Nõmedatest nähvitsatest

Mõni aeg tagasi ringles Facebookis allolev infopilt, mille peale mul hinges koledasti kihvatas, et ehk peaksin samuti kollase lindi külge siduma? Endale tavapäraselt mõtlesin, kuidas ma natukese aja pärast blogisse tulen, end kõikide maailma väikeste nähvitsate peal välja elan ja elu on kohe ilusam, aga veel tavapärasemalt, sinna see asi jäigi.

Eile aga sattusin kogemata Marieli storyle ja mul kihvatas uuesti hinges. Ei tahaks üldse inetusti öelda, aga teistega mittearvestavad inimesed on vastikud idioodid. No tegelikult see meeletult inetu ei olegi, pigem selline kurb fakt. Kahju ainult, et selliseid idioote nii palju on.

idioot ‹-oodi 21› ‹s› 1. van med raskeima astme nõrgamõistuslik, kelle vaimne tase ei tõuse kõrgemale mõneaastase lapse omast

Teeks nii, et ei lase võõrast inimest hammustada ja talle hirmu tekitada? Aga, lugupeetud sellised koeraomanikud, teeks äkki alustuseks nii, et peaks seadustest kinni? See punkt on küll Tallinna eeskirjast, aga minu teada ei ole lahtiselt koeraga jalutamine lubatud ka üheski teises piirkonnas. Vähemalt suuremates linnades küll mitte. Ja isegi kui oleks, siis võiks ju ikkagi teiste inimestega arvestada, ei?

”10. Koera tohib viia avalikku kohta jalutusrihma otsas, tagades kaaskodanike ja loomade ohutuse.”

Olin siin korraks kirjutamisristmikul ja ei suutnud otsustada, kas kirjutada edasi enda toredatest kogemustest lahtiste koertega (lõhutud sukkpükstest, määritud riietest, hammustusest, sõimata saamistest) või sellest teemast mõne teise külje alt, aga lõpuks otsustasin, et ma ei viitsigi rohkem sel teemal kirjutada.

Lihtsalt, fakt on see, et keegi ei tea kunagi, mis looma inimese juures häirida võib ja olgu ta siis nii nunnu ja armas kui tahes, ta on loom. Ja fakt on ka see, et koer peab olema avalikus kohas rihma otsas. Loom on loom, aga inimene, kes teistega ei arvesta, on idioot. Päris tõsiselt kohe.

10 thoughts on “Nõmedatest nähvitsatest”

  1. Eelmisel aastal hammustas mind üks selline väike ”nunnu” liftis, seda nii osavalt, et vajasin õmblust. Perenaine vaata et oli veel pahanegi mu peale..

  2. Ahh! Ma ei salli üldse inimesi, kes ei kasuta oma mõistust sihtotstarbeliselt -.-

    Lugu selle aasta Vastseliina laadalt.
    Nagu ikka on suurematel laatadel rahvast rohkem, vahekäigud inimestest pungil, juttu ja lärmi palju.
    Elukaaslane valis endale mingit kalastus kaupa. Antud poe telk oli nö “koridori” otsa peal. Ehk üks osa telgist oli otsa kohapeal ja teine külg koridoris. Koridori poole peal vaatas nii umbes 8-10 aastane väike poiss laste mänguasju. Kuna sellest telgist kohe üle vahekäigu oli toidlustust pakkuv telk ja söömiseks lauad/toolid, siis ma julgen eeldada, et poisi vanemad olid kuskil ligidal ja tal lubati “silma all” asju vaadata. See selleks.
    Mingi hetk tuli aga mööda telkide “koridori” paar naist. Vanuses nii 27-30 eluaastat. Mainin vanust ekstra sellepärast, et sellises eas pole enam lapse mõistus, vaid miskit peaks kahe kõrva vahel juba ka olema. Koos nendega oli ka väike mops (rihma otsas).
    Poiss ei märkand alguses koera, kuna ta oli nii keskendunud mänguasjade vaatamisele. Kui koer oli juba lapse seljataga (olematu vahemaaga) siis märkas ka poiss seda koera ja ta taganes ning hüppas (poiss). Nii õnnetult, et laud tõusis natuke õhku ja pooled laual olnud asjad lendasid jumal teab kuhu.
    See hirm poisi silmades. Ahh! Mul oli temast niiii kahju!
    Ja mida tegi koeraomanik? “Oiii! Aga tema ju küll ei tee sulle mitte midagi!” Endal selline mesimagus hääl ja hoiak. Ja kõndis südamerahuga edasi. Ma olin konkreetselt jahmunud. Hiljem mõtlesin, et oleksin viisakalt(!) võinud mainida koeraomanikule, et ehk ei ole see ikka kõige mõistlikum mõte ilma suukorvita nii rahvarohkel üritusel käia koeraga.
    Müüa oli korraks kurja ilmega, vaatasin, et hakkab veel kohe poisiga riidlema. See poiss hakkas koheselt ise asju tagasi sättima. Ja nägin ta näost, et ta kartis müüa käest ka veel riielda saada. Õnneks oli müüa rahulik ja küsis, et kas poiss kardab koeri? Lapsel hääl nii värises, peaaegu nutma puhkemas, et jah kardab küll.
    Hiljem nägin üht saksa lambakoera suurust koera, kes oli ilusti rihma otsas ja suukorviga.
    Ma leian, et looma koht ei ole sellisel üritusel. Mõistan, kui sul tõepoolest pole palava ilmaga mitte kuskil mujal koera hoida, et siis võtad ta kaasa. Aga kahjuks on jäänud mulle mulje (külastades erinevaid rahvarohkeid üritusi), et loomad võetakse eputamiseks kaasa.

    Looma omanik ei saa mitte kunagi!! Kindel olla selles, et mis tema koera ärritab. Ja appi, kuidas ajavad marru looma omanikud, kes on jutuga “oiii! See koer küll ei tee midagi!”
    Jah! Võib-olla tõesti pole ta seitsme aasta jooksul kedagi hammustanud. Aga kaheksandal aastal hammustab, sest talle tundus inimene ohtlik.

    Minu heale sõbrale hüppas tema enda koer väiksena näkku, hammastega. Koer, kes muidu kunagi ei hammustanud. See inimene on tänaseks ammu suur täiskasvanud mees, aga kardab koeri paaniliselt. Ja kõnnib koerast, kes on aias kinni, teisel pool teed või teist tänavat pidi mööda.

    Mul on hea meel, et viimaste aastate jooksul on koertekoolid järjest populaarsemaks muutunud. Isegi kui ta on kodune koer, keda kuskile tänavale ei viida, võiks loomal kombed olla.

    Mulle on endale korduvalt lapsena oma sõbranna koer kallale tulnud. Koer elas korteris, aga päeval lasti majade vahele välja. Alati, kui tahtsin koju minna siis hirmuga luurasin nukataguseid pidi. Viimaseks piisaks oli seik, kui isa sattus peale, kui koer rippus mul pahkluu küljes. Isa läks looma perenaise juurde ja lubas looma isikult maha lasta, kui ta enda koera ei hoia. Mul olid konkreetselt hamba jäljed jalgadel. Ja siis perenaine ütles sellepeale, et Ah ei ole ju üldse hullu!
    Ja olukord ei muutunud peale seda. Mainin, et isa päriselt koera maha ei lasknud 😀 Täitsa tervena elas veel mitu aastat.
    Ütleme nii, et kui see koer lõpuks vanadusse (eeldasime kõik seda, kuna teda lihtsalt ei tulnud enam ühel päeval koju ja ta oli nii vana) ära suri, siis ma polnud teps mitte kurb.
    Õnneks mul mingit hirmu koerte vastu pole. Aga päris paitama ka neid ei lähe. Eriti võõraid koeri. Küll aga endale tahaksin kunagi koera võtta 🙂 Hetkel piisab kahest kassist 😀

  3. need väiksed koerad on need kõige hullemad, juba mitu aastat vaidlen sel teemal ühe meie maja mimmuga, keda see lihtsalt ei huvita, et lahtine koer häirib teisi elanikke, vähe sellest, et pidevalt jalgadesse jookseb, jookseb ka autodele parklas ette

  4. Kusjuures jaa, ma olen ka täheldanud seda, et väike koer võiks nagu kõike teha. Eriti mul vanemate juures. Elavad kotermajas, millel oma hoov ja aiamaad kõigil korteritel, aga kuna kuskil ju aedu ümber pole, siis need neli väikest nähvitsat on totaalsed hullud. Kolm vähe sõbralikumad, aga üks kõige vanem, see ei kuula ju üldse sõna ja iga kord mõtlen, millal see hammustus ära tuleb. Viimane kord maal elukaaslane sai täitsa vihaseks, sest olime toakassiga just õues jalutamas, kui need neli hullu kuskilt tulid ja omanik ära ka ei kutsu. No ja niigi suures osas kassid ja koerad ei saa läbi ja kui nüüd veel neli koera kassi poole tormavad, siis pole vist raske ette kujutada, kui šhokis kass oli. Korra on ta mind sedasi kõhu pealt korralikult lõhki tõmmanud, sest tahtsis jooksu panna, kui koerte eest ära sulle võtsin.
    Aga kõige hullem on ju see, et need väiksed koerad hirmkallid ja kui mõni suurem rihma otsas koer vastu naksab, siis oleksin nagu sina süüdi, mis siis, et need väiksed ise provotseerivad suuremat.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *