Läbi raskuste tähtede poole ehk kuidas ma keset esmaspäeva oma unistusi täide viisin

Ärgates ei lasknud ma ennast esmaspäeva hallusest häirida ja hoopis mõtisklesin omaette: ”Küll tuleb täna üks ütlemata tore päev, mil ma liigun jälle sammu võrra oma uuele unistusele lähemale (ei, see ei ole see lauljakarjäär, milles mind üsna alatult blogispostituste grupis süüdistati)!”

Korraks muidugi meenus, et maailm on täis neid inimesi, kelle unistused ei täitu, sest noh, unistused ju ei täitu, kui midagi ette ei võeta, aga see teeb nad nii pahuraks ja siis nad on lõpuks sinu peale pahurad, et sinu omad täituvad, sest sa viitsisid midagi teha ja nemad mitte ja siis sa kahtled, kas peaksid teisi niimoodi pahuraks ajama, aga.. ”Mis minul sellest!”

Ja siis nad leiavad omasugused pahurad ja moodustavad pahurate käsilaste grupi ja teevad muudkui pahuraid asju, mis teistele on naljakad, aga neile surmtõsised ja siis nad on uuesti pahurad, aga jällegi.. ”Mis minul sellest, lauljakarjäär ootab!”

Ei, tegelikult, minu unistuseni jõudmine kulmineerus täna sellega, et paberimajanduse ja mitme kõne asemel riivisin ma hoopis endal kogemata peaaegu pool sõrme maha ja nüüd ma olen täpselt sama pahur nagu mõni teine pahur, kelle uudishimu on nii suur. Kurb, kurb..

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *