Vürtsikast toidust ja pisaratest

49326faeacb1867a68ca8cdbc4d12c63

Ma ei tahaks üldse niimoodi kirjutada, aga kurat küll, kust kohast saab Tallinnas vürtsikat toitu? Olen kõik potentsiaalsed kohad läbi maitsnud ja tundub, et mitte kuskilt!

Kujutage nüüd ette mu tänast pahameelt. Pahameelt, millel vähemalt seitse tärni.

Valisin välja supi, millel teravuseks kolm tulist tärni. Ekstra palusin, et tehku võimalikult vürtsikas. Teenindaja hoiatus, et võib liiga vürtsikas saada, oli vaid muusika minu kõrvadele. Lausa muusikal.

Koju sõites unistasin terve tee, kuidas ma mõnusalt vürtsikat suppi süües pisaraid valan ja õnnelik olen. Ootused olid hoiatusega kõrgeks aetud. Pisaraid sain kahjuks valada aga ainult selle pärast, et supp oli sama vürtsikas kui kõige tavalisem kapsasupp.

Ja nüüd kujutage ette mu pahameelt vähemalt kahekümne tärniga, sest ma ei suuda meenutada, kust mul ükskord õnnestus tellida toit, mis oma kurja käitumisega mulle kohe pisarad silma tõi. Isegi ei meenu, millise toiduga oli tegemist. Meenub vaid üks kohutav piin. Küllap ma olen mingisugune kergemat sorti masohhist, aga ma tõesti igatsen hetkel seda mõnusalt tulist piina.

Kui keegi mind aidata ei oska, siis tuleb kasutusele võtta plaan B. See on selline tore plaan, et mul ei jää üle muud, kui hakata kaasa vedama mingisugust vürtsiga potsikut. Hädaabiks või nii.

Netflixi õudusdraama “The Haunting Of Hill House” on nii hirmutav, et ei lase magada?

See nädal oli vist küll üks mu elu kõige tegusamaid nädalaid. Käisin kahel põneval koolitusel, filmisime ettevõttele reklaami, minu õlul oli fotosessiooni korraldamine, võõrustasime potentsiaalseid investoreid, lisaks pidin muule tavapärasele tööle veel jõudma kirjutada mõned pressiteated ja nii edasi ja nii edasi. Sinna vahele üritasin ka natukene enda elu pressida ja jõudsin hambaarstile, kolm korda trenni ja teatrisse.

Selline ringi sahmerdamine, lõputu korraldamine ja suhtlemine oli ootamatult väsitav ja kui ma eile õhtul töönädalale punkti panin, siis ma ei suutnud ära oodata järgmise päeva õnne, mil ma saan südamerahus kaua magada.

Magada ma muidugi ei saanud, sest keegi otsustas kell 8 suure pauguga koju tulla ja tõkkepuule otsa sõita. Ma ei tea, kas sellel on mingi eraldi nimi, aga otsa sõitis sellele asjale, mille küljes tõkkepuu on. Igal juhul nii, et tõkkepuu iseenesest jäi terveks, aga see mis teda õhus hoiab, on veidike lömmis. Tõkkepuu on muidugi selle peale solvunud, mossitab nägu taeva poole ja nüüd on meie parkimisala kõikidele avatud.

Ja kui oled juba sügavast unest väljas, siis kuuled, kuidas keegi akna all midagi seletab, oma autoga põristab või kes teab, mida teeb. Hiljem lähen käin kuskil ehituspoes ja ostan endale kõrvatropid, et homme uus katse teha. Laupäevad on selles mõttes ohtlikud, et keegi äkki tahab jälle järgmisel hommikul suursuguselt peolt koju jõuda.

Haunting-Hill-House-1000-08

Nüüd hoopis Netflixi õudusdraama juurde. Nimelt, olin eelviimase osani vaadanud Netflixi uut sarja ”The Haunting of Hill House” ja mõtlesin, et viin selle vaatamise töö nüüd lõpuni. Mida ikka kell 8 hommikul muud tarka teha?

Lugesin, et sari on nii õudne, et inimesed ei saa öösel magada, oksendavad hirmust ja paljud on sarja tõttu endale ärevushäire saanud. Kuna ma olin peaaegu kõik osad juba ära vaadanud, siis ma alustasin viimast osa ootuses, et nüüd äkki tuleb siis see mingisugune eriti õudne puänt. Ootasin, mis ma ootasin, aga ei tulnud.

Hoolimata sellest, et ma ei mõista, mis seal mõne inimese jaoks nii hirmsat olla võis, oli tegemist väga hea sarjaga. Kellel midagi targemat teha pole, siis soovitan kindlasti vaadata. Hea ja huvitav ajaviide.

Kuidas mõttetult panga peale pahaseks saada

EE_Deebetkaart_Pluss

Asi sai alguse sellest, et tegin enda telefonile eile tehaseseadete lähtestamise. Täna oli vaja teha üks kiire ülekanne, kuid ID kaart oli teise jope taskusse ununenud, koodikaardi olin ma ammu ära kaotanud ja üllatuseks selgus, et Smart-ID nõuab uut telefoni paaritamist ID-kaardiga.

Läksin siis lõunapausil panka. Ma isegi ei tea miks, ilmselt väsimusest ja suurest ahastusest, et keegi mu blogi kustutas, tundus esimene loogiline samm olevat pangaautomaadis kontojäägi kontrollimine. Olin ju ikkagi mõned tunnid teadmatuses elanud ning ei teadnud, kas mu pangakonto on võib-olla blogile sarnaselt vahepeal tühjaks tehtud.

Pangakaart näpus läksin panka, istusin arvuti taha maha ja kae imet! Pirtsakale arvutile ei sobi mu kaart. Okei, läksin siis teise arvuti taha ja kae jälle imet! Sama jama!

Läksin siis administraatorit passima. Passima, sest teda ei olnud tema tööpostil. Kondas kuskil ringi. Ootasin ja ootasin. Ise kirusin mõtetes, et kuradi Swedbank, alati jama. Oota ja raiska aega ka veel.

Lõpuks sain administraatoriga jutule. Seletasin siis mure ära, et mis jama see jälle on. Proovi ja proovi, aga no ei loe ID-kaarti. Läksime koos arvutiga arveid klaarima.

Sätin siis uhkelt uuesti enda kaardi lugejasse ja kurjustan, et no näete? Ei loe!

Teenindaja kihistas salaja pihku ja ütles, et võiksin pangakaardi asemel ikka ID-kaardiga kõigepealt proovida. No jah, tore. Kuidas pisike tõsiasi, et mu ID-kaart oli koju ununenud, küll niimoodi vahepeal peast pühiti? Kes see pahatahtlik selle taga on jälle?

Kes ja miks mu blogi kustutas?

c46c134e162ae95961f97392465c5ebb

Ma ei tea kes ja ma ei tea miks. Tean ainult, et ma olen natukene õnnetu ja natukene pahur. Natukene pettunud ja natukene hämmingus. Eriti pahur olen, et mul ei õnnestunud seda blogi isegi enam samal aadressil uuesti kirjutama hakata. Rääkimata kasvõi ühe postituste taastamisest.

Igal juhul, kes ei tea, siis ühel ilusal päeval ehk eile, logisin WordPressi sisse ja mida ma näen? Mul ei olegi enam blogi! Muidu midagi kahtlast ei kahtlustakski, aga sisse saamiseks pidin kurja vaeva nägema ja läbi mitme ime enda parooli taastama.

Kes see kurikael mulle niimoodi tegi? Ja miks? MIKS küll? Tahaks kurikaela asemel öelda sitapea, aga nii ei ole ju viisakas. Aga, mis seal siis ikka. Vigadest õpitakse. Nüüd on mul väga turvaline salasõna ja salastatud e-mail, millega ma sisse login (eelmine oli mul Facebookis näha).

Tavaliselt ma googeldades otsingutulemuste vaatamisega esimesest leheküljest edasi ei liigu, kuid eile suures meeleheites vaatasin isegi viiendale leheküljele. Kõik vastused karjusid kui ühest suust, et kustutatud blogi ei ole võimalik taastada. Välja arvatud üks. Üks andis lootust. Küll natukene, aga siiski.

Nimelt läbi Hiina Yahoo enda blogi otsides on mul võimalik puhverdatult postitusi veel näha ja saaksin sealt need siis uuesti siia uude blogisse ümber kopeerida. Nii tore, sest ega mul ju elus midagi targemat teha polegi. Aitäh Sulle, tundmatu sitapea!