Kuidas me kassile õhuniisutaja ostsime

Kõik sai alguse sellest, et millalgi ennemuiste avaldas kassi perenaine tema peremehele soovi, et teine võiks talle ühe hommikumantli osta. Armastuse tõestamiseks või nii. Kõigile naistele ostavad mehed asju, kui nad neid armastavad, teine tahtis ju ka!

Sellest läks terve igavik mööda, aga lõpuks andis peremees märku, et on nüüd mitu nädalat hiljem Kristiine Keskuses ja kust ta selle ihaldatud hommikumantli siis täpsemalt leida võiks?

Oh, milline õnn see perenaise jaoks oli! Tahabki osta, ju siis ikka armastab! Aga, ärgu ikka ostku. Selle raha võiks millegi targema alla panna, näiteks õigekeelsussõnaraamatu?

Ei-ei, ostku parem õhuniisuti! Perenaisel 100 häda kogu aeg selle nõmeda nohuga ja igal pool ju kirjutab, milline õnnistus see õhuniisuti ühele õnnetule nohusele olla võib. Lisaks muidugi veel 89 teist kasulikku iseärasust.

Igal juhul, õhuniisuti sai õhunuusutajale ostetud ja koju tassitud. Tahaks öelda, et nii nagu õpetus käskis ka üles seatud, aga nii ilusasti asi ei läinud. Perenaine arvas, et paneb lihtsalt vee sinna kuhu see kõige loogilisem tundub, mispeale jooksis vesi lihtsalt põrandale. Igaühe loogika kahjuks ei klapi juhendi omaga.

Kui lõpuks kaua oodatud auru hakkas tulema, siis loivas kohale kass. Ümises enda lemmikut viisjuppi ja mõtiskles, mis imelik masin see nüüd jälle olla võib.

Tuli välja, et see imelik masin ei olnud mitte midagi muud kui kassi isiklik uus dušširuum. Ülimugav – pistad käpa auru sisse, lakkuma enam ei peagi ekstra, lihtsalt limpsad käpa seal niiskuse käes puhtaks!

Hea ost, kass kiidab heaks..

57+

Jõusaalid on mõttetud, porgandid on..

Kes sind ikka kiidab, kui sa ise äi kiida ehk olin eile tubli ja käisin trennis.

Kuigi põhimõtteliselt oli see nagu langevarjuhüpe ilma langevarjuta. Muidugi langevarjust oli mul tähtsamaidki asju puudu. Näiteks seksikad riided, Kylie Jenneri keha, õhtumeik ja peene smoothie pudel.

Põhimõtteliselt jalutasingi seal jooksulindil nagu Siberi kaljukits, valmis jooksma pistma kõige selle eest, mida mul ju parasjagu pole. Aga ma ei saanud joosta, peale esimest kümmet minutit jõusaalis oleks see lihtsalt kummaline olnud (mitte, et keegi tähele oleks pannud, aga siiski põhimõtteliselt).

Nii ma siis jalutasingi seal jooksulindil oma rasvaste juuste ja t-särgiga vaguralt edasi, omamata mingisugustki aupaistet.

Ja teate, see, et paljudele inimestele ei meeldi lollus, on muutunud juba ammu omamoodi klišeeks, aga ma lihtsalt ei talu seda. Eriti kui see on minu enda isiklik lollus. Mis sa ikka muretsed, mis teised sinust mõtlevad, eks? Mõttetu lollus ju! Peaasi, et need 500 kilokalorit ära põletad, siis võib veinipudeli osta!

Igal juhul, eesmärk oligi silme ees! Tarkade masinate sõnul saingi enam-vähem need 500 kilokalorit kuhugi ära kaotatud ja süda oli igati rahul. Preemiaks oli muidugi asjaolu, et trenni ja tagasi koju sumpasin läbi paksu lume, mis tulemuse suure tõenäosusega kahekordistas.

Suure trenni tagajärg oli ilmselgelt suur nälg, aga tark mees taskus arvas, et igasugused suvalised isud on nõmedad ja oleme parem tervislikud – riivime ise näiteks porgandisalati. Isutas ju ka natukene.

Tundus tore mõte, aga tegelikult ei olnud nii tore. Riivisin nii kuis jaksasin, aga hing oli porgandil kõva. Ei tahtnud kuidagi riivimisele alla anda.

Kokkuvõtteks, jõusaalid on mõttetud, riivige parem porgandit! Porgandid on palju tõhusamad! Käed olid peale seda palju valusamad kui nad ilmselt 10 aastat järjest iga päev trenni tehes oleksid olnud..

39+

Kuidas domeeni Paksuke.ee osta taheti ehk kui kõik teed viivad Rooma asemel Viljandisse

Andke andeks, see ei ole just kõige värskem lugu, sest see juhtus umbes nädal aega tagasi, aga mul lihtsalt ei olnud aega, et siia varem sellest kirjutama tulla. Eks ma tegelikult korraks mõtlesin, et elu ilma kirjutama oleks natukene rohkem la calma, aga kirjutamata muidu mõtlevad veel, et ma päriselt läksingi õnge või miskit.

Igal juhul, postkasti potsatas läbi Eesti Interneti SA selline tore kiri + kontaktandmed:

Lugupeetud domeeni paksuke.ee kontakt

Eesti Interneti SA (EIS) annab teada, et domeeniga paksuke.ee seotud kontakti(de)ga soovitakse ühendust võtta ja
edastame Teile selle teate.

See kiri jõuab Teieni, sest andmekaitse üldmäärus ei luba domeeni otsingus avalikustada eraisiku andmeid. EIS võimaldab
www.internet.ee veebilehe kaudu domeeni kontakti(de)ga ühenduse võtmist. EIS ei taga edastatud teate ehtsust ja saatja
autentsust. Teil puudub kohustus saatja teatele vastata.

Juhul, kui otsustate teatele vastata, ei ole EIS kirjavahetuse osapooleks ning edaspidine suhtlus on Teie ja huvitatud
isiku omavaheline sõnumivahetus.

Teile edastatud teade:

Tere

sooviks seda domeeni osta. Kellega võiks sellest rääkida?

E-mailiks oli jäetud minu õnneks nimi@firmanimi.ee..

Ma ei tea, kas teistel on ka, aga paksudel igal juhul on päris hea kõhutunne. Aimasin juba eos, kes nii väga minu nime igatseb.

Natukene googeldamist, sõbralisti vaatamist ja oh seda suurt üllatust – kõik teed viivad Viljandisse.

Otsisin nagu lollakas selle inimese numbrit, kes minuga kontakti võttis, aga ei leidnud, mispärast mõtlesin, et helistan selle ettevõtte infotelefonile.

Ja ütleme nii, et puhas õnn, vastaski kohe see sama inimene. Täitsa üllatunud teine. Midagi tarka öelda selle peale, et mu domeeni osta tahtis, ei osanudki. Lubas hoopis tagasi helistada, aga siiamaani helistab..

Ilmselgelt telefonikõne oodata ei osatud. Küll aga vist loodeti, et mul hakkavad käed raha peale sügelema ja kirjutan vastu midagi, mis viib selleni, et saaks minu nime? Milleks?

Miks inimene ei suuda mulle otse kirjutada? Miks ei anna seda asja politseisse nagu lubas suure suuga? ”Advokaadid” pidid tegelema!  Viimaste sündmuste valguses muide võiks ju lastekaitse ka seal peres käia ja nad paarile koolitusele saata, ei?

Samas, pisikestes kohtades võib-olla polegi erilist kasu, kõik on tuttavad. Isegi konstaabel, kes kaela saadeti ja kes mulle kirjutas, oli sõprade listis ja sealt kandist pärit. Vaevalt päris suvalised kellelgi sõbralistis on. Võib-olla on ka muidugi.

32+

Nunnu idee peolauale ja põgusalt sellest, mis blogi see selline üleüldse on

Kes mu Instagrami jälgivad, siis teie olete seda retsepti juba näinud, aga ega samas topelt ei kärise ju. Ja kes arvasid, et see on virisemisblogi, siis nüüd on see hoopis kokandusblogi. Ja homme on võib-olla midagi muud. Trenniblogi näiteks. Võib-olla hoopis blogi ajaloo- või putukahuvilistele.

Igal juhul, mõni aeg tagasi selgus, et ma olen kuskil endale teadmata pea andnud, et ma kirjutan siin blogis ainult ja ainult kaalust. Nüüd olete igal juhul hoiatatud ja ei pea enam keegi suurest üllatusest minestama, kui ma ühel toredal päeval järsku midagi sipelgatest kirjutan.

Aga nüüd rõõmsalt retsepti juurde. Jalgratast just ei leiutanud, aga klassikalistele täidetud munadele sai hea vaheldus küll.

Munad on roosad tänu peedimahlas peesitamisele, kuid vabalt võib nad värvida ka näiteks kurkumiga kollaseks või mõne toiduvärviga kasvõi roheliseks. Värvist olenemata passivad peolauale hästi. Või minu näitel hoopis lihtsalt pidulikuks hommikusöögiks.

Peenestasin kergelt avokaado koos spinati ja munakollastega. Ja maitseks sai täidis meresoola, kuivatatud sibulat ja sidrunipipart. Tõsiselt mõnus maitsekooslus.

Muide, praegu siin seda kirja pannes mulle meenus, et üks teine hea variant, mida olen maitsnud, on munakollaste segu toorjuustuga. Imehea!

Kes klassikalisele munakollase, majoneesi ja sinepi variandile vaheldust otsivad, siis soovitan kindlasti proovida.

33+

Hakka ennustajaks, brutopalk kuni 1500 EUR kuus

Täna ma ennustan teile! Tervis on teil hea, kuigi muidugi võiks alati parem olla. Hoiatuseks ehk selline soovitus, et väldiksite füüsilist ülekoormust ning liigseid riske.

Homme on kolmapäev. Tulemas on huvitav päev, leidub nii õnne kui ka ebaõnne.

Rahaga hakkama saamine ei tekita uuel kuul mingisuguseid probleeme, kui te just ei hakka liialt laristama.

Armastuse võin ka teie ellu rääkida nii elukaaslase, silmarõõmu, pereliikme, kodulooma või kasvõi hobi näol. Ja ühesõnaga nii edasi.

Igal juhul, elu üllatab. Tuleb välja et võiksin vabalt ennustajaks hakata. Heapalgaline, kerge ja tore teenistus ju – cvkeskus.ee/ennustaja-maagia-ou-576685

Muide, kui keegi ennustab seal, et käes on aeg kinnisvara müüa, siis neil on sealgi käpp sees. Ja kindlasti ennustatakse teile siis mõni hea teenuse hind.

EMTAEMTA – 2018. a. IV kvartal
Riiklikult tasutud maksud: 2 086,91 € ja tööjõumaksud: 0,00 €
Käive summas: 18 351,79 €
Prognooskäive 2018 ~ 105 000,00 €

Lepingu sõlmime fie või OÜ-ga.

Tööjõumaksud on ilmselgelt null, sest see annab teile hea võimaluse ise ausa inimese kombel maksud maksta või hoopis maagia abil brutost ikkagi netos 1500 eurot teha.

Issand, kui sa seda kõike näed, no miks sa ei mürista ja lased lollikesi ära kasutada?

23+

Kuidas üks ettevõte suutis halva maitse kahekordistada

Teate ju küll, kuidas üks asi viib nii suvaliselt teiseni, siis edasi kolmanda, neljanda ja lõpuks kaheteistkümnendani? Just samamoodi oligi mul plaanis täna teistel, toredamatel teemadel, kirjutada, aga alljärgnevat mõtet kirja pannes, meenus mulle sellega seoses üks teine asi – üks meeldejääv maitseelamus.

Või no, maitseelamusest ei saa siinkohal kahjuks rääkida, pigem raharaiskamisest.

Sarnane hierarhiline kuulekus toimib ahvikarjas, kus tutvustades uut toiduainet positsioonilt madalale isendile, on toidu leviku populaarsuseks pooleteise aastaga vaid 51%. Andes selle aga domineeriva looma kätte, võtab 100% levik karjas aega vaid neli tundi. Karja liikmed usaldavad juhi valikut.

See viis mu mõtted omakorda edasi järgnevale mõttele, millele lisasin pisikesed omapoolsed parendused. Teemakohasemad.

Ühiskondlikud käitumistavad ja normid Mõned blogijad seavad meile teatud inimgrupile mallid. Neis ei kahelda, sest piisavalt palju inimesi neid norme ju järgib ja massist eristumine ning väljaastumine oleks väga julge tegu, mida enamus ettegi ei kujuta. Kui on suur hulk inimesi, kes kõik ühtmoodi arvab ja käitub, tundub see õige ja pigem kaheldakse enda mõtetes kui enamuse hoiakus.

Igal juhul, olles näinud, et tooteid kiidetakse erinevate blogijate poolt lausa taevani, siis ei osanud kaheldagi, et toode võiks mingil moel nii ebameeldiv olla. Mõtlesin, et halvimal juhul ehk lihtsalt Harju keskmine ja ajab siiski asja ära.

Ei ajanud, hoopis oksele ajas. Ilma naljata. Selles maitses ei olnud mitte midagi aasiapärast, vaid see oligi lihtsalt üks pesuehtne lurr – http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=lurr

Lurr mingisuguse kummalise kõrvalmaitsega, mida ma ei soovinud enam mitte kunagi oma elus tunda ja kogu see jama läks mahakandmisele.

Sellest läks mõni aeg mööda ja suure kiidulaulu peale mõtlesin, et annan seekord mõnele teisele maitsele võimaluse, aga täpselt sama jama. Ja vot minu mõistus ei võta nüüd, kuidas on võimalik midagi nii jubedat taevani kiita?

Aga eks maitsed ju olegi erinevad, eks! Sest minu jaoks on isegi need 60-sendised puljongikuubikud parema maitsega, tervislikumad nad muidugi ei ole, aga siiski maitsvamad..

Muide, päris mitu tuttavat, kes on kõnealust toodet proovinud, on täpselt sama meelt. Seega ma ei ole siin mingi erand, kes reeglit kinnitama kipuks.

Kõik see lugu tuletas mulle aga omakorda meelde ühe Marimellide Instagrami story, mis jäi mulle nii müstiliselt meelde, et ma pidin seda tootja koduleheküljele kontrollima minema.

Sealt aga jõudsin selleni, et ettevõte oli võtnud selle sama story ja sellele enda Facebookis üsna nipsakalt vastanud.

Mulle kõlas nende retsept nagu miski kookospiimaga supp, isegi enda blogis sarnast retsepti jaganud, aga no las ta siis olla sel korral peenem värk ehk smuuti kanapuljongiga, kui targemad nii tahavad. AGA tähtis on meelde jätta, et kanasmuutit ei tee KEEGI,  AINULT smuutit kanapuljongiga.

Ja ma tean, et selliseid retsepte on internetiavarustes tõesti veel kirjas, aga saate ju mõttest aru küll, kui tobe see on.

Niisiis, mulle jäi kõrvaltvaatajana mulje nagu Mari-Leen oleks selle seljanka teemaga neile kanna peale astunud, ei? Asjast oleks võinud ju rääkida ka mõne teise nurga alt või vähemalt ilma otsese viiteta ”selle ühe inimese” postitusele, mida mitmeid sadu inimesi näinud ja isikuga kokku oskavad viia, aga jah.. päris maitsetu mulje jäi seepeale ettevõttest.

36+

Kui ei suuda pastata elada, aga tahaks nagu ikkagi tervislik olla

Kaalu osas on mu üheks sõjaplaani osaks idee, et ma ei lisa enam igale toidule kastmete näol juurde nii umbes tuhandet kilokalorit.

Näiteks pasta. Minu lemmikpasta sisaldas lisaks kõigele muule hunnikut sulatatud juustu, veel suuremat hunnikut riivitud juustu ja kohvi- või vahukoort. Kalorihulk? Meeletu! Ometigi olin täiesti veendunud, et olgu mis on, koorestest pastadest mina ei loobu!

Parim nali asja juures oli muidugi see, et tavalise pasta asemel kasutasin tihti täisterapastat ja pidasin end tänu sellele kohe palju tervislikumaks..

Hea nõu eest tuleb tänada vist minu tühja kõhtu ja laiskust, sest tänu neile olen õppinud, et kui parasjagu poodi ei viitsi minna, siis maitseainetega võib isegi papi söödavaks muuta.

Igal juhul, selline mu plaan ongi – kui tekib isu pasta järele, siis valmistan edaspidi ainult ”puhast” pastat, kus on kilokaloreid vähemalt 2 või tegelikult isegi 3-4 korda vähem kui minu klassikalistes pastades.

Täna valmis selle idee järgi midagi nii lihtsat, aga samas nii maitsvat. Vaja läks vaid pastat, kirsstomateid, sibulat, küüslauku, natukene juustu ja maitseaineid. Ja tervislikkuse mõttes ka ühte näljast kassi.

Spinatiga tagliatelledele lisas tomat mahlakust ning küüslauk ja sibul andsid mõnusa maitsenüanssi. Veidike sidrunipipart, soola, tšillit – ausalt, meeletult hea! Peale selle, aega võttis kogu lugu kõigest 10 minutit.

Juustuga oleksin muidugi hea meelega liialdanud, aga õnneks on mul kassid ja üks neist jõudis täpselt õigel ajal jaole. Nii tore, kui kassid kaalujälgimisele nii innukalt kaasa elavad ja aitavad!

38+