Kui su äratuskellad mõtlevad ainult endale

Juhtus nii, et sain täna väga hilja magama. Viimased numbrilised mälestused enne mõnusat unnesuikumist on 3 ja 20. Aga ega ma väga ei muretsenud, sest neljapäev pidi olema see tore päev, mil ma saan end südamerahus välja magada.

Kell kuus otsustas üks karvane äratuskell, et paar tundi on magatud ja aitab küll. Seda muidugi esiti seepärast, et äratuskellal oli kõht tühi!

Kägisesin nagu kapsakott viimase unetilga küljes, et kass end kokku võtaks. Ise jahiloom. Praegu on jõulud, püüdku mõni päkapikk kinni. Paras ports ju hommikusöögiks. Nagunii jooksevad koos magustoiduga ringi.

Korraks jäi mõttesse, aga otsustas üsna kiirelt, et talle selline suvaline tänavatoit ikkagi ei sobi. Ja mis inimene ma üleüldse selline olen, kes hommikul kell kuus peab oma und tähtsamaks kui nälga surevat kassi?

Pidin nõustuma, et olin olnud südametu ja loivasin silmad kinni kööki. Serveerisin härrale hommikusöögi ja vedasin end tagasi voodisse.

Pool tundi uut õndsat und ja juba kõnetas mind järgmine mureline. Mida sa laiutad siin, inimene või asi. Su pea on täpselt seal, kus mul kõige parem uni tuleb. Tule parem heaga eest!

Ei taha minust välja teha? Kuula siis mu ilusat lauluhäält, tunne mu kõdistavat vurruviha ja kui need kaks ei aita, siis astun sulle valusalt roietesse.

No ei olnud mul unisena jaksu sellise agressiivsusega võidelda. Mis seal ikka, paar tundi und oligi täpselt see, millest ma unistasin.

Ja mis ma ikka magamisele aega raiskangi, mul on tähtsamaidki tegemisi. Näiteks Instagramis kõikidele küsimustele vastata.

Las siin peres magavad need, kes erinevalt minust und tõesti vajavad..

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *