Kui ei ole enam tuju blogida ehk pisike blogija ”keskeakriis”

Ma olen istunud selle postituse ees juba mõnda aega ning pole osanud kuskilt alustada. Mul lihtsalt ei ole kuidagi enam üldse tuju siia kirjutada.

Jõuluõhtul potsatas mulle postkasti üsna totter ja selline parajalt pahur kiri, kuhu oli kirja pandud terve sõimusõnade entsüklopeedia ja kummaline eneseuhkus, kuidas mind oli ikka nii kohutavalt lihtne üles leida.

Kes ma olen ei ole just eriline riigisaladus, aga olen siiski väga selgelt avaldanud soovi, et ma ei soovi enda nime otseselt selle blogiga siduda, mispärast on selline käitumine lihtsalt nõme.

See ei ole ju üldse esimene kord, mil kedagi häirib, et minu pärisnime asemel on Paksukese nimi. Heidetakse ette, et mul oleks justkui tänu sellele vähem vastutust enda sõnade ees, aga ei ole ju? Et ma olen nagu Delfi kommentaator ja nii edasi.. Ma peaks puhta tainapea olema, kui ma arvaks, et kirjutan siia mida iganes ja ma ei vastuta selle eest, vaid selle pärast, et pärisnime pole juures. Oleks see mu eesmärk olnud, siis ma ei oleks endale domeeni ostnudki ning siinseid postitusi kirjutaks näiteks mõnelt Austria IP-aadressilt.

Mõne inimese selline uudishimu minu isiksuse vastu on kergelt öeldes haiglane. Veel haigem on sellise võidurõõmuga jõuluõhtul tegeleda.

Ma tõsimeeli ei mõista, mida peaks mu nimi või nägu siia juurde andma? Kuidas ma seeläbi rohkem vastutaksin? Keegi jättis mulle sellega seoses kommentaari, kus arvas, et kui ma teiste kohta arvamust avaldan, siis peaksin seda oma nime ja näoga tegema. Miks? Kui kellelgi on mingi häda minu kirjutatuga, siis võib ju vastavatesse ametitesse pöörduda, mida mu nägu sealjuures küll muutma peaks?

Ilmselt paljud loodavadki leida midagi, mille kallal norida, ma oletan. Stiilis, et olen kole, siis olen kade ja olen ilus, siis olen niisama loll.

Ilmselgelt ma teadsin, et blogi pidades pean olema valmis ka selleks, et ma ei meeldi kõigile ning taluma kriitikat. Siiski mulle tundub hetkel, et selline ebakonstruktiivne kriitika, st lihtlabane sõimamine, ei ole normaalne ja ma ei saa end sellest kuidagi säästa.

Panen kommentaarid kinni, siis kirjutatakse ikka ju Facebooki või Instagrami. Muudan terve blogi privaatseks? Siis läheb jällegi tüütuks see paroolide jagamine ja lõpuks loevad ikka blogi ka need, kellele luba antud ei ole..

Kurb, sest mul oleks nii paljudest asjadest kirjutada, aga hetkel ma tunnen, et selliste inimeste pärast on mul kergem neid mõtteid pigem omaette mõelda.

Kui raske on aru saada, et see on minu blogi, minu mõtted, minu arvamused? Kui kellelegi ei meeldi minu mõtted või vaated, siis vabandage väga, aga see ei ole mingisugune kohustuslik kirjandus, mida sunniviisiliselt lugema peab!

Ja see on kurb, sest tegelikult olen ma saanud nii palju head tagasisidet, nii palju ägedaid inimesi on mulle kirjutanud ja see on tõsiselt tore. Ometigi suudab mõni sellele nii nõmedalt vee peale tõmmata.

Igal juhul, üritan sellest vastikust vastumeelsusest üle saada ja ikkagi edasi kirjutada. Vist.

2+

15 thoughts on “Kui ei ole enam tuju blogida ehk pisike blogija ”keskeakriis””

  1. Kerge öelda, aga proovi mitte välja teha sellistest, need kõige haigemad inimesed on tõenäoliselt nagunii alles ees sinu puhul

    0
  2. Ma loodan, et jätkad ikkagi samas vaimus, mulle sa meeldid ja lihtsalt tuleb õppida sellistest asjadest mitte välja tegema!

    0
  3. Sul tuleb kirjutamine väga hästi välja. Soovitaksin küll jätkata ja üritada neid kahtlaseid stalkereid ignoreerida.

    0
  4. jõuluõhtul?? inimesed võivad ikka nõmedad olla, midagi pole teha, aga loodan et suudad sellest üle olla ja edasi kirjutada

    0
  5. Parooliga blogiga on tõesti nii, et suured uudishimutsejad saavad selle ikka kuskilt kätte ja sel pole erilist mõtet. Ainuke asi ongi lihtsalt mitte tähelepanu pöörata, tähelepanu on ilmselt ka pool sellest haiglase käitumise eesmärgist.

    0
  6. Usu mind neid lugejaid kellele sa väga meeldid on sul rohkem ja see on lihtsalt paratamatus, et tuntusega imbuvad kuskilt välja ka igasugused, kes end kuskil netis välja elavad

    0
  7. ma ei viitsi tavaliselt kommenteerida, aga olen kõiki su lugusid lugenud ja seekord tahtsin kirjutada, et palun ära tee välja ja jätka samas vaimus

    0
  8. Minul õnnestus samuti teada saada, kes sa oled, tunnen sind päris pikalt kooliajast. Saan sinu poindist aru, kui kirjutaksid oma näoga, siis ilmselt hakatakse kadedusest muid asju ette heitma. Tahtsingi ainult öelda, et blogi on sul äge ja millegi pärast põdeda ei ole, need kes si*asti kirjutavad, need teeksid seda isegi siis kui kirjutaksid nagu Neitsi Maarja.

    0
  9. Ma väga loodan, et sa ei lõpeta blogimist. Sinu postitused on alati nii huvitavad ja kaasahaaravad. Tõesti loodan, et jätkad ikka samas vaimus.

    0
  10. Krdi tõprad, ma ütlen. Olen sinuga täitsa nõus, sinu blogi, sinu mõtted, sinu arvamused, ärgu lugegu, kui ei meeldi.
    Mul oli sama lugu selle EBA muljete postitusega ja veel ühtteist.
    Loodan, et ikka jääd:)

    0
    1. Ega ei ole küll niimoodi. Kui on ainult Sinu asjad, mida Sa neid siis internetti topid, hoia endale. Kui hakkad oma mõtteid ja arvamusi teistega jagama, pead olema valmis ka selleks, mida teised neist arvavad.

      0
  11. Jahmatav, et sellist tagasisidet saad! Sellest oma näo ja täisnimega blogimise sundmõttest ma üldse aru ei saa, mul kama kaks mis su nimi on! Lugeda on tore! Tugevat närvi! Äkki ära üldse loe neid meile lõpuni mis juba algavad üsna “särtsaka” sissejuhatusega…

    0

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *