Kuidas domeeni Paksuke.ee osta taheti ehk kui kõik teed viivad Rooma asemel Viljandisse

Andke andeks, see ei ole just kõige värskem lugu, sest see juhtus umbes nädal aega tagasi, aga mul lihtsalt ei olnud aega, et siia varem sellest kirjutama tulla. Eks ma tegelikult korraks mõtlesin, et elu ilma kirjutama oleks natukene rohkem la calma, aga kirjutamata muidu mõtlevad veel, et ma päriselt läksingi õnge või miskit.

Igal juhul, postkasti potsatas läbi Eesti Interneti SA selline tore kiri + kontaktandmed:

E-mailiks oli jäetud minu õnneks nimi@firmanimi.ee..

Ma ei tea, kas teistel on ka, aga paksudel igal juhul on päris hea kõhutunne. Aimasin juba eos, kes nii väga minu nime igatseb.

Natukene googeldamist, sõbralisti vaatamist ja oh seda suurt üllatust – kõik teed viivad Viljandisse.

Otsisin nagu lollakas selle inimese numbrit, kes minuga kontakti võttis, aga ei leidnud, mispärast mõtlesin, et helistan selle ettevõtte infotelefonile.

Ja ütleme nii, et puhas õnn, vastaski kohe see sama inimene. Täitsa üllatunud teine. Midagi tarka öelda selle peale, et mu domeeni osta tahtis, ei osanudki. Lubas hoopis tagasi helistada, aga siiamaani helistab..

Ilmselgelt telefonikõne oodata ei osatud. Küll aga vist loodeti, et mul hakkavad käed raha peale sügelema ja kirjutan vastu midagi, mis viib selleni, et saaks minu nime? Milleks?

Miks inimene ei suuda mulle otse kirjutada? Miks ei anna seda asja politseisse nagu lubas suure suuga? ”Advokaadid” pidid tegelema!  Viimaste sündmuste valguses muide võiks ju lastekaitse ka seal peres käia ja nad paarile koolitusele saata, ei?

Samas, pisikestes kohtades võib-olla polegi erilist kasu, kõik on tuttavad. Isegi konstaabel, kes kaela saadeti ja kes mulle kirjutas, oli sõprade listis ja sealt kandist pärit. Vaevalt päris suvalised kellelgi sõbralistis on. Võib-olla on ka muidugi.