Mõned minu eelmise nädala avastused ja muud hästi tähtsad teadaanded

Esiteks, kus ma, vana kilplane, küll elanud olen? Absoluutselt iga kord, mil mul on vaja poes suurt käru, on mu senditasku tühi. Muidu on sente nagu sipelgaid, aga kui vaja, siis on nood kuhugi teadmata haihtunud.

Teeorias olen ma küll selle süsteemi üle õnnelik, sest varem pidi ikka parklas korralikku slaalomit tegema, et nende laokile jäetud kärude vahel kuidagi ellu jääda. Rääkimata nendest kordadest, mil oli vaja suure tuulega võidu joosta, et mahajäetud käru autot mölkima ei jõuaks. Praktikas, aga ajas karvad turri, kui just parasjagu oleks suur käru ära kulunud, aga senditasku tühi ja infoleti järjekord nii umbes paari-kolme penikoorma pikkune.

Mitu aastat sellist piina ja lõpuks avastasin, et Bauhausis jagatakse tasuta selliseid imevidinaid, mida on mugav tasku pista. Kogu aeg olemas ja ei pea sente otsima. Geniaalne!

Teine suur avastus oli mais. Täpsemalt mais puljongis. Ma ei tea, miks ma varem selle peale tulnud ei ole, aga see annab nii mõnusa, sellise natukene magusa, maitse juurde. Ja see puljong + kookospiim on lihtsalt imeline maitsekooslus.

Nüüd võime avastustest tähtsate teadaannete juurde edasi liikuda. Esimene tähtis teadaanne on, et mul on jälle Instagrami konto! www.instagram.com/paksuke.ee

Suure tõenäosusega leiab sealt küll rohkelt toidu- ja kassipilte, aga kes teab, ehk ka mõne pildi minust.

Teine tähtis teadaanne on, et blogijatest on mõnikord päris palju kasu. Kui ma kurtsin, et suurte tissidega inimestel on raske rinnahoidjaid leida, siis mulle soovitati ühte pesupoodi, kust ma endale sobiva pesu imekombel ka leidsin. Nii et, õhtul, kui mul aega üle jääb, on oodata tissipilte!

Ühest toredast komplimendist

Ei tule ühegi hea komplimendi peale? Mul on üks välja pakkuda. Nii hingeminevalt hea, et seda ei ole siin üks suutnud isegi peale kümmet aastat lõplikult peast pühkida.

Aga, kujutage muidugi mind nüüd ette. Värskelt 19, rohkem kui lihtsalt täisealine, kõrvuni armunud ja krooniline ülemõtleja. Iga tegu, sõna, mõte ja hingetõmme oli vaja kõigepealt alati läbi analüüsida. Eriti temaga, sest tegemist oli siiski minu tolleaegse eluarmastusega.

Teate ju küll seda paanikat näiteks smsi saatmisel või saamisel? Mida kirjutada, mida vastata? Kuidas kirjutada,  kuidas vastata? Äkki mõtleb, et vastus oli liiga igav, äkki liiga pealetükkiv, äkki lihtsalt tobe, äkki ei hakka mind selle pärast armastama? Ja nii me istusime alati sõbrannadega ja vaevasime pead, kas kirjutada ”Tere, mis teed?” või ”Hei, mis teed?” või ”Tsau, mis teed?” või hoopis ”Tere, millega tegeled?” ja nii edasi.. Siiski ju elu ühed kõige olulisemad valikud ja uisa-päisa ei saanud nii tähtsaid otsuseid vastu võtta.

Ja kujutage nüüd ette, kui veetsime parasjagu toredasti koos aega ja mind tabas midagi nii ootamatut nagu seda oli kompliment, et mul on ilusad kõrvad. Ilusad KÕRVAD?? Peast jooksis kohe läbi umbes tuhat mõtet. Kas mul on koledad kõrvad, et ta tahtis mind lohutada? Kas ta peab kõrvade all silmas äkki hoopis midagi muud? Kas ma ei olegi ilus ja mul on ainult ilusad kõrvad? Kuidas ma oleks pidanud sellele vastama? Millised need koledad kõrvad küll on? Ja järgmise kuu jooksul veel vähemalt 995 mõtet.

Nüüd, umbes 10 aastat hiljem, tuli see mulle jälle meelde, sest ta otsustas mulle õnne soovida. Ja nii ma nüüd jälle vaevangi siin pead, mida see küll tähendas? Või mul ongi lihtsalt ilusad kõrvad? Ehk ongi, sest ma võtsin Facebookist enda sünnipäeva maha ja tal oli erinevalt paljudest teistest mu sünnipäev ikkagi meeles. Ju tänu mu unustamatutele kõrvadele.

Mina siin niisama jälle Maxima käru varastamas

Just paar päeva tagasi mõtlesin, miks on meie maja prügikastide juures vähemalt üle päeva ikka ja jälle mõni uus Maxima toidukäru enda õnnetut lõppu ootamas. Hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et see on mingisugune Aokigahara metsa variant suitsiidsetele kärudele, aga sain täna juhuslikult aknast välja vaadates enda kaua oodatud vastuse. Küll mul ikka on toredad naabrid, eks?

 

Minu sünnipäevast, matšeetedest ja Miley tagumikust

Kui kõik hästi läheb, siis homme on jäänud kõigest veel 71 aastat minu 100 aastaseks saamiseni. Sellega seoses valdavad mind hekel väga kahetised tunded. Ma olen õnnelik, et ma ei saa veel 40 aastaseks, aga ma olen väga õnnetu, et ma olen ikkagi ühe jalaga juba peaaegu vanamutikeste kategoorias. Järgmisel aastal ikkagi ju juba 30.

Mullamutiks olemiselt viisin enda õnnetuseks mõtted eemale Daily Maili uudiste lugemisega. Ja nüüd ma olen järjekordselt lihtsalt sõnatu, milliste inimestega ma ühel ja samal planeedil elama pean.

ESIMENE UUDIS ja TEINE UUDIS. Muidu lohutaks end, et matšeetega küll keegi Eestis vehkima ei tule, aga vot tullakse ikka küll. Näiteks siin on lugu Türilt ja mõned aastad tagasi tuldi mu tuttavat sellega Tallinnas ähvardama. Õnneks sai kuidagi matšeete enda kätte ja ma ei tea nüüd, kas see oli liialdus, aga enesekaitseks sai kogemata ründajal kaks sõrme maha võetud. Samas ega ei imesta, kuradi terav ju teine.

Video lisasin siia lõppu vihjega, et te teaks, mida ma sünnipäevaks soovin. Sama kena tagumikku nagu Mileyl. Või siis äkki hoopis igaks juhuks ühte matšeetet. See võib vist tänapäeval küll igaks juhuks enesekaitseks tagataskus olla.

Olgu tänatud Delfi Naistekas

Äkitselt naasnud talve sarnane asi suutis minu immuunsüsteemile paar päeva tagasi üks-null teha. Ja seda päris korraliku paremsirgega.

Pärast teadmata hulka salvrätikuid, meditsiinilisi lootuskiiri, seitset küüslauguküünt, kümmet liitrit sooja teed ja paljut muud, suutsin veel viimases lootuses endale umbes 55 haigust külge googeldada.

Näiteks, googeldades nohu, võib sattuda paarile loole, kus nohu ei olnudki nohu, vaid hoopis ajuvedelik.

Omahas elav Kendra Jackson arvas kaks aastat, et tal on raske nohu, kuni arstid teatasid, et naise ninast jookseb välja hoopis ajuvedelik.

Ja nii ma olengi siin viimased päevad veetnud palvetades, et tervis koju tagasi tuleks ja mul ei oleks ajuvedeliku leket või midagi veel hullemat, mille nimetus mulle isegi suurest hirmust meelde ei jäänud.

Nii et, armas Tervis, kui Sa juhtud seda lugema, siis palun tule koju. Ma luban, et ma ei jookse enam kevadjalatsites autosse ega kõõlu poolpaljalt akna peal. Anna mulle andeks, palun!

Igal juhul, eile ei tahtnud köha mul üldse magada lasta. Muudkui kõditas, kriipis ja kraapis. Tegi kõik, et üks õnnetu inimene ei saaks silmatäitki magada. Kurjami vastu ei aidanud midagi – ei soe tee, ei Strepsils, ega ei ükski palve need piinad lõpetada.

Aitas hoopis Delfi Naisteka kommentaar, kus soovitati kuivanud leiba süüa. Päris kuivanud leiba mul polnud, aga rukkipala ajas asja ära ja uskuge või mitte, köhapoiss pani selle peale jooksu. Lõuna paiku hiilis küll kavalalt tagasi, aga vähemalt sain öösel rahus magada.

Tartu maanteel diskrimineeritakse pakse

Kes tahab katsetada, kas sobib modelliks, siis palun – Tartu maantee 7

Seda ei juhtu just tihti, et liftid suudaks mind sõnatuks võtta, aga täna nii juhtus.

Ma ei ole veel suutnud otsustada, kas see on kurb või naljakas, aga samas majas asub modelliagentuur.

Ja nüüd ma ei saagi aru, kas paksud ei ole sinna oodatud? Kas paksud peaksid lifti asemel treppe kasutama? On see mingisugune vihje? Mitu peenikest inimest sinna sisse mahub? Kaks või kolm? See on igal juhul kindel, et sellesse lifti mahub täpselt 0 paksu.

Jamie Oliveri munadest

Ma ei ole just kõige suurem munasõber, aga Jamie munad olid nii ahvatlevad, et suutsid mulle üle pika aja isu peale ajada. Ja mis meelel, see varsti pannil.

Retsept ise oli hästi lihtne – 2 supilusikat seesamiseemneid pannile pruunistuma,  munad peale, maitsestada ja jätta mõneks ajaks kaane alla valmimist ootama.

Nagu näha, siis Jamie sõna ma ei kuulanud ja pannile sai seesamiseemneid ”veidike” rohkem.

Ma ei tea miks, aga mul polnud õrna aimugi, et seesamiseemned nii asjalikud on. Näiteks, 1 spl seesamiseemneid annab 87.8 mg kaltsiumit.

Seesamiseemned sisaldavad lisaks väärtuslikule seesamiõlile ka E-vitamiini, B-grupi vitamiine, letsitiini, rikkalikult taimseid valke ja kiudaineid, magneesiumi, vaske, rauda ning oleiinhapet (omega-9), millel on antioksüdantsed ja põletikuvastased omadused. Lisaks sisaldavad seesamiseemned aminohapet trüptofaan, mis aitab kehas toota õnnehormoonina tuntud serotoniini. Ja serotoniinist jääb viimaste päevade näitel nii mõnelgi vajaka.

Egas muud midagi. Tahtsingi vaid seesamiseemnetest rääkida.

Kõige malbemast ähvardusest seoses küünaldega..

Mõtlesin ja mõtisklesin. Mõlgutasin mõtteid ja meelt. Juurdlesin ja murdsin pead. Natukene nuputasin ja natukene kratsisin mõttetusest kukalt. Vaevasin veel peale sedagi tükk aega pead, aga siin see on. Jagan teiega lahkelt ühte tänaõhtust ”armsat” meelelahutust.

Olin just end pühapäevaseks filmiõhtuks valmis sättinud. Koorisin isegi porgandid selleks puhuks paljaks ja sättisin dipi-basseini äärde ennast ootama.

Ootama nad mõneks ajaks aga jäidki, sest enam-vähem samal ajal otsustas keegi, et võiks proovida mu pühapäeva rikkuda. Miks ma sellest üldse kirjutan? Vist seepärast, et peale viiekümnendat sõimukirja, peale viiekümnendat ähvarduskirja, peale viiekümnendast arusaamatut kirja ja ühte transvestiidiks nimetamise kirja, tundus see kiri isegi omamoodi sõbralik. Küll aga jäi kohati arusaamatuks.

Kas ma peaksin selle peale solvuma? Vabandama? Kartma, et mu pere või töökaaslased saavad teada, et mulle jäi küünaldega seoses vale mulje? Ehmatavad ära, sest said tänu Sulle teada, et olen värdjas? See oleks ju küll kohutav!

Ühe enam veendun, et läbi aegade on ikka olnud ja jääb inimesi, kellele lihtsalt meeldib vägivald. Malbemad neist lihtsalt otsivad vägivallatsemiseks legaalseid teid. Antud juhul teid läbi Facebooki, sest nad ei anna endale aru, et ka selle eest võetakse vastutusele.

Ühesõnaga, mida Sa armas inimene siis teed, kui hoopis mina teatan kõigile Sinu tuttavatele, töökaaslastele ja paljudele võõrastele, millega Sa tegeled? Ja uskuge mind, see näide ei pea üldse muretsema. Loodan hoopis, et need hullemad ähvardajad loevad seda ja suudavad järgmisel korral kõigepealt potentsiaalsetele tagajärgedele mõelda.

Kõik, kellel luba lugeda saavad lähipäevil täpsemalt kuulda, kelle need ”veel armsamad” ähvardused olid, aga lihtsalt loodan, et ehk õpib mõni sellisest pisikesest hoiatusest (?!) ja järgmisel korral ei riski niimoodi.  Küünalde pärast tappa ähvardada on muidugi ulme, aga hoiatada tasub siiski – tapmisähvarduste tagajärjed on päris karmid.

Miks te kõik kinos nii ebaviisakalt käitute

Käisin üle pika aja kinos. Ilmselgelt Tom Hardyt imetlemas, aga see selleks, sest kirja tahtsin panna hoopis sellise tagantjärgi tarkuse, mida aeg-ajalt nii mina, kui ka ehk keegi teine, enne kinno minekut endale siin meelde tuletada saab. No, et ei peaks mulle sarnaselt vaikuses endale piinlikust valmistama.

Nautisin mina parasjagu Tomi ilusaid näojooni, mil mind üks ohkimine ja ähkimine vaikselt segama hakkas. Esmalt natukene pahandasin omaette, aga lõpuks sain aru, et olin teistele mõtlemata otsustanud filmi haudvaikuses vaadata. Milline inetu jultumus.

Olin kõik elementaarsed viisakused unustada suutnud. Täiesti arusaadav, et lõpuks viskab see normaalsel kinokülastajal kopsu üle maksa. Ja ühesõnaga, kes ei soovi minuga sarnaselt piinliku olukorda sattuda, siis soovitan kinoskäimise etiketist hoolega kinni pidada.

Ärge tooge kinosaali sööki, mille avamine ei suuda kogu tähelepanu endale haarata. Mida krõbisevam, seda parem! Kõige tähtsam selle punkti juures on jätta meelde, et kindlasti ootaksite avamiseks filmi kõige vaiksemat hetke. See annab paljudele teistele üle jõu käiva viisakuse eest lisapunkte.

Ärge jumala eest jätke kõike kommenteerimata! Mida valjemalt seda teete, seda parem, sest siis ei jää ühelgi õnnetul mõni tähtis asi märkamata! Näiteks, kuidas eile Hollykas pidu oli.

Ärge pange enda telefoni taskusse peitu! Iga natukese aja pärast on vaja kinosaalis nagunii valgust näidata, sest seal on nii kohutavalt pime ja üks tark kinokülastaja teab, et mõtekam on kohe telefon välja jätta.

Jooge hästi palju! Gini näiteks, siis saab hästi meeleolukalt 10 korda vetsus käia. Soovituslik on ka hästi aeglaselt liikuda, eriti istmete vahel.

Kõlab nagu üks paras klišee, aga iga kord ma lähen kinno lootuses, et ma ei satu nii viisakate inimestega ühele seansile. Tahaks ju ometigi südamerahus mats olla.

No nii, postitused edaspidi parooli all

@cats_in_food

Väike teadaanne neile, kes suudavad mu blogi lugeda ilma, et ärrituks. Nimelt, edaspidi hakkavad kõik isiklikumad kaalujutud ja arvamusavaldused olema parooli all.

On vast aus, sest nii ei jää mu südamele, et mõni õnnetu mu blogisse jälle ära eksib, vastutahtmist loeb ja tänu mulle oma päeva ära rikub. Lausa nii hirmsasti, et tunneb peale seda suurt vajadust minu ähvardamiseks ja sõimamiseks.

Kellel on soov edasi lugeda, siis saate vajadusel parooli küsida SIIT. Ülejäänud saavad lugeda toredaid jutukesi kassidest.