Kuidas ma eile krõpsuleti ees pisaraid valasin

„Tahaks midagi head..“
„Mida?“
„Ma ei tea, aga midagi head..“
„Võta külmkapist salatit? Jogurtit? Juustu? Jäätist? Mida iganes muud, mida hing ihata võiks?“
„Ei taha, tahaks midagi head..“
„Mis on hea?“
„Ei tea, aga tahaks midagi.. head!“

Tavaliselt tähendab see muidugi seda, et kõht pole absoluutselt tühi, vaid mul on vist parajalt igav ja nii ma siis käingi ajatäiteks edasi-tagasi külmiku juures oma vaest pead vaevamas, mis see müstiline hea olla võiks.

Ise tean ju küll, et otseselt nälga ei ole, aga midagi ikka meelitab, et kui OLEKS midagi HEAD, siis oleks ühtäkki kõik mu mured lahendatud. No ja nii hakkaski see lõputu kahekõne iseendaga pihta, mille peale ei jäänud mul üle muud, kui enda sammud poe poole seada.

Mitte just kõige targema otsusena viskasin jalga enda kõige libedamad jalanõud ja läksin rõõmsalt kukkumiskartuse tõttu (tõenäoliselt mööda maailma kõige libedamat teed pidi) aegluubis poodi.

Külm tuul tõi mulle selle ajaga ämbritäie pisaraid silma ja kui ma lõpuks poodi jõudsin, siis asusin krõpsuleti ees oma silmi kuivatama. Aga nagu kiuste oli mu salvrätikute pakk teise jope taskus ja palja käega ei tahtnud asjast midagi välja tulla. Pluss neid pisaraid oli silma justkui lõputult kogunenud – ühed pühid ära ja samal ajal viskab juba järgmised ette.

Ma ei tahtnud aega tühja raisata, mispärast samal ajal üritasin endale krõpsupakke vaadates selgeks teha, kas äkki nende hulgast leian selle miskisuguse hea, mida ma nii väga tahan.

Ilmselt oli asi mu ripsmetuššis, aga asi nägi vahepeal välja vist palju dramaatilisem kui see tegelikult oli ja üks kaaspoodleja ei pidanud vaevaks uurida, kas midagi juhtus.

Veidike piinlik, sest mina oleksin tema asemel tõenäoliselt arvanud, et vaesel paksukesel jäi raha koju ja nüüd nutab seal suures kurbuses, et ei saa krõpsu osta.

Igal juhul, ei olnud need krõpsud, mida mu hing ihkas. Peale pikka ringi vaatamist peatus silm hoopis leti taga riiulis olevatel sihvkadel. Mõeldud ja peaaegu ostetud.

Peaaegu, sest kui ma palusin müüjalt sihvkasid, siis ta vaatas mind sellise näoga nagu ma oleksin palunud tal tarretise seina külge naelutada ja päevalilleseemned ajasid ta veel suuremasse segadusse.

Näitasin, mis ma näitasin seal näpuga, ei aidanud. Lõpuks lugesin pakilt ning palusin семетчки‘id anda, mille peale ulatas ta mulle kõrvitsaseemned. Ei-ei, need teised семетчки‘id palun!

Millegi pärast arvasin alati, et ”sihvka” on meie riigis selline üsna rahvusvaheline sõna, aga vist ei olegi.

3 thoughts on “Kuidas ma eile krõpsuleti ees pisaraid valasin”

  1. Mul on samamoodi kogu aeg silmad külmaga märjad, kui sul see viga tihti, siis soovitan silmatilkasid kasutada talvisel ajal.

  2. Paar kuud tagasi kusjuures üks laps nuttis niimoodi maiustuste leti ees 😀 Õnneks üks tädike pakkus, et ostab ise, aga see õnnetu olek oli natukene tragikoomiline.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *