. See tundus nii kohutavalt reaalne, et ma ärkasin pahas tujus ja esimesed minutid olin täiesti veendunud, et see kõik oli päriselt toimunud. Õnneks hakkas vaikselt koitma, et see oli kõigest üks ütlemata nõme unenägu.

Komöödiafilmid on aga seevastu olnud nii naljakad, et ma olevat lausa unes paar päeva tagasi naernud. Eelmine nädal jällegi olin mingisuguses arusaamatus keeles soninud. Kusjuures ma ei ole viimasel ajal isegi väga kaua magada saanud, aga hoolimata sellest olen lühikese aja jooksul jõudnud vabalt miski 3-4 erinevat unenägu ära vaadata.

Sellega mul meenub, et kui ma mõnikord täpselt enne magamaminekut vett joon ja põiekat ära oodata ei suuda, siis ma hakkan unes nägema alati merd. Ja tavaliselt on merel torm. Mina seal muidugi mingil moel hädas. Selle peale muidugi ehmatan üles, loivan vetsu ja tulen uut unenägu vaatama.

Ja sellega mul meenub omakorda, et ühed kõige rõvedamad asjad, mida ma olen unes näinud on hammaste väljakukkumine ja selline olukord, kus ma olen hädas, aga millegi pärast ei tule appi hüüdmisel häält välja. Ma isegi ei hakka parem kuskilt unenägude seletajast uurimagi, mis sellised asjad tähendada võivad. Piisavalt hirmsad niisamagi.

Ilmselgelt tänu oma viimastele teemadele nägin ma igal juhul täna unes järgmist..

Pidin minema kuskile, kus jagati blogijatele auhindasid vms. Olin just uksest sisse astumas, aga ühtäkki ma ei mahtunudki uksest sisse, sest ma olin lihtsalt järsku maailma kõige paksem inimene. Samal ajal aga olin juba jõudnud kuidagi ennast natukene ikkagi ukse vahele ära pressida ja nüüd pidid inimesed mind aitama hakkama, sest ma olin suutnud sinna kinni jääda. Ja saate aru, siis ma järsku peeretasin. Maailma kõige paksemale inimesele vääriliselt. Võite vaid ette kujutada, milline häbi mul läbi une oli. Auhind jäi ka saamata.

Ja nüüd palvetame koos, et ükski mu töökaaslane mind ära ei tunneks, sest ma peaksin tegelikult praegu ühte väga tähtsat asja tegema. Mitte siin jälle peeretamisest kirjutama.