Kuidas me Markkusega peaaegu abiellusime

Freud’i sõnul ei ole unenägudes midagi juhuslikku. Unenäo tekitajaks on alati teatud kindel soov ja kogu unenägu tuleb seletada lähtudes kõigepealt sellest soovist.

Otseselt väljenduvad soovid aga unenägudes ainult harva, tavaliselt vaid laste unenägudes. Täiskasvanul on unenäo tekitajaks harilikult mingi alateadvuses peituv varjatud soov.

Tihtilugu just sellised soovid, mis ei vasta moraalseile ja sotsiaalse ümbruskonna nõudeile ja seetõttu võivad olla teadvusest välja tõrjutud teadvusetusse. Meie teadvuses peituvate soovide iseloomu tõttu ei luba meie “sisemine tsensuur” neil aga otse meie unenägudes väljenduda.

Mulle meeldib muidugi rohkem mõte, et unenäod on lihtsalt suvalised mõtted, aga antud juhtumi puhul ma ei hakka vastu vaidlema, sest tegemist võis tõesti olla minu alateadliku sooviga.

Ühesõnaga, me olime Markkusega minu unenäos õnnelikud ja minust oli just saamas proua Paks Pulk, mil reaalsus mulle sõna otseses mõttes end kohale lajatas. Elukaaslane pööras külge nii nagu mind ei olekski olemas, käsi mulle näkku, mille peale ma muidugi suurest ehmatusest üles ärkasin ja vaese Markkuse altari ette ootama jätsin.

Kell on nüüd 7 varahommikul ja ma olen tõsise dilemma ees – kas tegemist oli ainult minu alateadliku sooviga või oli see mingisugune imeline ilmutus ja tegelikult olen ma hoopis Nubluga kokku loodud?

One thought on “Kuidas me Markkusega peaaegu abiellusime”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *